Tere! Olen 18 aastane ja poiss 20. See on minu esimene tõsine suhe. Me ei ela koos, vaid näeme üle ühe või kahe päeva. Oleme suhtes olnud 10 kuud. Esimesed seitse kuud olid kenasti lillelised ja koguaeg selline armumise tunne peal. Aga siis kadusid need liblikad. Algul see ei häirinud mind, aga nüüd ma muretsen. Ma tean küll, et see on normaalne, et need mingi aja jooksul lähevad puhkama ja kui õige aeg siis tulevad uuesti välja, aga mulle ei mahu see pähe!
Ma olen kurb, et mul on mingid hullemad kahtlused ja küsimused, tegelikult mulle sobiks suhe ka ilma 24/7 liblikateta, sest nii hoopis palju rahulikum, aga kui mul koguaeg on mingid küsimused peas, et kas see ongi armastus, kas nii peab tundma, analüüsin asju jne ja see on ülivastik. Kas kellegil on veel mingit sellist segadust olnud?
Ma olen enda suhtega puntras vms, ma ei tea mis toimub. Kätte on jõudnud argipäev, mis muidugi ei ole paha, aga see on minus tekitanud mingeid kahtlusi.
Ma ei ole enam enda tunnetes kindel, tegelikult ma tean, et tahan olla selle noormehega koos, aga kui ma mõtlen järgmistele asjadele:
-ma ei hakka teda nii kiiresti igatsema: Vanasti hakkasin kohe teda igatsema kui oma kodudesse läksime, nüüd võib mõõduda päev kaks ja ma ainult mõtlen tea peale, et huvitav kuidas tal läheb jne, aga ei igatse.
-mul ei ole neid liblikaid ja kardan, et need ei tule tagasi.
-mul ei ole vaja enam tundide pikkuseid suudlemisi :D, vahel ma ei vaja üldse suudlemist, aga see on armas ikkagi.
Ja nende kahe põhjuse pealt ma kardan, seda et tundeid pole enam. Samas kui ma saan temaga kokku, on mul väga hea olla, tunnen meie vahelist sädet, vahel rohkem teinekord vähem, erilistel hetkedel tunnen väikest liblikat isegi.
Mind teeb ka murelikuks see, et mul pole enam erilist seksiisu, mõndadel naistel libiido langebki talvel, on see tõsi? Noh ma algul küll hullult tahan, aga siis kui asjaks läheb siis ma nagu ei viitsi vms. Vb sellepärast, et ma tean kuidas asi algab ja lõppeb ja seda alati...Lugesin kuskilt, et kui selline seksimure nii vara tuleb, siis pole lootuski, et suhe püsima jääks :(. No ja siis veel see, et ma pole kunagi õiget tupesisest orgasmi saanud, see ei häiri mind, sest olen saanud kliitori oma, kuid see on ka viimasel ajal nii nõrgaks jäänud. Aga ma arvan et see on tingitud sellest, et mul peas keerlevad igasugused küsimused viimasel ajal meie suhte kohta.
Mis on:
-suhte jahenemine
-tunnete kadumine
-tüdimus partnerist
-lahku kasvamine
-armastuse kadumine
Ma olen nende kohta lugenud, need on päris hirmutavad, kuidas ma nendest aru saan, kas mul võib üks neist olla?
Ma ei taha enda partnerist lahku minna, mina usun, et suhte kallal tuleb tööd teha, isegi kui selline väike segadus enda tunnetes on. Ma tahan temaga rahulikult edasi koos olla, kuid mu praegune olukord ajab mind segadusse. Suhe on justkui korras, aga mina olen see, kes igatseb seda lillelisust ja ma kipun suhte algusaegu võrdlema praegusega, ning ka seda millised emotsioonid mul alguses olid temaga ja nüüd. Tahaksin teilt nõu kuidas toimida, kuidas saada tagasi rööbastele?
On minu olukord üldse normaalne?
Kuidas saada tundeid tagasi?
Tänan. Eliz.
Kuna sa oled alles 18, pole erilist põhjust põdemiseks, Noorus ongi selleks, et proovida ja õiget otsida. Kui tunned, et asi pole enam õige, lase sel suhtel omasoodu minna ja ole avatud uueks. Eks tunned selle ise ära, kui asi õige. Kui juba 30 oled, siis enam muidugi nii mõelda ei saa :)
Elu on elamiseks ja suhted on vaid 1 (kuid siiski oluline) osa sellest.
Igal paaril tuleb mingi aja möödudes kätte aeg kui enam ei ole kõik ainult üks liblikate lend ja metsik kirg...see on täiesti normaalne. Suhte alguses pühendutakse rohkem partneri soovidele ja tunnetele ning püütakse näidata end kõige paremast küljest. Aja jooksul inimene kaotab valvsuse oma käitumise üle ja välja hakkavad tulema ka tema negatiivsed jooned(tekivad tülid ja konfliktid-ilma nendeta lihtsalt ei ole tõeline suhe võimalik). Inimene on tervik ja väga pikka aega ei suuda keegi end ainult teisele pühendada (see ei tähenda petmist, vaid seda, et suhe läheb reaalsemaks, kaob teatud mängulisus). Läheb paar aastat enne kui õpitakse oma partnerit tõeliselt tundma. Tuleb iseenda vastu aus olla ja läbi mõtelda, kas suudetakse partnerit armastada koos tema vigadega, sest võib olla isegi pisiasi, mida absoluutselt välja ei kannata kuid mida muuta ei saa. Kui mina olen suhtes segaduses, siis kirjutan enda jaoks välja suhte +sid ja -sed ning need peamised ootused, mis ma suhtest otsin(näiteks usaldus, ausus, turvatunne) ,ja vaatan, kas enamik neist on täidetud ja kas + pool ületab -seid.
Peaksite kindlasti ka koos läbi arutama millised ootused teil teineteise suhtes on. See ei tähenda, et kui partner ütleb, et peaksid iga päev süüa tegema, siis hakkadki end sunniviisiliselt köögitädiks tegema. Selline arutelu aitab välja selgitada kas teil on mingeid ühiseid ootuseid, mida mõlemad täita tahavad ja suudavad.
Oma seksimurega ei ole sa kindlasti kohe ainus, sest nii mina kui ka enamik minu lähedastest sõbrannadest ei ole tõelist tupesisest orgasmi kogenud. Mõni neist on läinud seda teed, et teesklevad orgasmi aga mina rääkisin partneriga asjad selgeks ja ta teab kuidas mind tõelise naudinguni viia. Katsetage ernevaid võtteid.
Kõige tähtsam on, et mõlemad partnerid räägiksid oma muredest ja et koos püütakse neile lahendust leida. On väga põnev inimest tundma õppida ja koos temaga edasi areneda.
Raske on kallile inimesele öelda, et sa ei ole suhtega rahul aga ilma rääkimata ei lähe üldjuhul midagi paremaks, pigem hakkab suhe vinduma ja rahulolematus aina süveneb.
Palju edu Sulle eneses selgusele jõudmisel!
ma olin ka kunagi sellises suhtes ja nyyd on sellest tore sõprus saanud,lihtsalt mõlemad saime aru et alguses oli kõik tore ja kena,kuid kuskiltmaalt tuli reaalus kukile.see ei pruugi muidugi teil nii lõppeda,kuid kui liiga tihti asju analyysida siis rikub asjad ära.mina leidsin endale lõpux sellise mehe kellega olen 3aastat koos olnud ja meil väike poeg ja enam mul selliseid muresid pole.läx õnnex.loodan et saad ka kuidagi õnnelikux ja ilma muretsemiseta.


