Näitleja Lauri Nebel on mänginud jõuluvana juba pool sajandit. «Aga alguses mängisin ma ikka päkapikku,» rõhutab ta. Sest õpipoisipõlveta meistriks ei saa!

Jõulukuul jääb Lauri Nebelil (62) kahekümne nelja tunnisest päevast väheks. Juba esimesest detsembrist alates riietab Lauri end peaaegu iga päev punasesse mantlisse, sätib ette uhke habeme, paneb pähe valge tutiga mütsi ja pistab vöökotti mustkunstitrikkideks vajalikud esemed — ning flöödi ja suupilli. «Jõuluvana ja kitarr ei sobi ju kokku,» leiab mees, kel Jõuluvanana palju muidki talente peale salmikuulamisoskuse.

170sentimeetrine Lauri tunnistab, et Jõuluvanale vajalikku pikkust ja kogukust jääb tal küll väheks, aga see-eest on temas taadile omast riugast ja lusti rohkem kui küll.

Jõulutaadi silmad

Lauri lehvitab Kurtna kultuuri- ja peokeskuse ukse vahelt.  «Keskusepidaja Kristjan on hästi tore noormees. Ta tellis mu juba septembris jõuluvana mängima.»

Päkapikk Helgi on katnud laua kuuma kohvi ja saiakestega. Lauri kummutab sooja jooki külmas ruumis mõnuga. Torm Monika pole tema töiseid käike vähendanud, lükanud vaid päeva võrra edasi. «Ühel päeval tegin kuus korda jõuluvana! Muud muret polegi, et kui vaid hääl vastu peaks,» märgib ta. Mingit rohtu tal hääle jaoks pole, köhib nurga taga kurgu puhtaks ja astub laste keskele.

Lauri taadikarjäär sai hoo sisse juba pool sajandit tagasi. Kuigi alguses oli tema ülesandeks hoopis päkapiku mängimine. «Me käisime esinemas koos näitleja Jüri Aarmaga. Tema oli jõuluvana mõõtu ja mina siis päkapikk. Minu nimi oli Ais,» meenutab Lauri. Too nimi tekkis Lauri mõtetesse laulusõnadest «Close your eyes» (ingliskeelne «eyes», tõlkes silmad, hääldatakse ais — toim), kuid naljahammas Jüri kutsus Laurit tihti lihtsalt Haisuks. Nali päkapikku ei haavanud ja temas vimma ei tekitanud, sest Lauri sõnul oli see kõik üks pulli­tegemine.

Kallis ja kole kostüüm

Kuid peatselt ülendati päkapikk ise jõuluvanaks. Alguses piisas taadile selga voodriga väljapoole keeratud suvalisest mantlist ja pähe tagurpidi läkiläkist, seda enam et Vene ajal polnud ju jõuluvanakostüüme kusagilt saada.

«Oma esimese päriskostüümi sain nelikümmend aastat tagasi ja see maksis 50 rubla. Sain selle Kaubamaja alt keldrist — Jüri Aarma vend August töötas laos ja tema muretseski meile need kostüümid.»

Laurile ei mahu tänini pähe, kuidas saab jõuluvana mantel olla punasest läikivast atlassist ja taljesse õmmeldud! Aga just niisugune see toona oli. «No oli nüüd koht, kust kokku hoida!? Jõuluvana mantel peab olema nii suur, et sinna sisse mahub viimaseid kuid tiine kašelott ka ära!» põrutab ta.

Aga seda jubedat mantlit kandis jõuluvana Lauri ikkagi mitu aastat. Kuni tema osavate näppudega abikaasa Kaja otsustas probleemi ära lahendada. «Ostsime ühe tugeva punase mööbliriide ja Kaja õmbles uue mantli. Aga selle takja siia õmblesin ma ise, et püksid välja ei paistaks,» kiidab Lauri ja krõbistab põlve­kõrguselt kinnituse kokku.

Kunagisest Kaubamaja-komplektist on tänaseni kasutusel vaid hall takune habe. Sobilikud ümmargused prillid selle juurde ostis Lauri kaltsukast ühe krooni eest. «Mul on vaja nägemiseks prille ja need sattusidki olema õige kangusega.»

Poeg nägi telgitagust

«Sellised jõuluõhtud, kus koos on kolm põlvkonda, vanavanemad, isad-emad, lapsed, koerad ja kassid — need tekitavad heldimust,» kirjeldab Lauri oma jõuluvanakarjääri eredamaid hetki. See idüll aga lõhkeb Lauri silmis mullina tihti siis, kui ta näeb, mis kõik kingikotist välja laotatakse. «Kui ikka täiesti arutult kulutatakse. No kas tõesti kullast kahvlid-noad kustutavad nälga paremini kui tavalised?» vangutab ta pead. «Aga kui näed mõistlikku suhtumist ja sisukaid kinke, siis on väga hea meel.»  

Lauri enda kodus, nii lapsepõlves kui ka nüüd, tuleb jõuluõhtul kokku terve pere. «Abikaasa vanemad, abikaasa ise, poeg Ott, naise õde ja õemees ... Kuue-seitsmekesi oleme ikka aastaid koos käinud.» Oma pojale pole Lauri jõuluvana eriti teha saanudki. Ott nägi ju varakult, kuidas isa juba jõulukuu alguses oma jõuluvanakostüümi siluma ja ettevalmistusi tegema hakkas, nägi habeme ettepanemist ja minemist. «Nii et ta on selles mõttes natuke petetud laps, Ott on näinud telgitagust,» kahetseb Lauri. «Aga tema mängukaaslastele mängisin jõulutaati küll. Nüüd tulevad need poisid, kes on tänaseks juba kahemeetrised, mulle jõulude ajal vastu ja ütlevad, et näe, sa ikka jõuluvana,» naerab mängu-taat.

Tagataskus vaid üks salm

Lauri enda esimesed mälupildid jõuludest pärinevad ajast, kui ta oli kolme-nelja-aastane. «Mul on meeles, et sain kingiks puust tehtud kuke.» Kingi lunastas ta siis ja lunastab praeguseni välja Ellen Niidu luuletusega «Kubujuss».

«Karupüksid, karvamütsid, sukad, sokid, kapukad, vildi säärikud, kalossid, suured mustad läikivad, sada sõlme kukla peal, veereb vaevaliselt seal —

kubujuss,» deklameerib Lauri sama püüdlikult kui lapsepõlves Nõmme kodus ning tunnistab ausalt, et tema pole elus pea ühtegi luuletust algusest lõpuni pähe tuupinud. ««Oh, kuusepuu, oh, kuusepuu...» seda ma ikka tean, aga seal ju polegi üle nelja rea,» naerab ta.

Samas muid laule oskab näitleja ikka mitmeid, kui palju täpselt, ei tea Lauri enam ammu öelda. «Pidin ju isegi laulu «Kui on meri hülgehall» selgeks ja pähe õppima, sest filmi pärast rahvas kogu aeg nõudis seda,» pajatab kõigi eestlaste lemmikkomöödias «Siin me oleme» blondi meremeest Timmut mänginud Lauri. «Aastaid punnisin ikka kõvasti vastu, aga siis mõtlesin, et äkki kui ma ei laula, siis enam ei kutsutagi esinema. Aga lastepeoks on mul ikka teine repertuaar,» täpsustab ta ja sätib habeme otseks. Viis minutit hiljem kostab nurga tagant laste hõiskeid: «Jõuluvana! Jõuluvana tuleb!»

Kaire-Külli Kuldbek