Eks iga naine unistab abikaasast, kes jätab meelde iga tähtpäeva, teeb süüa, avab uksi, aitab mantli selga ega unusta ka aastakümnete möödudes oma naist kiitmast. Just selline mees oma Annele on ooperilaulja Teo-Endel Maiste, kes peagi tähistab 80 aasta juubelit.

Teo (79) ning tema kalli Anne (66) abielu on kestnud 35 aastat. Kuid neid vaadates tundub, nagu oleks nad kohtunud ja armunud alles eile. Õhus nende ümber on harmooniat lausa tunda.

«Me ei ole tõesti kunagi tülitsenud, mitte iial,»kinnitab Anne. «Mina ka ei mäleta,»poetab Teo kõrvalt. «Eks eriarvamusi on ikka olnud, aga mingisugust uste paugutamist ja karjumist küll mitte,»seletab Anne nooruslikult sädistades ja kohvi kallates.

«Kas Maiste on kohal?»

Nagu ehk juba välja arvutasite, polnud Anne ja Teo abielludes enam kaugeltki verinoored. Nad tutvusid 1976. aastal, kui Estonia kontserdisaalis toimus naiskoori «Ilo» juubel ning sinna paluti esinema ka ooperibass Teo Maiste ning teadustajaks sai Anne Prikk. «Ma ei tundnud teadustama minnes üldse Teod ära, küsisin veel kõva häälega, et kas Maiste on kohal. Siis mulle sosistati, et ta seisab mu selja taga,» naerab Anne. «Mina muidugi kuulsin seda,» muheleb ka Teo.

«Hiljem toimus Virus bankett. Olin kahevahel, kas üldse minna, aga lõpuks otsustasin ikka ennast ära näidata, kutse oli ju olemas,»jätkab Anne saatusliku päeva meenutamist ning Teo lisab omalt poolt: «Kui mina banketile jõudsin, siis kõik naised olid juba lauda istunud ja ma vaatasin, et kaunis teadustajaneiu istub täitsa üksi. Ma küsisin, kas võin ta kõrvale istuda. Ja sinna ma jäingi! Siiamaani istun, juba 35 aastat!»Teo naerab ja patsutab naisele silma vaadates ta kätt.

Anne soovib siiski täpsustada, et ega nüüd päris niimoodi, esimesest kohtumisest nad kohe ju kokku ei jäänud –polnud niimoodi kombekski. «Teo saatis mu viisakalt koju ja pakkus arglikult, et me võiks veel kohtuda. Nõnda leppisimegi uue kohtumise kokku 2. maiks Hipodroomi bussipeatuses,»mäletab ta detailselt. «Ma jällegi mõtlesin, et kas üldse kohale minna. Olin töönädalast väsinud ja välimus polnud nii korras, kui oleksin soovinud. Kohtumisele tuli Teo sinilillekimbuga, sest ma olin esimesel kohtumisel jutu sees maininud, et need on mu lemmikud!»

Kohtingulised suundusid Tallinna kohvikusse ning Anne meenutab, et ega nad end seal hästi ei tundnud. Maiste oli ju kuulus mees, tema puhul pidi arvestama sellega, et teda tuntakse. «Mõtlesin, et kindlasti kõik inimesed vaatavad ja mõtlevad, et oh issand, kellega see Maiste siin istub, nii piinlik oli!»sädistab Anne. «Mina küll ei märganud, et su välimusel midagi viga oleks olnud,»muheleb Teo.

«Teda tahan ma omale saada!»

Esimesele kohtingule järgnesid teine, kolmas, neljas ja veelgi. Anne oli sel ajal küll juba kolmekümnene, kuid elas emaga ega tundnud tõsistest suhetest puudust. «Tahtsin kõike teha ja näha. Neid austajaid, kes minuga ehk abielludagi tahtnud oleks, ikka oli, aga ma ei tahtnud, et keegi mind kuidagi segaks või nii. Pigem loobusin austajast kui oma hobidest ja Tartu Ülikooli õpingutest!» meenutab naine.

Kuid Teo muutis kõik. «Temaga oli hea ja turvaline olla. Ta on ju nii huvitav inimene! Ei ole üldse pealetükkiv. Tavaliselt inimesed räägivad ju ainult asjadest, millega nad ise tegelevad, aga Teoga saab absoluutselt kõigest rääkida,»kiidab Anne.

Ka Teo oli Annega kohtudes poissmees. Ta tunnistab, et märke sellest, et just Anne on talle see õige, nägi ta mitmeid. «Mul on väga selgelt meeles, kuidas meie tutvumise kevadel sõitsime Annega koos minu suvilasse aiatöid tegema. Ma vaatasin teda, kuidas ta seal riisus, oranžrätik peas, ja mõtlesin: seda naist tahan ma kindlasti omale saada.»

