Lapsed naeravad tihti ja südamest. Täiskasvanud oleksid selle tervistava oskuse justkui unustanud. Meie püüdsime kadunud naeru 1. aprilli puhul taas üles leida.

Selleks pöördusime naeruterapeut Silva Sirge poole. Meie soovi ära kuulanud, teatas ta kohe (naerdes!), et see on suurepärane idee, sest hea tuju on tõepoolest nakkav.

Silva tulebki ühel reedehommikul meile toimetusse külla naerujoogat tegema. Võtame oma väikese seltskonnaga ringi ning vaatame ootusärevalt Silva poole, seejuures on nii mõnelgi silmad hommikuse aja tõttu veel veidi uneudused. Noh, millal sa siis nalja viskama hakkad, käib vist kõigil peast läbi. Aga ei, naeruteraapia pole mingi stand-up-komöödia!

Alustuseks näitab Silva, kuidas keha lõdvestada, sest pinges kehast ei ole sugugi lihtne naeru välja meelitada. Raputame siis meiegi end hommikusest letargiast vabaks. Kontsakingad või soliidne kontoririietus pole ei selle ega ühegi hilisema harjutuse juures takistuseks, nii et võtke ritta ja tehke järele.

1. Laske lõug lonti, tehke suu lahti ja raputage hoogsalt pead. See totakas põsed-venivad-nagu-tsentrifuugis-ilme ajab muige nii mõnessegi suunurka!
2. Seejärel võtke ette esimene tõsisem(!) harjutus. Silva naerab ühtäkki nõnda valjult ja homeeriliselt, et küllap kuulevad seda ka Aegnal pesitsevad kajakad (ja me pole mere ääres, vaid Mustamäel). Meie vakatame, jõllitame teda mitu sekundit üpris ehmunult ... ning purskame laginal naerma. Südamest! Tundub, et asi töötab.
3. Jätkakem harjutustega. Otsime üles oma paremal käel asuva kaaslase vasaku kannika ja süstime sellesse kujuteldava hiiglasliku süstlaga naeru. Siis kappame ostukäru lükates ja he-he-hee-ho-ho-hoo hõigates mööda kujuteldavat poodi ringi. Lõpetuseks mõtleme kamba peale välja ajakirjaniku-naeru. Teie mõelge muidugi välja oma ametinaer.
4. Kõige selle vahepeal plaksutame iseendale, et küll me oleme ikka tublid ja naljakad.

Kogu selle suure itsitamise ajal imestame, et kuidas see naermine küll nii võhmale võtab. Silva sõnul pole selles midagi imelikku: naermine tähendab korralikku füüsilist pingutust, lihaste pingutamist ning lõdvestamist kogu kehas.

Selle tulemusena kiirenevad nii pulss kui ka hingamine, mis toob kehasse tavapärasest rohkem hapnikku. Kaloreid kulub ka — kes iga päev umbes veerandtunnikese südamest naerab, kulutab nädalas tavapärasest ligi 280 kilokalorit enam. Ja mis saaks meil selle vastu olla! Triin Raestik

Kuidas sai naerujooga alguse?

16 aasta eest asutas India perearst Madan Kataria naeruklubi. Ta uskus, et naer on tervislik, aga soovis selles ka praktikas veenduda. Ta töötas välja mõned naerujooga harjutused. Üks neist oli niisugune: teraapias osalejad seisid ringis, astusid kordamööda ringi keskele ja rääkisid mõne nalja.

Juba kümne minuti pärast tundsid kõik end pisut paremini. Nii hakatigi koos käima igal hommikul. Naerujooga liikumisse on haaratud üle 6000 klubi rohkem kui 60s riigis. Eestis toimuvad regulaarsed avalikud naeruseansid Tallinnas Silva Sirge ja Tartus Ülle Närska ning Eve Manderi eestvedamisel.

Kui palju naerad sina?

Kas teadsid, et lapsed naeravad keskmiselt 300–400 korda, täiskasvanud aga vaid 15 korda päevas. Erinevad uuringud kinnitavad, et naermine tugevdab immuunsust, aitab ravida astmat, arendab hingamissüsteemi, lõdvestab lihaseid ning on abiks stressi leevendamisel. Seega – head naljapäeva ning naerge terviseks!

Mida meie arvame?  
Kerttu Jänese: «Kõige rohkem ja südamest naersin naerujoogas siis, kui koolitaja oma esimese naeru kuuldavale tõi. Natuke ehmatasin ka, kuid samas andis see julgust ka ise naerda möirata.

Ma ei ole eriline naerupall, aga koolitusel sain naeru suust välja küll – ju siis koolitaja tegi head tööd. Kõige mõnusam kogu asja juures oli füüsiline, vabastav ja surisev tunne, mis tekkis plaksutamisest ja he-he-he-ho-ho-ho-haa karjumisest, mida me iga asja vahele tegime.

Eks see treening üks suur näitemäng ole, aga samas on selline heas mõttes tola tegemine emotsionaalselt väga vabastav. Ma arvan, et energeetilise laengu andis see 45 minutit küll.»

Helen Pildre: «Nii-öelda tavapärane naerujooga tund peaks kestma lausa kuni poolteist tundi. Meile tehti kolmveerandtunnine lühiseanss. Sellesse lühivormi ei suutnud ma kahjuks üdini sisse elada ja kõigele pihta saada.

Muigama ajas küll pidevalt ning seda, et hea tuju ja naer on nakkavad, tõestasid kas või kolleegid, kes mingitel hetkedel tõesti südamest ja pisarateni naersid. Sellise rahmeldamisega sai vere käima ja hommikune uni oli pärast läinud. Palav hakkas ka, võis soojendus­dressi maha visata.»

Mari Kukk: «See 45minutiline hommikune naerutreening pani vere käima, luud-liikmed mõnusalt surisema. Lisaks sain kõrva taha panna paar nippi, kuidas end päeva jooksul ergutada, kui tühi tunne peale tuleb.

Selline naermine pani mõtlema, kui vähe ma tegelikult naeran ning et peaks püüdma leida elus rohkem asju, millest rõõmu tunda.»