Kas interneti tutvumisportaalist võib endale toreda kaaslase leida? Võib küll!

Mina olen Piret. Noor (sest mis vanus see 33 tänapäeval ikka on?) ja kena (no enda meelest vähemalt) naine. Mul on kaks last: üheksane poeg ja neljane tütar. Laste isaga olin koos üheksa ja pool aastat, aga kaks aastat tagasi viis elu meid lahku. Miks? Kas see ongi oluline …

Esimese aasta nukrutsesin ja masendusin, teisel hakkasin tundma, et minus on veel midagi ja et olen siiski keegi. Selle tõdemusega saabus ka teadmine, et ma ei soovi üksi olla. Kes sooviks?! Vahel ju tahaks, et keegi hoiaks, kallistaks ja toetaks. Võib ju rusikatega vastu rinda taguda ja naiste õiguste eest võidelda, aga aeg-ajalt ihkab hing ka muud!

Seega otsustasin internetis veidi ringi vaadata ja sattusin suhtlusportaali www.flirtic.ee

Mängust pärisellu

Alguses oli kõik ikka väga võõras: mingid testid ja kohtingumängud ... Aga vaikselt hakkas huvi kasvama. Üks lihtne mäng on näiteks selline, kus pead valima kuue kandidaadi hulgast ühe, kellega soovid midagi koos teha. Flirtic pakub võimalusi suši valmistamisest karussellil keerutamise ja talisupluseni välja. Kui oled oma kaaslase ja soovitusliku kohtinguviisi valinud, annab süsteem sulle teada, kas teie soovid ühtisid või mitte. Mängu mängimine käib eelkõige iseenda lõbustamiseks – see ei tähenda seda, et peaksid tingimata kellegagi suhtlema hakkama või sunniviisiliselt kohtingule minema. Küll aga pakub flirtic.ee võimalusi, et süütust mängust võiks välja kasvada lahe kohting päriselus.

Sellest muidugi kordades põnevam on Flirticu kirjakast, kuhu aeg-ajalt potsatavad sinust huvitatud noormeeste kirjad. Kirju tuli mullegi. Mitte ülemäära palju, aga siiski! Eesti meestele kohaselt alustati ikka ääri-veeri. Küll kiideti, et pildid on ilusad ja et olen ilus tüdruk, küll uuriti, mis asju ma Flirticus ajan.

Ühe päris huvitava meesterahvaga sattusin pikemalt kirjutama, jutt klappis, kirjad olid toredad ja juba paari päeva pärast kolisime üle suhtlema MSNi – tahtsime üksteisest rohkem teada, nii saime kiiremini ja ladusamalt suhelda.

Flirticu mäng pakkus meile mõlemale meeldivate kohtinguideedena välja ühise õhtusöögi tegemise, talisupluse ja kinnomineku. Õhtusöök tundus nii tutvuse alguses liigse romantikapuhanguna ja talisuplus ei tulnud 30 miinuskraadi juures kõne allagi (ja ma kahtlustan, et paljud nimetavad seda portaalis võimaliku kohtinguna sellepärast, et end lihtsalt vapraks ja vägevaks mõelda). Kinos istud aga külg külje kõrval ega saa kaaslasest suurt midagi teada – kui ta just nutukohtade peal kohatult ei itsita või väga laginal lollide naljade üle ei naera. Siis võib täitsa hirm tekkida. Aga samas, äkki see ongi hea võimalus inimesest vaikselt sotti saada.

Kutsusingi siis noormehe lihtsalt traditsioonilisele kino + õhtusöök ehk kaks ühes kohtingule. Ise muidugi olin üsna elevil ... Ootasin ja ootasin ta vastust kuni ... oo-jee! Seal see õnnetu «jah» oligi!

Mu rõõmu ei jagunud kahjuks kauaks, sest paar päeva enne meie kokkulepitud kohtumist sain temalt uue, seekord eitava kirja. Arusaadav, äkki juhtus midagi, inimesed mõtlevad ümber ... Aga lisaks palus ta mul endaga suhtlemise täiesti lõpetada. Hea küll, ega ma mingi maniakk ole. Anonüümne netitutvus ju, milleks end sellest liialt morjendada lasta? Samas ajab ju pisut vihaseks ka – no kui oled piisavalt mees, et korv anda, ole mees ja selgita kas või natukenegi. Kokkuvõttes siiski õppetund seegi!

Aga ...

Kuna kirjakastis käis mul vestlus ka ühe teise noormehega, otsustasin nüüd välja kutsuda hoopis tema. Meil tundus olevat mitu ühist huvi – fotograafia ja ühised lemmiklaulud –, aga mis peamine, tundume olevat üsna sarnased inimesed. Sellised hästi positiivsed, aktiivsed suhtlejad, kes ei lase pisiasjadel tuju rikkuda. Mis see üksik hing ühelt tulevaselt kohtingukaaslaselt ikka muud oskab tahta!

Sain taas positiivse vastuse. Ja nii ma üle pikkade aastate kohtama läksingi, ikka kenasti üles löödud, endal käed-jalad värisemas ja süda sees puperdamas ...

Astusime uksest sisse enam-vähem ühel ajal ja kogu ülejäänud õhtu oli suurepärane. Sõime korraliku õhtusöögi, juttu jätkus ja kordagi ei tekkinud piinlikku vaikust või tunnet, et meil pole millestki rääkida. Loomulikult käis asja juurde ka pisike flirt ning kui me pärast trammiga linna poole sõitsime ... me isegi kallistasime!

Pikemalt ma oma kaaslasest rääkida ei tahakski, aga ta on tõesti tore inimene. Kuna ilm oli meeletult külm ja lapsed ootasid mind, ei läinud ma temaga siis jalutama (ükski kohting ei tohi ju kopsupõletikuga lõppeda!), ehkki teistes oludes oleksin seda rõõmuga teinud.

Meie suhtlus jätkub. Kirjutame iga päev ja tunneme teineteise vastu huvi. On lootust, et kohtume peagi uuesti, ning mine tea, mis elu toob.

Piret Pent