Naised, öelge ausalt, kas teie südamed juba sulavad?

Aga Teol on teinegi lugu: «Oli suvine aeg ja ma polnud veel Annega tuttav. Sõitsin bussis ning nägin seal üht ilusat neidu. Lausa nii ilusat, et mõtlesin: vaat kui kena! Ta jäi mulle meelde ning kui ma Annega tuttavaks sain, siis mulle kirgastus, et olen teda ju varem ka näinud! See tüdruk seal bussis oligi olnud minu Anne!»

Ei ühtegi päeva kiidusõnadeta

Vähem kui aasta pärast kohtumist küsis Teo kombekalt Anne emalt, kas ta tohib tütre kätt paluda. «Ema ütles, et eks te ise teate, mis te teete,» naerab Anne. Pulmad peeti 1977. aasta 30. juulil.

Anne ei salga, et ega ta algul superperenaiste mõõdupuu järgi vist kuigi hea naine ei olnud. «Ma olin ikka väga kaua laps olnud, ei osanud isegi süüa teha. Aga Teo ütles, et küllap me kahekesi ikka hakkama saame,»mäletab Anne ja vaatab heldinult abikaasa poole: «Teo oskab ju kõike hästi teha!»

Mees jääb eestlaslikult tagasihoidlikuks ja viskab vaid nalja: «No mis siin ikka –kui kõht tühi on, siis tuleb ju midagi teha! Kokaraamatute järgi ei oska ma süüa teha. Seal on alati imeaineid, mida mul küll kodus kunagi ei ole. Poes olen vaadanud, aga ikka ei leia. Ma teen ikka peast.»

Ei tasu arvata, et abielupaar üksteist vaid ajakirjaloo tarbeks sel moel kiidab. Üldsegi mitte, Annel jagub oma mehele kiidusõnu absoluutselt iga päev. Ja Teo ei jääsamuti võlgu: «See on seletamatu tunne, mida ma Annega tunnen. Mind hakkas kohe tõmbama tema poole ja see on väga meeldiv.»

«Teo puhul pole mitte ühtegi asja, mis mind häiriks,»arutleb Anne. «Ta on väga tagasihoidlik ja mina olen rohkem jälle selline ütleja. Aga ta tasakaalustab mind. Kaks kõva kivi ei jahvatakski ju head jahu! Mulle meeldib, et Teo on rahulik, turvaline ja kindel. Kui oleks sama paristaja nagu mina, siis ei oleks võib-olla meeldiv ... Ja Teol on ju nii palju elukogemusi.»

«Jah, ma olen tulest ja veest läbi käinud,»nendib ka Teo, kelle lapsepõlv lõppes sellega, kui nõukogude võim ajas ta pere 1941. aasta 14. juuni varahommikul maast lahti ja saatis Siberisse pikale teekonnale. Isa eraldati perest ja saadeti vangilaagrisse. «Arhiivist saime hiljem teada, et ta oli surma mõistetud just minu kümnendal sünnipäeval –28. veebruaril 1942. aastal,»räägib Teo. Aga pere sai siiski kuidagi hakkama.

Kõige kurvem päev Teo elus oli keskkooli lõpetamine. «Läksin üksinda klassi, istusin ja mõtlesin, et mis nüüd edasi saab, kes minusugust rahvavaenlast ikka kuskile õppima laseks? Tahtsin sealt ainult minema saada ...»meenutab ta vaikselt. Hruštšovi sula ei olnud veel alanud. Kuid läbi juhuste ja saatuse toetava käe sai Teo pärast korduvaid ebaõnnestunud katseid erinevatesse kõrgkoolidesse lõpuks sisse Tomski muusikakooli. Alles 24aastaselt tohtis ta sünnimaale naasta ning nii sai Eesti endale artisti, kes püsis Estonia teatri laval 50 aastat. Tema Boriss Godunovi mäletavad tuhanded.

Kõige ilusam kingitus

Mõne päeva pärast tähistavad armunud kogu maailmas valentinipäeva. Annel ja Teol on aga lausa kaks tähtpäeva, mil nad oma kokkusaamise õnne eriliselt tähistavad – nad on aastate jooksul alati meeles pidanud nii pulmaaastapäevi kui ka esimese kohtumise päeva. «Need ongi kindlasti ju mõlemad tähistamist väärt,» leiab Teo. Ja Anne kiidab oma abikaasa oskust kingitusi teha. Heaks nipiks, mida teisedki mehed järgida võiks, on tähelepanelikkus naise poetatud vihjete suhtes. «Kui ta ei ütle midagi, siis on tõesti raskusi,» muheleb Teo.

Mis on aga kõige ilusam kink, mille Anne Teole on teinud? «Kõige parem kink oli see, kui Anne mulle oma südame kinkis,»vastab Teo tasa, kuid kindlalt.

Mariann Kaasik