Neljapäeva hommik. Vihm peksab vastu nägu. Külm on. Seisan Nõmme turu metsapoolses väravas ja vaatan näljase pilguga lettidel laiuvat head ja paremat toidukraami. Kõht läheb aina tühjemaks. Raha mul pole.

Otsustan siiski õnne proovida ja vaadata, kas näljasele inimesele tullakse vastu ning kas rahatule pangakaardi kaotajale antakse armu. Või mis armu, süüa ikka.
Esimeseks katsetuseks valin juurvilja välileti, kus selgitan noorele neiule oma olukorda (tulin linna, kaotasin pangakaardi ja sularaha kah ei ole, aga hing peab hilisõhtuni sees püsima) ning küsin arglikult, kas saaksin nende toidukraami proovida — isegi väike õunapabul täidaks ju kõhtu. Noor müüja mõtleb hetke, ütleb siis naeratades: «Ikka saab!» ja ulatab mulle alustuseks soolakurgi, mille tänuga vastu võtan. Söön kurgi ära ja enne kui jõuan tänama hakata, ulatab näitsik üle leti mulle kilekoti erinevate viljadega.
Pakikesse on sobitatud maitsev assortii enam-vähem kõigest toorelt söödavast, mida talunik oma aias turule müümiseks kasvatanud on. Leian kaks tomatit, värske kurgi, porgandi, ühe õuna ja paar ploomi. Tänan nii kuis jaksan. Selle kotitäiega elab vabalt õhtuni ära.

Kas mett ka tee sisse?
Hambaplagin võtab üha enam tuure üles, nii et otsustan sooja minna lähedal asuvasse Nõmme kohvikusse. Kohvik on nii vara hommikul inimtühi (vaid üks inimene istub lehte lugedes ja midagi auravat juues kohvikunurgas), kuid täis värskete pirukate aroomi. Te ei usu, aga rahatule inimesele on see nagu rätik härjale.
Suundun leti äärde ja jutustan ka neile oma loo, lisades, et väga külm on, ja pärides, kas neil oleks mulle ehk midagi sooja juua anda. Noor neiu leti taga kahtleb natuke ja ütleb, et ei tea ja peab kutsuma juhataja. Juhataja, sooja särava naeratusega vanaemalik naisterahvas, saabubki paari minuti pärast tassi teega ja küsib veel, kas mett ka ehk tee sisse soovin. Muidugi! Kõrvale paar ploomi ja elul on juba jumet.
Vihm on väljas järele jäänud, nii et sean sammud bussipeatuse poole, et võtta suund Järve kaubanduskeskusesse. Kuigi mul pole pileti jaoks raha, on mul taskus mobiiltelefon, millega lunastan tunnipileti. Astun südamerahus ausa inimesena sõidukisse.
Poes tahaks hirmsasti käsi pesta, sest soolakurgi lõhn võib teha küll kõhu tühjaks, kuid pole kahtlemata teab mis meeldiv aroom. Kuna tualetiukse avamiseks on vaja eurosenti, passin esimest väljujat või sisenejat, et tema abiga sisse hiilida. Kaua ei peagi ootama. Kohe väljub üks naine, haaran uksest ja libistan end sisse. Jah, see pole aus (mis sellest, et seda teevad kõik!), aga seekord on mul vabandavad asjaolud.

Suši ja rauapreparaat
Otsustan panga avamiseni aega parajaks teha ja ka kaubanduskeskuse toidupoes ringi vaadata — silmadega võib ikka süüa. Peagi hakkab mulle silma idamaise välimusega kokaks riietunud naisterahvas, kes valmistab sušit. Ta palub maitsma «parimat sušit, mis eales tehtud». Arvake ära, kas ma lasen end kaks korda paluda? Muidugi mitte.
Sušikeerud on aga nii väikesed, et kaoksid vist hamba-
aukugi ära. Küsin, kas võin veel proovida. Tükk oli nii väike, et ei saanud maitsest aru, aga tahaks ju ikka ometi teada, kuidas «parim suši, mis eales tehtud» maitseb. Naine naeratab ja lõikab suurema tüki. Kugistan selle alla ja kiidan kokka.
Kõht on juba päris pungil ja kui kurk ei kuivaks, oleks elu lausa roosiline.
Meenub, et enamikus apteekides on tasuta joogiautomaadid. Suundungi kaubanduskeskuse apteeki, kuid mida pole, on joogiveeaparaat. Küsin müüjalt, kas oleks äkki võimalik saada veidikene juua. Müüja toob tagaruumist topsikuga vett ja janu saab ka kustutatud.
Apteegist väljudes peatun korraks veel ukse kõrval asuva laua juures, kus pakutakse maitsmiseks imerohte-toidulisandeid. Apteeker soovitab proovida väikesesse sõrmkübarasuurusesse topsi valatud pruunikat vedelikku, mis pidi igati kasulik olema ja maitse poolest päris hea tunduma. Tegemist olevat toidulisandiga, mis annab energiat ja toetab tervist.
Kõht täis ja tervis toetatud, suundun juba julgemal sammul alles avatud pangakontorisse uurima, mis minust nüüd edasi saab. Kas pean ka lõuna- ja õhtusöögiotsinguil mööda poode rändama või on neil mulle parem lahendus? Teller sõnab, et võin kohe saada asenduskaardi, kui soovin. Kui soovin? Muidugi soovin! Siis on lõuna ajal muretu.
Raha paneb rattad käima, kuid ka rahata saab lühiajaliselt väga kenasti hakkama. Seda muidugi juhul, kui on aega mööda linna sõita ning süüa jahtida. Minu kõht sai head ja paremat tervislikku toitu täis ja tsiteerides Sõpruse Puiestee laulu: «Olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head!»

Kaidi Tahula