Judokas Martin Padar abiellus kaks aastat tagasi suure armastuse Veronikaga. Nüüd juba kuu aega kasvab nende peres väike Sven-Mathias. «Ma olen väga õnnelik. Võin öelda, et just see oli minu elust puudu!» kinnitab Martin.

Martin Padar (32) ei varja ega häbene oma tundeid. Kuu aega tagasi sündinud pojakesest Sven-Mathiasest rääkides lähevad suure mehe silmad härdusest niiskeks. «Ma õpetan oma pojalegi tulevikus, et tundeid ei tohi häbeneda. Minu vanaema ütles mulle ikka, et tee emale pai. Ja ma teengi, siiamaani,» ütleb värske isa.

Assisteeriv Välek Vibulane
«Poja sündis 13.12.11. Huvitav numbrikombinatsioon, eks?» muheleb värske isa. Martin ise küll abikaasa Veronikale raskel hetkel toeks olla ei saanud, ta võistles neil päevil Jaapanis ja Hiinas. «Me olime plaaninud küll, et lähen sünnitusele kaasa, aga poiss tahtis paar nädalat varem tulla. Vaat siis oleksin küll mures olnud, kui Veronikal poleks mitte kedagi toeks olnud,» tõdeb Martin.
Kuid Veronikat toetasid sünnitusel üks hea peresõber ja Martini õde
Berith, seega võis värske papa teisel pool maakera rahulik olla. Või vähemalt nii rahulik, kui ses olukorras võimalik.
Kui Martin sai telefonitsi rõõmusõnumi poja sündimisest, vastas ta Veronikale kolme kõige tähtsama sõnaga. «Ja uurisin muidugi ka tervise järele. Pisaraid ma ei valanud, aga kõva adrenaliini lõi sisse,» meenutab Martin.
Tegelikult jõudis kogu elumuutus mehele kohale alles siis, kui ta saabus võistluselt koju ja kuuepäevase pojakese kätele võttis. Väikese Sveni mõõdud, 3200 grammi ja 49 sentimeetrit, olid küll vastsündinu kohta päris keskmised, kuid issi lõid need algul päris pahviks. «Ma olin tema süllevõtmisel ikka väga ettevaatlik. Ta oli ju nii imetilluke! Svennu pea oli poole väiksem kui minu käelaba,» muigab isa. «Iga päev tunnetad uut olukorda ja mõtled: see ongi nüüd jääv! See kõik on nii meeldiv ja meeliülendav,» arutleb Martin emotsionaalselt.
Martin annab abikaasale öösiti meeleldi puhkust ja valvab pisipoja unetuid hetki ise. «Unelaule ma talle veel ei laula. Kuigi mul on küll omad laulukesed Eesti muusika kullafondist. Mõned neist isegi nii ropud, et neid ma talle enne neljandat eluaastat küll ei laula,» naerab mees.
Siiski vajab beebi praegu veel emmet rohkem. «Meil polegi nii, et jookseme võidu, kes esimesena poja juurde jõuab. Mina olen see Välek Vibulane, kes assisteerib kõrvalt kui tarvis,» kinnitab isa ja kiidab, et Veronika oli ja on emaks olemiseks vägagi valmis. «Kuidas ta justkui õhust kohe mõistab kahel minu jaoks ühesugusel vääksumisel vahet teha! Ma ei taha oma lähedasi naisi idealiseerida ja liiga üles kiita, aga nad on tõesti parimad,» õhkab Martin.

Üks taat juures
Martin pole kindlasti vana kooli isakuju, kes hakkab lapsega suhtlema ja tegelema alles siis, kui too juba rääkida ja kõndida oskab. «Räägin temaga kogu aeg, hüüan teisest toastki, et oota, issi tuleb, kui teda vaatama lähen,» naerab ta.
Ehkki paparoll ju veel päris värske, võib Martin mähkmeid juba kas või kinnisilmi vahetada. «Esimest korda proovisin selle töö ära üheksaaastasena, kui hoidsin oma pooleaastast onupoega. Mäletan, et midagi hullu selles polnud, ei olnud mingi traumaatiline toiming,» mäletab Martin.
Nii ongi spordimees praegu väga tubli hellitaja-hoidja. Kuid pisut muret teeb mehele see, kuidas ta tulevikus juba suurema lapse suunaja ja õpetajana hakkama saab. «Mina ise olen kasvanud naiste keskel, vanaema, ema ja õega. Isast lahus. Tulevikus õpetangi pojale, et ei tasu häbeneda oma lähedasi armastada, ei tohi häbeneda oma tundeid. Elu on nii palju lihtsam, kui sul on lähedasi inimesi.»
Martin ei salga, et ehkki ta suhtles oma isaga ka pärast vanemate lahutust, oli ema siis ja on siiani tema jaoks number üks. Martin mäletab lugu ajast, mil ta oli kaheaastane: «Ema oli mind jätnud viivuks üksi koju. Kui ta tagasi tuli, olin mina ema hommikumantlisse, tema lõhna sisse, ukse alla magama jäänud.»
Väike Sven-Mathias on Padarite pere uues põlvkonnas esimene meessoost järeltulija, Martinist kaks aastat vanemal õel ja nooremal poolvennal Stenil on tütred. «Mu isa ütles kohe rõõmsalt, et üks taat jälle juures,» naerab Martin.

