Carmen Pritson-Tamme teeb peaaegu üksinda Eesti üht vaadatuimat saadet. «Rääkimata lugu» ei sünni soojas telestuudios, vaid eeldab Carmenilt tuhandete kilomeetrite kaupa ringisõitmist ning kümneid tunde inimhingede spetsialistina. Kuidas jõuab ta seda kõike vaid pooleaastase lapse kõrvalt?

Elus tuleb osata kõvasti tööd teha. Aga seda saab teha vaid siis, kui vahepeal osata kõvasti puhata ka. Suvel oma teise lapse ilmale toonud Carmen Pritson-Tamme (34) tunnistab, et oskab seda esimest varianti paremini. «Tegelikult on see ebanormaalne, kui palju ma tööd teen,» teadvustab Richardi (3) ja Roberti (6 kuud) ema ise ka. Õnneks on südamlikust teleprojektist saanud tänaseks pereprojekt, kus töö ja lastekasvatamine käib käsikäes.

Saab ametnikelt vitsu
Kui muidu ja mujal maailmas jääb selliste teleprojektide puhul nagu «Rääkimata lugu» kaadri taha suur meeskond, siis Carmen teeb oma saated peaaegu otsast lõpuni täiesti üksi. Valib lood, ajab ise asju nii saatekangelaste kui ka toetajatega ning on ka tehniline teostaja. Kodus on tal teisel korrusel suisa omaette montaažiruum, kus ta veedab tunde, et paljudest filmitud tundidest valmis saade kokku lõigata.
«Mõni võib ju ehk öelda, et see on põlve otsas nokitsetud projekt, kuid kas ta saakski teisiti tulla nii personaalne?» mõtiskleb Carmen. «See on väikselt tehtud väike tükk, kuid see-eest südamest südamesse.»
Carmen ei kujutaks tänaseks kogunenud kogemuste põhjal ettegi, et neid lugusid, mis avavad perede traagilisi lugusid sügavuti, saaks minna tegema suure kambaga. «Ei saa nii, et mitu võõrast inimest istub kusagil toanurgas ja kuulab, kuidas inimene oma hinge avab. Teemad on tõsised ja kogu salvestus peab toimuma vahetus vestluses. Nii et on hea, kui ma operaatorigi kaasa võtan,» selgitab ta.  Lood, mida Carmen oma saates jutustab, leiab ta samuti ise, abiks tuttavad, tuttavate tuttavad ja nende tuttavad. Kuigi võiks arvata, et abivajajaid on Eestis palju, kinnitab Carmen, et tegelikult pole õigeid lugusid lihtne leida. «Inimesed, kes päriselt abi vajavad, ei küsi seda,» teab ta. Inimeste eludes on igasugu nüansse, ei saa öelda, et abi vajavad vaid need, kel palju lapsi. Carmen on näinud, et teinekord võib mõni kolmelapseline pere palju rohkem abi vajada kui kümnelapseline.
Kui Carmen näitab oma saates elu hammasrataste vahele jäänuid, tunneb nii mõnigi ametnik tihtipeale, et sellega osatatakse tema tegemata tööd. Enamgi veel — saatejuht ei jäta ka eetris ütlemata, kui ta kohtab sotsiaaltöötajate või teiste toetama loodud struktuuride nõrkust. «Paljud on mulle tulnud ütlema, et see, mis te teete, on vale — miks te laimate meid niimoodi. Juba esimest saadet tehes pidin pikalt seletama, et ärge vaadake kõike ainult oma mätta otsast, püüdke olla pisut objektiivsemad. Seetõttu meil eriti just väikestes maakohtades paljud asjad nii valesti ongi, et ei osata näha probleemi lihtsa inimese seisukohast.»
Carmen teab, et kui tahad kedagi mõista, pead kohanduma selle inimese tasandile. «Kui räägid väikese lapsega, siis ikka ju kükitad või laskud põlvili. Kahjuks meie riigikogu inimesed aga ei «põlvita» selleks, et aru saada nendest lihtsatest inimestest. Võib-olla siinkohal ongi «Rääkimata lugu» vahendajaks — seal mina «põlvitan» nende eest,» arutleb ta. Elu on talle õpetanud, et kui uhkus maha suruda, sünnivad ka imed.
Et oma elu imesid paremini mõista, on Carmenil enda sõnul tulnud pikk tee maha käia. «Kõik need inimesed ja lood on mind õpetanud. Tänu neile olen pidevas muutumises. Võiksin öelda, et just selle viimase aastaga neid saateid tehes olen tohutult muutunud.» Näiteks ei soovi ta enam ette võtta asju, mille taga puudub mõte. «Selline tilu-lilu ei ole mulle enam meeltmööda. Tahan tõsisemaid asju ajada, eriti kui on veel võimalus midagi muuta.»

