Usinamad televaatajad mäletavad ehk Triinu Lauritsat, «Naabrist parema» esimese hooaja võluvat võistlejat. Miss Estonia II printsessiks valitud noor
naine nopib nüüd võite ekstreemspordis.

Otsime Triinuga (28) Tartus jutuajamiseks sobivat kohvikut tükk aega. Mõnusaid kohti on ülikoolilinnas palju, aga sellistega, kus auto saaks otse akna alla parkida, on nirusti.

Ei, Triinu pole mingi rullnokk, kes peab saama oma bemarit ka kohvilaua tagant pilguga hellitada. Asi on auto katusel seisvas jalgrattas. See maksab nii palju, et mõte vastikust vargapoisist paneb kõhu valutama.

Lõpuks siirdume kesklinnast välja ühte rustikaalsesse kõrtsi, kus palume baaridaamilt luba ratas sisse kaasa võtta. Soov tundub talle mõnevõrra kummaline, aga noh, kui kliendid nii härdalt paluvad ...

Triinu ei lase end ka teiste kõrtsikülastajate pikkadest pilkudest häirida. Tema ratas maksab koos kõigi tulede ja viledega vanas rahas 50 000 — 60 000 krooni, nii et ettevaatus on õigustatud.

Ega siin naisi väga ole

Esmapilgul ei saa ehk arugi, et tegu pole tavalise maastikurattaga, aga pikemalt kaedes jäävad silma ratta massiivsus, laiad kummid, teistsuguse kujuga kahvel ning suured amortisaatorid.

Mõttele, et võimas ratas on tehtud selleks, et alla söösta mägedest, mille kaldenurk ei luba kahel jalal püstigi seista, tulevad ilmselt vähesed. Triinu ei pane seda imeks — ei teadnud temagi kolme aasta eest, et selline spordiala üldse olemas on.

Downhill’i ehk jalgrattal mäestlaskumisega tegeleb Eestis 150—200 inimest, võistlemas käib neist 50—60, naisi on neist viis-kuus. Maailma karikavõistlustel osaleb ligi 30 naist.

Downhill’is ei jagata stiilipunkte, võitja on see, kes raja kiiremini läbib. Rajad kulgevad mööda mägesid, on täis puuronte, kände, auke, juurikaid, mõnes kohas tuleb sõita läbi liiva, mõnes kohas läbi paksu pori, vahel on lumi maas, vahel jääb ette väike mägioja.

Triinu seletab, et nii uskumatu kui see ka ei tundu, on spetsiaalsel rattal võimalik alla sõita mägedest, mille kalle on nii järsk, et kui maha istuda, siis libiseks tagumiku peal alla. «Vaata, kahvel tõuseb ülespoole ja hoiab nii tasakaalu. Tavalise rattaga lendaks siin kohe üle pea,» osundab ta võistluspilte näidates.

Erinevalt teistest mäestlaskujatest ei olnud Triinul jalgrattaga varem suurt sõprust tekkinud, veel enam, downhill’i-eelset ennast iseloomustab naine üldse üsna spordikauge inimesena. Tõsi, ta on tegelenud iluuisutamisega, tantsinud balletti ja mänginud lauatennist, aga see kõik jäi aega enne 7. klassi.

Täiskasvanueas oli tema ainus sportlik hobi lumelauasõit. Ega Triinu ka downhill’iga tegelevasse ringkonda sattudes kohe ratta selga roninud. «Alguses pikutasin mina lamamistoolis ja võtsin päikest, kui teised sõitsid,» naerab ta.

Ta käis sõpradega lihtsalt kaasas, et linnast välja värske õhu kätte saada. Mõne aja pärast ajas miski tüdruku teiste rattaid lähemalt uurima ja proovima, et kuidas sõit neil tundub. «On kolm-neli inimest, tänu kellele ma sõidan, nii nagu sõidan,» ütleb Triinu aitäh sõpradele, kes teda juhendasid ja õpetasid.

Veri, pisarad ja luumurrud

Tagantjärele ütleb Triinu, et kui ta oleks teadnud, et õppimine käib sõna otseses mõttes läbi vere ja pisarate, siis ta ehk polekski asja nii tõsiselt ette võtnud. Kõige esimesel võistlusel kukkus Triinu kaks meetrit enne finišit nii õnnetult, et murdis käeluu.

«See on iseenda tagantutsitamine,» selgitab Triinu, mis paneb teda tegelema alaga, kus põrutused, peadpidi puusse või võssa lendamine ei ole midagi erakordset.

«Ma ei võistle kellegi teisega, võistlen iseendaga. Kui tunnen, et ei julge, aga lähen ja teen selle ära, siis pärast on — vau, ma sain hakkama!» Eks ole selles ka parasjagu hasarti ja adrenaliini — mäest kimatakse alla 50—60kilomeetrise tunnikiirusega.

Ilmselt on Triinu sündinud downhill’i talent, sest üsna pea pärast seda, kui ta alaga tegelema oli asunud, tõusis ta Eesti ja Baltimaade parimaks naissõitjaks. Sel hooajal on tal plaanis osa võtta maailmaklassi võistlustest. Aga juba praegu võib ta uhke olla: Triinu on esimene Eesti mäestlaskuja, kes sai sponsorilt (K9 Industries) ratta ja toetust võistlustele sõiduks. Ju siis nähakse potentsiaali.

Mõni ime, sest Triinu näeb vaeva. Vähemalt paar korda nädalas harjutab ta Kütiorus, Vooremäel või Vällamäel, ideaalis tahaks ta kord kuus sõita välismaale kõrgematesse mägedesse, aga selleks oleks vaja paksu rahakotti. 

Kuna jalgratta valitsemine nõuab jõudu, hakkas Triinu talvel suusatamas käima ja teeb nüüd agaralt vastupidavustrenni. Tal on vaja võhma ja lihassitkust, mitte suuri muskleid. «Võin käia poistega burksi söömas, sellest ei jää midagi kuhugi külge.» Trenn on nii võimas! Eve Jaakson