Laulja Erich Krieger ja tema poeg Henrik on ühe katuse all elanud vaid neli aastat. Kaks aastat poja lapsepõlvest ei näinud nad teineteist aga üldse, sest pärast abielulahutust sõitis ema Henrikuga teisele poole maakera. Kas see on ka nende suhteid mõjutanud, mõtisklevad mehed isadepäeva eel.

Henriku (25) tunneb kohvikus eksimatult ära. Krieger mis Krieger! Isast ainult veidi kiitsakam, vaiksem, tõsisem ja tagasihoidlikum. «Geenide vastu ikka ei saa,» muigab ta ise. Papa Erich (49) saabub talle iseloomuliku hea tujuga ja juba kaugelt lehvitades.

«Paps on alati hea isa olnud. Andnud endast parima. Ma olen alati tundnud, et ta hoolib minust ja perest,» hindab Henrik isa kõrgelt. Erich ei mäleta tõesti, et ta poja kasvatamisel üleliia karmust või vitsa kasutanud oleks.

Kuid Henriku esimesi ja ainsaid triibulisi mäletavad mõlemad. Henrik oli siis umbes nelja-aastane. Põhjus, miks laps koosa sai, ei meenu kummalegi, küll aga on mällu sööbinud sellele järgnev.

Kasvatuslik oksaraag pandi pärast nähvaka andmist kraanikausi kohale kapi otsa, väikese Henriku haardeulatusest välja. «Ükskord aga sai ta selle ikkagi kuidagi kätte, tuli vanemate juurde diivani ette ja murdis vitsa demonstratiivselt pooleks. Ise oli veel nii uhke, et näe, nüüd ei saa te mulle enam vitsa anda,» meenutab Erich. Mõlemad mehed itsitavad mälestuse peale pikalt ja mõnuga. «Kes teab, ehk oleksin vahel ikka pidanud olema karmim ja konkreetsem,» jääb paps mõttesse.

Kaks aastat maailma eri otstes

Peatselt selle vitsaloo järel kolis Henrik koos ema Reedaga Torontosse. Isa ja poeg ei näinud teineteist tervenisti kaks aastat. Mõlemad tunnistavad, et ega see kerge olnud.

«Ma ei teadnudki, et läheme kuhugi kaugele. Ema ütles, et sõidame vanaemale Viljandisse külla. Aga tegelikult läksime laeva peale ja sealt edasi Kanadasse,» meenutab Henrik. «Ma ei tea, mida isa sellest teadis või ei teadnud, ma olin siis ju nii väike ...»

Elu võõrsil ja ema uut abikaasat meenutab Henrik hea sõnaga. Kõik oli lapse jaoks helge ja vahva, kui ainult igatsus isa järele poleks olnud nii suur. «Kui isa esimest korda helistas ja ma tema häält telefonis kuulsin, siis nutsin küll. Igatsesin teda,» mäletab Henrik.

Erich sellest päevast, kui ta lõpuks lapsega jälle rääkida sai, nutmist ei mäleta — kuid selle hetke meenutamine toob tal praegugi vee silma. «See oli emotsionaalne aeg,» tõdeb Erich lakooniliselt. Ja mäletab tohutut rõõmu, mis teda lapse häält kuuldes valdas. «Siis polnud see ju lihtne. Ma käisin perekonnatuttavate kontoris öösel helistamas. Kanadal ja Eestil on ju seitse tundi ajavahet,» selgitab ta.

Suuremat muret tundis Erich hoopis siis, kui sai teada, et Reet ja Henrik olid otsustanud kodumaale naasta. «Mõtlesin, kas meie tunded pojaga on ikka endised, kuidas me pärast lahusolekut klapime.»

Taasnägemise rõõmus tegeles Erich pojaga veelgi rohkem kui enne ja ehkki too oli alles laps, nautis tema seltsi väga. «Mäletan, et ta viis mind Olümpia hotelli kohvikusse jäätist sööma,» jutustab Henrik. Erich tuletab meelde, kuidas ta võttis poja ja tolle sõbrad ning käisid koos Pirita Topi ujulas. «Nädalas mitu korda kohtusime.» Mure hingelise distantsi pärast osutus asjatuks.

Nüüd aastaid hiljem ei tee isa ega poeg kellelegi etteheiteid. «Reet on väga hea ema,» kiidab Erich hoopis.

