|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Karin Raski pisitütre-uudis sobib Naistelehe maikuud lõpetama paremini kui ükski teine. Samuti Reet Linna elujaatavus ning Kaunimate Aastate Vennaskonna punased roosid. Kuid eriti läks mulle hinge Türi naise Kersti lugu. Seda lugedes hakkas mul enda pärast häbi. Sest kõik need asjad, mille üle ma igapäevaselt viriseda tahaks ja virisengi, on tema läbielamiste kõrval köömes. Ma loodan, et ka sulle mõjub see lugu samamoodi ning sa mõistad, et kõige selle eest, mida peame nii elementaarseks – nagu tervis – tuleb ikka väga tänulik olla. «Kui tuleb kiri koju, mis kutsub tervisekontrolli, siis TULEB minna!» toonitas Kersti veel pärast intervjuu lõppugi. Meie anname tema sõnumi edasi.
Eesti on väike. Nii väike, et kui Naisteleht küsib Edgar Savisaare naisnõunikelt, kuidas töötamine Suure Juhi alluvuses on nende elu mõjutanud, läheb kihama kogu linnavalitsus ja erakonnaladvik takkapihta. Pole ilmselt vaja selgitada, et püüdsime tänase kaaneloo asjus saada ka Edgar Savisaare enda jutule. Ei õnnestunud. Selle asemel võtsid meiega ise ühendust teised tuntud keskerakondlased ning «soovitasid» seda lugu mitte kirjutada. Vastasel juhul ei rääkivat meiega enam ükski keskerakonna liige mitte iial ühtegi sõna. Eks seegi ütle Edgar Savisaare persooni ja mõju kohta üht-teist – ta oskab äratada lausa imekspandavat lojaalsust!
Naisteleht ei ürita Savisaart hukka mõista, mustata ega kahtle tema ametioskustes. Vastupidi, me otsime tema mõjukuse saladust.
Tänasesse Naistelehte on jõudnud jube lugu ahistajast, kes tutvustab end tuntud modelliagentuuri nimel ning keelitab noori neide veebikaamera ees talle poseerima. Õudne mõeldagi, et võib-olla võtsid mõned ohvrid tema jutte terendavast modellikarjäärist tõe pähe ning tegidki, mida pedofiil soovis...
Miljon korda on esitatud küsimust, kas vanemad ikka teavad, mida nende lapsed internetiavarustes teevad. Tõestusi sellest, et ega kuigipalju ei teata, tuleb tänaseni. Seetõttu on eriti tore, kui avaliku elu tegelased ja autoriteedid teema taas ja taas üles võtavad. Meie ühineme Victoria Kassi soovitusega – kui satud ise või satub su laps internetis vastamisi ahistajaga, pane asi kohe võimalikult suure kella külge. Ehk hirmutab see hälvikuid, kes tänaval kõnnivad ilmselt siivsate kontoriametnike või kasvõi kooliõpetajatena.
Vanasti väideti, et magavale kassile hiir suhu ei jookse. Kuigi vahel esineb ka selletaolisi hulle vedamisi, on enamasti ikka õige – oma eesmärkide saavutamise nimel tuleb vaeva näha.
Tänases ajakirjas on lausa mitu lugu, mis peaksid hingestama-innustama tähtede poole liikuma ka läbi raskuste. Kui loed Tarmo Tanilsoost, kelle elu mõjutab Aspergeri sündroom, kuid kes sellegi poolest on otsustanud ülikooli õppima minna, siis mõtle, millal sa viimati teatasid: «Ma ei viitsi!» Ning kui keerad lehte ja saad teada, et Tiina Laanem lasi end parema romaani kirjutamise nimel hullumajja panna, siis tuleta meelde, millal kuulutasid: «Ma ei lähe/tee IIALGI!» Õpime endast suurematelt!
Lapsendamine on tõsine teema, mis ei jäta ükskõikseks. Ühed ütlevad, et ohtlik lugu, sest iial ei tea, millised geenid ja bioloogiline pärand välja lööb, teised kiidavad lapsendajate suurt südant ja missioonitunnet.
Kindlasti pole Liina Olmaru ega Pirjo Levandi kunagi oma laste lapsendamist kahetsenud üksnes sellepärast, et peaaegu talv läbi tuleb nohuste põnnidega kodus istuda või jonn ähvardab vahel maja katust kergitada. Neid lapsi on oodatud reeglina palju kauem kui tavapärased üheksa kuud ja seda ootust meenutades tunduvad argimured üsna tühised. Eriti kui laps teeb kalli ja ütleb esimest korda: «Emme!»
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
