Meie pere pole ilmselt ainus, kes mõnel vähegi igavamal ja käredalt külmal talvepäeval mõlgutab mõtteid, et võiks linnumajja pekki riputada või kitsele metsa kotikese porgandeid viia. Aga miks piirduda ainult mõtlemisega?

Enamiku (ehk kahe neljanda klassi neiu ning ühe lasteaias sibava põngerja) pealekäimisel sünnib meil igatahes otsus viia pakasest külmunud metsa kitsedele, jänestele ja metssigadele midagi söödavat ehk tegeleda ulukihoolega.
Missiooni esimene punkt: uurida välja, kuidas ja kuhu ulukitele toitu viia. See on kogu ettevõtmise raskeim osa. Loomulikult võib soovi korral võtta jõukohase koti kapsast-porgandit näpu otsa ja viia kuuse alla, aga kas poleks parem teha seda koos kellegagi, kes teab, kus kitsed söömas käivad, kus elutseb rebane või liigub hoopis ilves? Mitu telefonikõnet ja tuttavate tutvustes sobramist viivadki teadjameesteni. Jahimehed! Kes siis veel on õppinud paremini tundma metsloomade hingeelu ja ka toidulauda?
Ääsmäe Jahiseltsi esimees Madis Liiv-äär võtab meid lahkelt jutule. Tuleb ka temal tunnistada, et ei ole mõtet pisikestes kogustes andidega metsa alla minna. Lihtne põhjus selleks on ju metsloomade hulk ning nende võime päris palju süüa! Imepisikesed kogused kaovad metsa ära, pealegi ei pruugi toreda ideega metsa läinu leida rada, kus loomad liiguvad. Mis siis teha, küsib meie väike uudishimulik seltskond?
Paar päeva hiljem ongi plaan koos: Madis Liiväär nõuga ja jõuga, meie arvulises ülekaalus, kohtume Ääsmäel. Alustuseks laaditakse peale poolteist tonni (!) porgandeid potentsiaalsetesse loomasöödakohtadesse vedamiseks.
Jahimehe jutust selgub, et just päev tagasi veeti metsa laiali tonn teravilja ja heina, väga armastavad metsaasukad ka näiteks silo. Tähtis on siinkohal koostöö kohalike talunikega. Sööda hulk, mis metsa viiakse, on väga suur, nii et tasuta juurviljad kuluvad loomadele abiks ja marjaks ära. Vilja, heina ja silo ostavadki jahimehed oma jõududega.
Kuna üks õige masin peab koorma metsa vedama läbi kõrgete hangede ning läbi sügavate roobaste, sätime ennast nagu silgud reas ausas eas maastikukarva endisesse armeemaasturisse. Madise jutust saame aimu, et üle lumehangede me ronima ei hakka, kuna jahimehed hoolitsevad ka selle eest, et kohalikud traktoriomanikud hoiaksid metsateed liikumiseks puhtad ja söödakohtadele ligipääsu vaba.
Koorma mahalaadimiseks teeme viis peatuspaika. Madis jälgib hoolega ulukite jälgi, sest kui loomi ei tundu valitud kohas liikuvat, ei tasu ka koormat maha laadima hakata. Toit läheks lihtsalt raisku.
Porgandeid loobime kogu kambaga maha, ilmselgelt võtavad lapsedki asja väga südamega. Igasse peatuspaika jääb meist maha porgandikuhi. Kõige viimase koormalaadimise juures uurib Madis lastelt, et kas neil on meeles, kellele nad täna süüa tõid. Väikese vimkaga küsimus jagatakse kiiresti lahti — nagu ühest suust kõlab loetelu kitsedest, põtradest, metssigadest ja jänestest ning ... ilvestest, huntidest, rebastest. Sest toiduahel käibki nii! Toidad üht, elavad ka teised.
Raske töö peale nii-öelda magustoiduks viiakse meie seltskond lõpuks metskitsi vaatama. Jajah, jahimees tõesti saab sulle lubada, et järgmise metsatuka taga ootavad kitsed, sest loomade hingeeluga ollakse peensusteni kursis. Ja palun väga, seal nad ongi! Lapsed loendavad väikese tiiru peale üheksa kitse, endal silmad suurest rõõmust säramas.
Termosest lonks kuuma teed kõigile päevakangelastele, tänusõnad lahke vastuvõtu eest ja väikeste ulukihooldajate (kes kuidagi ei jõua ära kiita päeva toredust) võidukisa lõpetavad õhtu mõnusa tundega —
täna sai tehtud midagi väga head. Rohkem nagu iseendalegi.

Helen Perk