Ka poeg oskab ema toonast ootamatut sammu nüüd teisest vaatenurgast hinnata. «Pärast lahkuminekut tahtis ema ju meile võimalikult head elu pakkuda ja seal olid paremad võimalused,» arutleb ta ennast ja oma vanemat õde Pirkkot silmas pidades. Seda enam, et Henrik tuli Kanadast tagasi väga hea inglise keele oskusega. «Alles keskkoolis pidin hakkama inglise keelt kodus ka õppima,» muigab ta. «Henrik rääkis vahetult pärast Kanadast naasmist, nagu vana välis-Eesti mees, kõva erilise aktsendiga,» naerab isa.

Täitsa sarnased, aga ikka erinevad

Vaatamata sobimisele on Erichi ja Henriku vahel ka mõned titaanide põrkumised toimunud. «Oleme ju sarnased ka kangekaelsuse poolest,» naerab Henrik ja arvab, et kui nad oleks rohkem koos elanud, küllap siis oleks ka rohkem põrkunud.

Vahest just eraldi elamise tõttu — või äkki väheke lapsemeelse kunstiinimese loomuse pärast — on Erich üsna sallivalt suhtunud ka Henriku noorpõlve koerustesse.

«Ükskord, kui Henrik oli umbes 12-13aastane, ostis ta koos sõpradega 1500 krooni eest sapaka,» meenutab isa. Poisid hakkasid sõitma Henriku vanaema poole Tallinna lähedale Järvekülla, aga neljarattaline väsis kilomeetreid enne sihtkohta ära. «Siis Henrik helistas mulle, et neil sai bensiin otsa ja tulgu ma neid nüüd päästma,» jutustab Erich ja tunnistab, et esiti võttis tal südame alt külmaks küll — mis bensiin?, mis auto? Aga loomulikult ta läks ja leidis uhked autoomanikud keset Tartu maanteed, paduvihmast läbimärgadena, kuid õnnest õhetavatena. «Tõin nad mööda külavaheteid koju ja olin pärast seda poiste silmis ikka väga lahe paps. Kuigi riidlesin nad ikka korralikult läbi ka.»

Papsi sõnul on Henrikul tehniliste asjade peale kõvasti taipu olnud juba lapsest saati. Kellelt ta selle pärinud on, ei oska Erich öelda, tema ise oma näppe õliseks teha ei taha. «Henrik on autoasjanduses väga hoolas. Näiteks kui minul on ükskõik, kas auto on kuu aega puhastamata või mitte, siis Henriku auto peab kogu aeg läikima nagu jõulumuna. Ta on  ka üleüldiselt väga korraarmastaja,» kiidab isa.

Henrik mõtiskleb ka hetkeks ühiste ja erinevate joonte üle. «Me oleme mõlemad ambitsioonikad, tahame olla väga head oma tegemistes. Aga ühised halvad omadused? Ema ütleb, et me mõlemad isaga ütleme enne, kui mõtleme.» Erich naerab, kuid vastu ei vaidle.

Muusika on sees olemas

Henrik ei salga, et muusika on tema geenikoodis samuti sees, aga leiab, et andeka isa kõrval oleks tal muusikuna väga raske läbi lüüa. «Me pole isaga konkurendid, aga ma pean ju mõtlema, kuidas papsi üle trumbata. Tahaks ka sellise loo teha, mis inimestele hinge läheb ja meelde jääb.»

Henrik on küll õppinud muusikakallakuga klassis, kuid pärast keskkooli läks EBSi majandust õppima ja töötab nüüd ostuhaldurina. «Tahaks küll ka laulmisega tegeleda, aga kardan, et ma pole nii hea kui paps.»

Erich tunnistab, et üritas kunagi panna poissi erinevaid muusikariistu ja laulmist õppima, aga too ajas sõrad vastu. «Ma polnud kindel, kas tahan ikka ise või teen seda asja ainult sellepärast, et isa sunnib,» põhjendab Henrik. «Ja nagu ma juba ütlesin, olen ma kangekaelne — ei saanud teha seda, mida paps soovitas!»

Erich otsustab lõpuks asjad paika panna ja teatab otse, et Henrikul on väga hea hääl ja annegi olemas. «Ja ta tegelikult teeb ju muusikat, aga mitte sellist nagu mina. Henrik armastab klubimuusikat ja on välismaalgi üles astunud. Ilmselt on tal muusikalise eneseteostuse aeg veel ees. Ta on lihtsalt tagasihoidlik!» Kaire-Külli Kuldbek