«Tööga on sellised lood, et niipea kui kuuldakse, et olen üksikisa, öeldakse, et meil ei ole sind vaja,» kirjeldab
üksikisa Jaano, kuidas ta talub päevast päeva diskrimi-neerimist – selle eest, et on nii tubli.

Palamusel elav Jaano Kielas (44) on nelja lapsega üksikisa. Ta kasvatab kahte poissi — Keithi (10) ja Steni (8) — ning tüdrukuid Pija-Giselat (7) ja Kaisat (5). Jaano jäi lastega üksi, kui ema nad hülgas ja ühe rekkajuhiga kõigi nelja tuule poole kadus. «Kui mul lapsi ei oleks, läheksin peast hulluks,» tunnistab palju läbi elanud Jaano avameelselt.

Andke lastekodusse!
Jaano elab neljatoalises korteris Palamusel. Kodu on hubane ja nelja lapse ning peremehe kohta piinlikult puhas. Kord on majas! Kui juttu ajame, on poisid veel koolis, tüdrukud aga mängivad vaikselt omaette. Kui nad pisut julgust on kogunud, ronivad tirtsud meile, «tädidele», sülle ja enam kaela ümbert lahti ei lase. «Iga tädi on nende jaoks oluline, sest meenutab ema,» märgib Jaano, tõdedes valulikult, et lapsed igatsevad naiselikku hellust. «Kui lapsed veel väiksemad olid, rippusid nad tihti mul sõna otseses mõttes jala küljes — neil oli tohutu hirm, et ka mina jätan nad maha.»
Kurb on, et siis, kui Jaanol oli käimas lahutusprotsess laste emast, soovitasid kohalikud sotsiaaltöötajad just seda tehagi — oma lapsed ära anda. «Mulle öeldi otse: kulla mees, anna lapsed lastekodusse, sest ega sellist asja küll ei ole, et sa nad omale saad. Veel soovitati, et jaga kas või naisega ära, siis ei pea alimente maksma. Ja kui ma ütlesin, et jätan nad kõik omale, pööritati silmi: «Kas sa arvad, et naine peab alimente maksma? Nalja teed? Mehed maksavad alimente ...».»
Jaanot tabas valus tõdemus: «Eesti Vabariigi jaoks ei ole olemas üksikisasid — ehkki neid on meil tervelt 4500 tükki!»
Laste ema oli juba varemgi kümneid kordi pere juurest ära käinud, kuid alati siiski tagasi tulnud. «Laste pärast võtsin teda ikka tagasi, noh, et neil ema oleks,» poetab Jaano. Nelja ja poole aasta eest aga, kui noorim tütar Kaisa oli kõigest pooleteiseaastane, lahkus naine jäädavalt. «Hüppas rekka peale ja läks,» mäletab Jaano seda pilti. «Kui siis hiljem kohtus küsisin, miks sa oma lapsed maha jätsid, vastas ta: «Ma ei jätnud neid maha, ma jätsin nad kindlasse kohta, sinu juurde!».»
Alimente on hüljatud pere saanud emalt nende aastate peale vanas rahas umbes 200 krooni ehk pisut üle kaheteistkümne euro. «Noh, vahepeal ta ka ise lehvis siin, pistis igale lapsele pulgakommi pihku ja läks taas,» tähendab Jaano.
Selline kaootiline ema nägemine on laste psüühikale rängalt mõjunud. Ühega neist pidi Jaano lausa psühhiaatri juurde ravile minema, sest lapsel tekkis pärast ema nägemist sügav depressioon. «See oli nii ränk läbielamine, et ma ei suuda sellest pikemalt rääkida ...» ei varja Jaano oma tundeid.

