Naisteleht

Waking Up
One Republic

Kui ühe bändi eesotsas on selline popigeenius nagu Ryan Tedder, siis pole imestada, et kõik naised nende muusikat kuuldes justkui loogu langevad, end MTV külge liimivad ning viimaks poodidesse albumit ostma tormavad. Nii need hitid sünnivad ning pole kahtluse varjugi, et sellelt plaadilt tuleb taolisi kleepekaid veel kamaluga.
Tedder on kirjutanud lugusid nii Leona Lewisele kui Beyoncéle. Tema Lewise «Happy» ja Beyoncé «Halo» olid nutukad, aga oma bändis elab mees välja endas peituvat romantilist rokijumalat, kes suudab olla raju ja sealsamas vaadata sulle koerasilmadega otsa ning laulda ballaadi. No öelge, kas on võimalik, et selline mees (ja tema bänd) meile ei meeldiks?!

Sinu lapse areng esimesel eluaastal
Autor: Hille Maas

Noori emasid tabab alati infotorm: lastearst räägib üht juttu, sõbranna teist ja perefoorumid kolmandat. Õnneks on pikaajalise kogemusega laste füsioterapeut Hille Maas osanud jääda lihtsaks ja konkreetseks.

Seega tasub noortel emmedel see raamat igal juhul endale soetada, kui soovitakse lapse arengu jälgimisel toetuda kindlamale allikale kui anonüümsele perefoorumile.

Aga mille poolest on see parem sadadest teistest sama teema teostest, seda me öelda ei oska.

ÕhusÕhus
Osades: George Clooney (Oceani 11), Vera Farmiga (Kahe tule vahel), Anna Kendrick (Videvik), Jason Bateman (Probleemid paradiisis), J. K. Simmons (Põletada pärast lugemist), Zach Galifianakis (Pohmakas), Danny McBride (Ananassiekspress) jt.
Lavastanud: Jason Reitman (Juno)
1 tund 49 minutit

Reklaam, mis nimetab «Õhus» 2009. aasta kiidetuimaks filmiks, ning suisa kuus Oscari-nominatsiooni (sealhulgas parima filmi, lavastaja ja meespeaosa kategoorias) tõstsid ootused enne kinno minekut väga kõrgele. Ja pettuma tõesti ei pidanud.
Põhjus polegi ainult selles, et lugu mööda riiki sõitvast ja inimesi vallandavast ärihaist puudutab meid meie praeguses eluolus kangesti valusalt. Muidugi on sellevõrra lihtsam tegelastega suhestuda, aga päevakajalisusest veel tähtsam on inimlikkus, millega linateos meieni tuuakse. Ei ole lihtne kellelgi, annab film meile märku, ning on sel moel omamoodi lohutav.
Muidugi ei saa alahinnata peategelase rolli selle filmi õnnestumises. Tõenäoliselt on George Clooney ainus mees siin ilmas, kes suudab Ryan Binghami, küünilise ja kaunis külmavereline vallandamisspetsialisti mängida kohutavalt sarmikaks. Suisa nii sarmikaks, et kui tema enda elu hakkab kiiva kiskuma, tunned talle kaasa, mõtlemata sellele, milline tropp ta on olnud.
Kiiva kisub mehe eluke sellepärast, et tema töö iseloom muutub. Ryan on harjunud lendama mööda riiki, peatuma heades hotellides, kuni ta on järjekordse firma ära «tõhustanud», ning siis põrutama juba ees ootavasse uude kohta edasi. Korraga aga tuleb tal jääda paigale ja töötada interneti vahendusel. Ning see tähendab, et kodu ja kodusoojus, stabiilsus ja südamerahu hakkavad mehele omandama sootuks uut tähendust. See teadmine tuleb märkamatult ja siis lajatab kui puuga pähe.

Aja Kiri
Autor: Tommyboy

Miks sa seda teed? «Ei saa parata seal miskit juhtub seda üsna tihti lihtsalt tuleb ja tuleb riime välja minu seest räägin lihtsas eesti keeles asjadest mis hinges kinni aga ikka küsib rahvas et Tom miks sa seda teed?» Nii mõtiskleb räppar-poeet elik autor Tommyboy avasalmis.
Nõnda ladusalt läheb ka edasi. Tema esimesse raamatusse on mahtunud talle viie viimase aasta jooksul pähe ilmunud 34 rammusat luuletust. Ja hea on. Lugeja saab naerda, nutta, igatseda, kaasa ümiseda. Lopsaka sõnakunsti vahel elavad oma elu lahedad pildid ja fotod.

Õnn
Orelipoiss

Kes Orelipoisi ehk Jaan Pehki loominguga lähemalt kursis pole ja teab vaid tema pööraselt halba sooritust Rimi «Hinnalõike» reklaamis, see pistaks tema plaati nähes kibekähku vastassuunas plagama. Aga kes Pehki ja tema viguritega sõnu ning muusikalisi lühivorme ennegi kuulnud, see lükkab plaadi kohe huviga masinasse ega pea pettuma.
Epliku Mortimer Snerd on ikka välja andnud head kraami, mis pole mõeldud suurtele massidele. Ei mängita ka Orelipoissi külapidudel – oleks need vast lühikesed tantsud! –, vaid hoopis kodustel istumistel ja itsitatakse omaette veini- või õllepudelisse. Ning «Õnn» läheb juba kes teab mitmendale ringile.