Pole mingi macho
Martin on iseennast kujutlenud pigem tütre kui poja isana. «Mõtlesin alati, et võiks tulla tütar, sest kujutlesin end naisterahvastega paremini hakkama saamas. Arvasin, et poisi jaoks peaks olema macho’m mees,» muigab ta.
Aga kui nad Veronikaga said teada, et tulemas on siiski poiss, mõtles Martin kohe: vaat kui kihvt! «Siis tärkas mõte, et mul on ju talle midagi õpetada ja öelda. Mul pole mitte midagi naiste judo vastu, aga oma tütart ma judosse küll panna ei tahaks,» avaldab Martin.
Hirmu mees lapse tuleku ja lapse ees ei tundnud, ainuke murelikum mõte oli see, kas tita tervisega on ikka kõik korras. See piin kadus õnneks juba esimeste testidega.
Martin ja Veronika on seda meelt, et Svennu ei jää kindlasti nende ainsaks lapseks. «Meie suguvõsas on kõigil kaks last, kehtib selline kahelapsemuster. See tundubki sobiv number,» tõdeb Martin. Ka Veronika soostub «mustriga», kuigi tema on oma vanemate ainuke laps.
Martin on õnnelik, sellest tunnistab katkematu naeratus ta näol, kui ta oma «uuest elust» räägib. «Ma olen väga õnnelik! Võin öelda, et see oli minu elust just puudu!» kinnitab ta ja usub, et isaks saamine on teda muutnud. «Kas just nüüd fundamentaalselt, aga mõtte- ja eluviise kindlasti. Kõik käib ju Svennu järgi nüüd.»

Matilt massaažilauale
«Ma ei varja, et olen hellik, memmekas, hellitaja. See on mulle loomuomane. Ma vajan seda ise ja pakun seda meeleldi ka teistele enda jaoks kallitele,» kehitab mees õlgu.
Kui võimalik oleks, hoiaks ta poega kogu aeg kätel, paitaks, vaataks ja musitaks. «Veronika ikka ütleb, et Svennu vajab rahu ka. Ta peab mind tagasi hoidma,» naerab mees.
Kuigi Martin sooviks kallitega rohkem koos olla, peab ta juba täie tambiga valmistuma suvisteks olümpiamängudeks. «Praegu ongi mul nagu meremehe elu ja Veronikal meremehe naise elu — ma olen palju ära. Eks ma sellepärast püüangi neil harvadel hetkedel, kui kodus olen, oma kalleid hellitada,» märgib mees.
Martin kinnitab, et kaua tema tippsportlase karjäär enam ei kesta. «Praegu oleme teinud plaanid 2012. aasta lõpuni. Siis vaatame edasi. Kui tervis on korras ja kui on tulemusi, siis veel jätkan. Kui aga mitte, siis lõpetan,» täpsustab ta.
Siiski ei kao sport Martini elust ka tulevikus kuhugi. Oma treeningute kõrvalt on ta mõnda aega õppinud massaaži ning saanud sellega juba kaassportlasi aidata. Tulevikus kavatsebki ta just sel moel sportlastele toeks olla ning nii ka perele leiva lauale tuua. «Muidugi pean veel oma oskusi arendama. Tahan kindlasti kooli minna, aga pole veel otsustanud, kas õpin juurde füsioteraapiat või jätkan ainult massaažiga,» arutleb ta.
Kuid see on tulevik — praegu rassib Martin veel peamiselt tatamil. «Muidugi innustavad poeg ja abikaasa mind paremaid tulemusi tegema. Vastutus on ju suurem! Kuid siin peab vaatama, et ennast üle ei motiveeri, ei tohi ennast krampi mõelda,» lausub Martin. Olümpiale läheb ta aga ikka medalimõtetega — et tulevastele põlvedele märk maha jääks.

Kaire-Külli Kuldbek