Üksikisa ei taha keegi tööle võtta
Toime tuleb viieliikmeline pere peamiselt tänu lastetoetustele, parematel hetkedel aitab toime tulla ka Jaano töö. Seda viimast ei pruugi aga alati olemas olla. «Tööga on sellised lood, et niipea, kui kuuldakse, et olen üksikisa, öeldakse: meil ei ole sind vaja. Tartus olen kahes firmas käinud, kirjutasin isegi kahele töölepingule alla. Enne aga, kui omanik allkirja alla pani, küsiti, kas ma olen abielus. Ei, vastasin ma, lahutatud! Edasi uuriti, kas maksan alimente. Mina jälle, et ei, lapsed on minu juures. Siis öeldigi: selge, nägemist!» toob Jaano ühe näite oma paljudest töövestlustest. «Eestis saab tööd see, kes on vaba ja vallaline,» ütleb ta mõrult. Või siis see, kes oma lapsed ilma peale jätab?
Jaanot on ka juba olemasolevalt töölt lahti lastud, kui saadi teada, et ta üksinda nelja last kasvatab. «Kunagi töötasin ühes metsafirmas. Kui kuuldi mu lastest, anti rahapakk ja öeldi, et meil ei ole sinusugust vaja. Küsisin, miks ometi, kas tööga ei olda rahul? Vastati, et tööd teed hästi, aga meil on vaja meest, kes saab käia teinekord ka hommikuti kell kuus ja õhtuti kell kümme tööl, sina saad ju ainult kaheksast viieni olla.»
Edasi juhatab Jaano meid akna juurde ja viitab kaugel asuvale valgele majale. «Näete, seal töötasin ma keevitajana. Jaanuari palga sain märtsis ja veebruari palga mais. Mitmes kohas on üldse jäetud palk maksmata ...» Kahjuks on paljudel töömeestel olemas valus kogemus, et lihttöölistel tõmmatakse nahk kergesti üle kõrvade. «Firma nimi muudetakse jälle ära ja — nägemist! Mingit raha ka ei saa.»
Nii ongi Jaano pere pidanud teinekord toime tulema ainult lastetoetusega,
mis on ilmselgelt ühe pere ülalpidamiseks naeruväärne summa. «Kord, kui läksin valda abi paluma, irvitas sotsiaaltöötaja mulle näkku, et mida sina tahad siit, käid ju tööl. Kui seletasin, et palka pole makstud ja süüa on vaja, tänitati takka, mis firmas niimoodi töö veel käib. Vot käib! Mõtlesin endamisi, et mis ma nüüd siis tegema pean, kas pean Palamuse poodi minema, ütlema, et mul on süüa vaja, aga maksan siis, kui raha saan?» Jaano juttu kuulates pole imestada, miks mehel hing täis. Ta pole ju mingi looder, kes raha ei viitsi teenida. Vastupidi, ta teeb kõik selle nimel, et lastele paremat elu pakkuda. Mis sellest, et tegelikult on ta ühe tööõnnetuse tagajärjel tunnistatud 80% töövõimetuks. «Käisin 2007. aastal läbi kolmetonnisest segumasinast, mis viskas mind 3,5 meetri pealt vastu betooni. Arstid siiani imestavad, et ma omal jalal käin, mu toonaseid selgroovigastusi arvestades peaksin ammu ratastoolis istuma.»
Raske õnnetuse tagajärjel painavad Jaanot tugevad seljavalud. Hambad ristis kannatab ta need aga ära ega kurda kordagi kehva tervise üle.  
Tänase seisuga on Jaanol jälle veidi helgemad päevad — ta leidis tööd ühes kohalikus puidufirmas. «Sealne boss õnneks mõistab mu olukorda, sest tal omalgi on väikesed lapsed.»

Väikesed, aga mõistlikud
Töö on Jaano jaoks taevane kingitus, sest läbi on tulnud elada aegu, mil nad lastega sõid sõna otseses mõttes kartulikoori. «Jah, me sõime kartulikoori! See oli kohe päris alguses, kui nende ema ära läks. Toidukartul sai meil otsa ja lõpuks sõimegi seakartuleid. Keetsime neid koorega, sest muidu, ära koorides, oleks neist järele jäänud pisikesed pabulad. Küll keetsime, praadisime, tegime ahjus –ja kõik sõime ära, kaasa arvatud koored. Nii kuu aega jutti.»
Võite ise ette kujutada, et selles peres lapsed juba toiduga ei pirtsuta. «Söövad kõike, mis eest ära ei jookse ja hamba all ei karju,» viskab Jaano nalja. Ja ehkki lapsed on väikesed, mõistavad nad  olukorda suurepäraselt ega mangu isalt asju, mida telereklaamis või sõbra kodus näevad, nad ei räägi mitte iial poes, et tahaks seda, teist või kolmandat. «Mulle on ikka komplimente tehtud, et kui mina oma nelja lapsega poodi tulen, on haudvaikus, aga kui mõni oma ühega tuleb, rõkkab pood sellisest röökimisest ja nõudmisest nii, et tagant kontoristki peletab inimesed asja uurima,» on Jaano uhke. Tema lapsed ei teata, et MINA TAHAN, vaid küsivad: issi, kas meil on nii palju raha, et seda või teist osta.
Tähtsam kui asjad, kommid või lõbustused, on lastele aga hellus ja turvatunne. Seda ei unusta Jaano kunagi ning püüab teha kõik selleks, et tema lastel sellest iial puudust poleks. Ja tõesti, üksteise võidu ronivad lapsed issi sülle teda kallistama.
Kas Jaano pole aga mõelnud naise-võtu peale? Selgub, et on ikka. «Aga ma ei saa iga naist siia tuua, sest kardan riskida. Ma ei taha, et lapsed peaksid uuesti hülgamise läbi elama,» seletab ta.
Kahjuks teab Jaano ka nüüd asjast rääkida ikka oma kurva kogemuse pinnalt. Sest tegelikult on tal pärast eksabikaasat olnud elukaaslane, keda väike Kaisa koguni emaks julges nimetada. Kuid lõpuks leidis naine Jaano sõnul ikkagi, et ei taha omale nelja lapse näol nii suurt vastutust. «Kaisal on siiani sellest raske üle saada,» märgib Jaano.
Kuna mees on pikk ja heas vormis, on enesepakkujaid reit.ee’s ja Facebookis Jaanol küllaga. «Tahetakse armukeseks hakata, aga see on ka kõik. Selliste ettepanekute eest ma ilusasti tänan ja ütlen ei!» Müts maha sellise mehe ees!
Jaano ja tema laste kodust lahkumine pole lihtne. Pisike Kaisa, kes on klammerdanud ennast Naistelehe toimetaja kaela ümber, hakkab lahinal nutma: «Palun jää siia!» Vennad, kes vahepeal koolist koju jõudnud, küll püüavad lohutada, et lehvitame tädidele akna pealt, kuid see Kaisat ei lohuta. «Kaisa nutab alati, kui mõni tädi ära peab minema, ta väga igatseb omale emmet,» seletab Jaano.
Elu on vahel talumatult kurb. Kuid selle pere laste õnneks on neil olemas isa, kes iialgi alla ei anna – maailma parim isa! Kallis Jaano, head isadepäeva sulle!

Ilona Talumets