p.ago
ei tea jah,mul ka selline kogemus .ja see ei ole kuigi hea tunne olnud ega ole,kui tead et su "ema" ei hooli sinust üldse.see jättab haava sinule kogu eluks ja näed asju teisiti kui teised.

Mul oli sama lugu aga asi oli natuke teistmoodi. Mu isa suri kui ma ei olnud veel paari kuune ja ema võttis paar aastat hiljem uue mehe. Minul oli veel õde ja vend kes olid minust vanemad. Alguses oli kõik ilus ja kena. Kolisime meie võõrasisa juurde elama j see mis edasi sai oli minu elu kõige hirmutavam osa minu elust. Kasuisa hakkas metsikult jooma ja peksma mind ja minu venda. Vend ja õde käisid kaugemL koolis. internaadis kui täpne olla. Seega iga nädalavahetus kodus ei käinud. Kui kasuisa jooma hakkas sain ma selliseid keretäisi et oleksin peaaegu surma saanud. Aga mida tegi sellel ajal minu kullakallis emake. Ta magas oma järjekordset pead välja. Ta hakkas jooma ja jõi koos nn. isaga. Seevastu sain mina kogu aeg peksa. Ema ei tulnud ega astunud kunagi minu kaitseks välja. Ja kui ta ühel korral julges astuda sai ka tema sellise keretäie, et kaotas teadvuse. Ma magasin talvel kui külma oli 20-30 kraadi kanakuudis põhu sees kuna ei kallis emme ega issi ei lasknud mind tuppa ja nälga olen pidanud ma ka palju taluma. Ma otsustasin, et see ei saa enam niivisi jätkuda ja põgenesin oma kodust. Mind leiti ja sain endale koduks Tilsi Lastekodu. Sealt lapsendas mind üks armas pere kus ei olnud kahjuks lapsi. Naisel oli kolm nurisünnitust. Ja koos minu tulevase isaga otsustati et võtame lastekodust. Ja ma sain endale uued vanemad kes olid küll mõne koha pealt karmid aga kasvatasid minust korraliku inimese. Praegu on mul juba enda pere aga sellist elu nagu mul oli ei taha ma küll kellelegi. Vahepeal ärkan õudusega ülesse kuna minevik kummitab mind ikka. Ma ei saa neist emadest aru kes oma lapsed hülgavad. Ja öelda et majanduslik seis ei luba. See on ainult ettekääne.

Need on paljudele valusad teemad, eelköige lastele, kuid usun siiski , et ka paljudele emadele, kes on pidanud selle otsuse vastu vötma. Olen üks neist emadest, kes ei kasvata oma kahte last. Vöin enda puhul julgelt väita, et tegu ei ole armastuse ega hoolivuse puudumisega oma laste suhtes, ega ka alkoholismi ja asotsiaalsusega, tegu on iseenda oskamatusega elada elu. Nii ka mina, abiellusin noorelt, sünnitasin kaks last ja elasime ilusti pereelu kuni ühel päeval mees otsustas alustada uut elu. Jäin üksi, vötsin oma kaks last ja kolisin teise linna, et alustada uut elu. See ka önnestus ja me kolmekesi olime önnelikud kuni ühel päeval armusin valesse mehesse ja tegin kolm järjestikku rasket viga, mis löid jalad alt. Esiteks otsustasin lastega kolida selle mehe juurde, kellega tutvusin ja oma korteri maha müüa, mida ma ka tegin. Uues linnas uut elu alustades ei osanud alguses kartagi seda, et ühel päeval tuleb silmitsi seista töega, et enam pole kodu kuhu minna. Nii juhtus.
Polnud tol hetkel tööd, eluaset ja nii otsustasingi, et lapsed lähevad oma isa juurde elama seniks kuni uuesti jalad alla saan. Sellest on möödas aasta, elan nüüd Soomes teenin piisavalt hästi, et iseenda ja lastega toime tulla, aga...lastel kes on lähenemas teismeliseeale pole soovi ehk enam minu juurde tulla, veel enam vöörasse riiki. Saan oma lastega hästi läbi, oleme koos niipalju kui vöimalik, kuid mul on vaatamata sellele süümepiinad, et miks ma ei olnud tol hetkel piisavalt tugev , et koos, kolmekesi otsast alustada.
Tean, et nad oleks mind sada protsenti toetanud. Nüüd elan igaveses depressioonis juba aasta, oskamata tagasi saada seda örna kuid samas tugevat sidet ema ja lapse vahel. Töenäoliselt tuleb mul jääda üksi, kuid ma armastan oma lapsi, nad on mu unenägudes ja tegemistes ka neil päevil kui ma neid ei näe. Toetan neid materiaalselt, suhtleme msnis,kuid see mis on reaalne lapsekalli ja kooselamine , see emotsionaalne pool, sellest saan vaid unistada. Mina kahetsen seda nörkushetke ja tegelen ikkagi iga päev sellega, et saada tagasi see, kelleks olen ma loodud.

Lapsi tuleb hoida, tagajärgedest saab aru alles siis kui enam pole, mida hoida.

noh..mina arvan et osad jäävad lihtsalt abordiga hiljaks,,,ja siis polegi ju muud kui tuleb sünnitada....

Kui ma olin väike siis ema ei hoolinud must üldse ainult karjus ja alati süüdistas mind kõiges. Ma ikka nutsin päris palju vahel. Mul on veel 3 õde ja alati olin mina see keda kõige halvemini koheldi. :( Ma olin väga,väga õnnetu.