No nii...püüan siin juba pikemat aega alustada järjekordse blogi sissekandega, aga pea on tühi....sest kõht on  väga täis...(nagu nokk kinni, saba lahti lugu).

Jah, tõsi on see, et ma pole nädala jooksul tühja kõhu tunnet tundnud ja  just äsjagi lõpetasin üsna suure taldrikutäiega. Ometi on kaal langenud taas ligi kilo. Nii tore. Nii tore. (lugedes kujuta ette, kuidas ma seda öeldes fanaatiliselt käsi plaksutan)

Kuidas on see võimalik? Aga see kõik on väga lihtne. Kes soovib teada seda geniaalset nippi, siis minu kontonr on 8083174328902. Pärast ülekannet saad ka Sina kõhnemaks ja makstes veidi rohkem juurde, võtab ka Su naaber alla ja tema koer lõpetab öösiti ulgumise. Ja kõik on õnnelikumad kui eales varem.

....Tegelikult ma avastasin uuesti Ameerika. Tuleb süüa hommikul kõht hullupööra täis ja mitte keelata endale ka päeva jooksul näksimist. Aga näksida tuleks selliseid asju, mis rasvast ei nõreta. Mida tervislikum, seda parem. Aga hulluks ei tasu juurikabisnisega ka minna. Kui kõht tühi, tee endale üks mõnus võiku ja ampsa mõnuga!

Nälgimine on saatanast, tõesti!  Kuulsin, et näljutamise ajal pidid rasvarakud talletama kõike, sest kes teab, millal see hull (:nälgiv sina)  jälle süüa kavatseb. Olen enda peal tõestanud, et kui süüa pidevalt veidi, siis on keha varumise-stressist vaba ja pekk vabastab vabatahtlikult parkimiskohti.

Aga kui saabuvad lõuna või õhtusöök, domineerivad minu taldrikul põhitoidu kõrval köögiviljad. Hetkel on mu lemmikuks näiteks värske tomat-kurk, millel peale raputatud sidrunipipart. 

Nagu näha, siis olen selles kaalulangetamise asjas aina rohkem kontrolli võtmas ja eriti hea meel on mul selle üle, et olen suutnud kogu süsteemi enda järgi kohandada, samas efektiivsust kaotamata....Edasi, tuld!

Maolenvahepealjuurdevõtnud1,2kilo. No nii - nüüd on see siis välja öeldud ja ma saan rahulikult selgitada. Tegelikult ma teadsin juba ette, et suusapuhkusel on omad plussid. Lisaks tohutult toredale perepuhkusele olid vältimatud ka plusskilod.

Sõitsin täna lontis kõrvadega Figuurisõprade koosolekule ja mõtlesin, ah põrgut, need mõned lisagrammid kaalub üle unustamatu mälestus. Peaasi, et väga suure ringiga õigelt teelt kõrvale ei kaldu.

Ja nii ma siis otsustasin, et manjana  hakkan übertubliks. (ma räägin palju võõrkeeli)

Külmkapis ootab neli kilo porgandeid ja muu tervislik stuff tõestuseks, et ma olen tegude naine. Heheee....Aga kõigi nende ergutsukõnede ja eneseõigustuste foonil on tegelikult tunne, et olen ikka rohkem jutuvestja. Ja tegudest jääb selles kaalulangetuse vallas puudu.

Mentor Kaja arvas, et ma ei ole seesmiselt tegelikult tõeliselt motiveeritud.

Niisiis - mis mind tõeliselt motiveeriks? Et tekiks selline urrr, I just do it tunne.....Minu puhul on on vastus - SPORT. (ja see ei ole peidetud Nike´i reklaam) Otsustasin lisada oma tervisliku toitumise juurde taas aktiivse lihastrenni. Homme õhtul ootab mind higine jõusaal.Täna aga magus ilu-uni.

No nii...tunnistan ausalt üles, just hetk tagasi sõin ära kolm maasikamuffinit ja tunne on super.

Vahepeal on möödunud edukas nädal, mille jooksul olen kaotanud pool kilo ja ees tundub olevat veelgi põnevam aeg - terve nädal aktiivset puhkust suusamäel.

Seetõttu võtsin pühapäevaõhtuse suusapärastlõuna eest veidi avanssi ja sõin silmagi pilgutamata ära kolm...okok, neli muffinit....