Otse tööpostilt sünnitama
Carmen on kogu südame ja pühendumisega nii oma asja kallal, et näiteks värsket «Rääkimata loo» hooaega valmistas ta ette padurasedana, oodates Richardi väikevenda Robertit. «Tegin väga raskeid lugusid, olles ise kaheksandat kuud rase. Läksin lugu tegema liitpuudega lastest — see pole veel eetris olnud —, mõlemad lapsed selles peres olid sünni-traumaga. Pärast selle saate võtteid polnud ma enam psüühiliselt valmis ise sünnitama. Olin liiga informeeritud, liiga teadlik võimalikest ohtudest ja traumadest, mõtlesin üle. Kuna mul oli juba ka esimesest sünnitusest, mis olude sunnil oli samuti keisrilõikega, emakas arm, ei näinud arst põhjust, miks panna mind loomulikul teel sünnitama,» jutustab Carmen. Sünnitama läkski ta peaaegu otse tööpostilt. «Minu noorem laps on hästi rahulik ja ma tunnen, et just tema andis mulle tegelikult jõudu neid lugusid sellel hooajal tegema minna. Pisike Robert sundis ka mind olema rahulik.»
Kuidas Carmen aga laste kõrvalt kõige sellega toime tuleb? «Mul on ikka abilisi ka. Kui lapsehoidjat poleks, siis ma loomulikult ei jõuaks,» tõdeb Carmen. Seda teab ta kindlalt, sest kuna kõik nädalavahetused kuuluvad jäägitult perele, siis sel ajal pole tal kümmet minutitki, et saate käsikirja süveneda.
Põhjalikult tööd teha ning samal ajal end lastele pühendada võimaldab ka organiseeritud vabadus töötada kodus. «Alati kui laps häält teeb ja mina üleval monteerin, siis ma kuulen teda ja olen ka kohe all!»
«Tegelikult on ikka väga raske leida lapsehoidjat, keda usaldada. Mina leidsin ta oma tutvusringkonnast. Kuid minu arust on see üks korraldamata kitsaskoht — töötuid naisi on tohutult palju ja lapsi, kellele lasteaiakohti ei jätku, samuti. Lapsehoidmisteenus on niivõrd nõutud, et palun, kallid naised, pakkuge end lapsehoidjaks ja laske natukenegi oma hinda alla,» kõlab Carmeni üleskutse. Tema vanem poeg Richard on täiskohaga lasteaialaps ja lisaks on perel vedanud ka naabritega, kelle juures poiss teinekord hoiul ja mängimas käib.
Eks ikka tule tempoka elu puhul ette momente, mil väsimus tapab. Kuid missioonitunne ei jäta Carmenit ka neil hetkil. Just hiljuti küsis tema abikaasa Priit, mida Carmen teeks, kui saaks suure lotovõidu — kas tuleks töölt ära? «Vastasin talle kõhklemata, et ei, ma teeksin oma tööd ikka edasi. Vot see ongi tõeline õnn, kui sa saad teha seda, mida tahad ja millest rõõmu tunned,» kinnitab Carmen.

Ilona Talumets