Pillimees Üllar Priks arutleb isadepäeva puhul, kuidas on olla isa. «Need lood siin on kõik killukesed, millest võib rääkida lõputult ja millest vormuvad suured ning lahtiseletamatud asjad nagu õnn ja elu mõte,» ütleb ta.

Mina sain tütre issiks 2002. aasta kuumal augustikuu päeval. Tagasi vaadates oli see ootamise aeg ja järgnevad kuud üks veider periood. Kohati mäletaks nagu detailselt ja siis nagu ei mäleta üldse, kõik oli selline pehme ja soe ja vati sees olemise moodi. Kõik kole oli justkui kuskil mujal ja inimesed tundusid nunnud kui teletupsud. Käisime abikaasaga ringi pidevalt naeratades, nagu oleksime Prozaci furgoonile küüned taha saanud.
Arvestades, et väljend «majanduslik kitsikus» oleks meie pere tollase elukvaliteedi kirjeldamiseks liiga tagasihoidlik olnud, oli selline pooletoobine meeleseisund täitsa abiks.
Ei saa öelda, et oleksin lootnud või eelistanud, et meil sünniks tütar. Teadsin lihtsalt, et nii läheb. Ei teagi miks. Võib-olla on mind loodud paremaks tütre-issiks kui poja omaks. Äkki oleksin liiga hellik selleks, et igapäevaselt tegeleda lõhkiste põlvede, kaheksasse sõidetud jalgrataste ja tikkudega mängimisest ära kärsanud kulmudega? Kindlasti on ka vähem väsitav plikatirtsuga linnukest ja lillekest vaadata kui poisiklutiga, võsaoksad näkku peksmas ja veremaitse suus, vibudega ringi kablutada.
Väidet, et isa ja tütre vahel tekib väga eriline side, olen igatahes enda nahal tunda saanud ning võin rinda kummi ajades öelda, et on väga suur au elu jooksul midagi sellist kogeda.

Kompromiss ja «resturaan»
Et pisut mälupilte teravdada, lehitsesin just läbi märkmiku oma tütre, praeguseks juba pisikese preilihakatise esimestest eluaastatest. Oli meeleolukas, ütleme nii.
Pärast sündi kogus laps jõudsasti kilosid ning omandas suurema vaevata Michelini-mehikese välimuse. Sealt sai ta endale hellitusnime Pontsa, mis teda siiani saadab. Praegu võime seda isekeskis koduseinte vahel veel mööndustega kasutada, juhuüritajad saavad juba põlastava pilgu osaliseks. Korrektne oleks Anna Marie, ütlen selguse huvides.
Igatahes on Pontsa konkreetne märk sellest, kui kokku kasvanud me perena oleme. Näiteks esimese reisi tegi ta 18päevasena koos emme ja issi ning viimase bändikaaslastega Võrumaale. Kui issi oli onudega laval, kõigutas hälli emme, ja kui oli vaheaeg, kraaklesid onud paika oma ninnunännutamise
järjekorra.
Üleüldse on see laps kindlasti palju elutarkusi ammutanud erinevate onude-tädide käest, kes on tihtilugu üsna joviaalses meeleolus meie köögilaua ümber istunud. Ühest küljest on lapse kõrv palju teravam, kui endale ette kujutame, ja teisest küljest on peomeeleolus täiskasvanud teinekord pisipudinate suhtes hoopis tähelepanelikumad, avatumad ja sõbralikumad, mitte enam tõsised, hallid ning armutult rapsivad argipäevainimesed.
Eks iga laps ole oma kodu peegel. Kuna mina olen selle perekonna Saalomon Vesipruul, siis ei ole Pegasuse kabjahoopidest pääsenud ka tütreraas. Märkmik paljastas, et Pontsa esimesed omaloomingulised hitid olid «Au, au, beibe, üks, kaks» ning «Till-till-till-mõmmi-till, mina ka».
Vahepeal oli küll pikem paus, kus preili pühendus rohkem kujutavale kunstile ja maalis kubistlikke olustikupilte, kuid mõne nädala eest tuldi suurelt tagasi tipplooga «Head sõbrad», kus on tunda noore loomasõbra tundlikku sotsiaalset närvi.
Või siis vanuses, kus enamik lapsi väljendab end läbi sõnade «aua» ja «tita», olid minu tütre sõnavaras emmelt kuuldud «kompromiss» (olin üsna jahmunud, kui ta seda keset toidupoodi maiustuse välja lunimiseks kasutas) ja vanaemalt külge hakanud «resturaan».
Päris lõbus oli ka lugu, kuidas Pontsa r-tähte ütlema hakkas. See juhtus alles üsna hiljuti. Veel esimeses klassis käies manas ta selle asemel kuuldavale mingi täiesti oma väljamõeldud ja tundmatu hääliku. Ühel kenal pühapäevaõhtul naabrimehega saunas istudes tuli mulle aga toast lapse telefonilt kõne, millega anti rõhutatult teada, kuidas rongi rattad ragisevad. Lülitasin kiirelt telefoni kõlarite peale ja mõtlesime saunaseltskonnaga talle kohe pikalt välja erinevaid r-iga sõnu «Rabarockist» «rastafarini». Julgen väita, et olime rohkem elevil kui laps ise.

Lihtsalt imeline
Ükskõik kui sügav madalseis mul parajasti kallal on, suudab see väike ingel mõne oma vaimukuse või ilusa teoga ikka päeva paremaks teha. Piisab vaid põlvele ronimisest, kallistusest, mõnest armsast joonistusest või kas või jonnimata oma toa koristamisest või hambad ristis kannatamisest, et juuste harjamisel mitte mu peale valust röökima pista.
Tean küll, jah, et varsti tuleb see iga, kus uksed võivad paukuma hakata ja poiste tõrjumiseks tuleb poed karupüünistest ja okastraadirullidest tühjaks osta. Praegu aga julgen veel olla sinisilmne ja loodan, et kui suudame omavahel sama sidet edasi hoida, siis saame sellest va puberteedist kah üsna pehmelt läbi.
Igatahes kuulub minu soovide nimekirja jätkuvalt see, et kui olen kunagi hall ja kortsus, teeb mu tütreraas mulle ikka pehme kalli ja ütleb: «Nii, issi, nüüd teeme kompromissi. Kui sa ilusti oma prostamoli- ja podagratableti ära võtad, toon sulle poest mõne õlle ja vaatame koos Aerosmithi kontserti eelmise sajandi teisest poolest.»