Siinkohal tuleb meelde üks ammune suusaelamus Nõmmel. Möödusin suurest jogurtireklaamist, kus kõrgus hüüdlause - Jäta kilod seljataha! Vaatasin siis selja taha ja mida ma näen, minu ülekilod ju seal just ongi. Pakkisin kiirelt suusad, ostsin poest suure jogurti ja läksin südame rahuga koju.

See oli enne rasedust. Nüüd, peale sünnitust on aga lood teised. Minu peamine mure on näoga sõidusuunas (loe:kõhupekk) ja ei kavatsegi leebelt lahkuda. Aga ei muret, panustan sportlikule nädalale ja hirmutan kõhupeki intensiivse sööstlaskumisega minema (või siis selja taha!!).

Asjalikust rubriigist teadaanne: Kaalukaotamise projekt on poole peal ja minul kadunud 2,5 kg. Sama ludrilt jätkates peaks aprilli lõpp tooma kokku -5kg ja tublima pingutuse korral veidi rohkemgi. Välja hüütud 10 kilo on tervisliku tempo haardeulatusest väljas, kuid see ei morjenda üldsegi...

Ahjaa....suvekleidid on juba täiesti seks...veidi veel ja siis jälle kohtume.....

Pole kirjutanud oma tegemistest kaalurindel juba kaks nädalat. Jube piinlik lugu... Vabandan, väga...

Kui lapsed omaette vaikselt toimetavad, tähendab see, et teoksil on miski pahandus. (Minu kujundlik mõtlemine on viimasel ajal mõjutatud seigast, et veedan palju aega koos ühe pisikese Hugoga).

Nii võiks ju arvata ka, et olen kogu Figuurisõprade ettevõtmisele käega löönud. Aga nii see tõesti ei ole. Viimati lubasin olla mitu korda tublim ja olen oma lubadust täitnud.

Niisiis, mul läheb väga hästi ja ma tunnen ennast (ausalt ka) väga hästi.

Ja kuigi kilosid mühinal ei kuku (loe: olen kuu ajaga kaotanud vaid kaks kilo), naudin ma kogu protsessi ja soovitaksin kõigil, kel üksinda kaalukaotus välja ei tule, Figuurisõpradega liituda.

Mina söön tervislikult, mõtlen toidust hoopis uutmoodi  (üldse mitte paaniliselt koguaeg)  ja kaotan tasapisi, kuid  järjekindlalt paha pekki.

Mis siis veel? Täna tõmbasin  Figuurisõprade koosolekule minnes jalga teksad, mis käisid minuga koos väljas viimati rohkem kui kolm aastat tagasi jõulupeol. Ja see on väga hea märk, sest üldiselt on lugu selline, et mul töötab puusade piirkonnas väga usin parkimisinstruktor. Ta pakub lahkelt kõikidele saiakestele ja krõpsudele pikaaegset parkimiskohta:"Jaa, siin võite peatuda põhimõtteliselt väga kaua.Te võite lausa jäädagi siia ja mingeid trahve ega kõrgeid kuumakse sellega ei kaasne".

Niisiis tähendavad need teksad, et pekiparklas toimub koondamine..juhhhei...

Homme teen midagi eriti erutavat - pakin lahti oma peo-ja suvekleidid ning proovin selga....mmmm

Täna läksin peale Figuurisõprade kohtumist veidi mustas meeleolus koju ja mõtlesin – võtaks õige sada grammi!! Jah, sest just vaid 100 grammi on see pisike näpuotsatäis üleliigset mind, mille olen eelmise nädalaga suutnud kaotada. Eks seda oli pärast nädalavahetuse maitsvaid hiigelportsjone ju ka oodata.

Samas, koju jõudes ja vannitoas käsi pestes jäin põrnitsema pihus olevat seepi. Polegi kunagi täheldanud, et seep kaalub uuena 100g ja tundub sealjuures ikka parajalt pirakas. Kui mõelda, et selline tükk on minu kintsu küljest kadunud, ei tundugi olukord nii hull.

“Püüdke ennast alati positiivselt meelestada!” hüüdis Figuursõprade juhendaja Kaja meile veel ukse peal järgi ja nii ma siis otsusasingi, et homsest olen poole tublim!!!