Naisteleht

Viinakuu. Alkohol eesti luules
Autor: Udo Uibo

Et eestlased on alkoholi tarbimises maailmas esirinnas, on see kaunis luulekogu igati tervitatav nähtus.

Udo Uibo on tulnud huvitavale ideele teha läbilõige Eesti luuletustest, kus käsitletakse alkoholi häid ja halbu külgi (naiste ülistamist ja põhjamist tulvil luulet ning proosatekste koondav teos on meil juba olemas, juhuu!) ja nende mõjust üksikisikule, inimkonnale ja kogu universumile.

Hea kingiidee ka! Intellektuaalne ja humoorikas. Braavo!

Videviku saaga: päikesevarjutusVideviku saaga: päikesevarjutus
Osades: Kristen Stewart, Robert Pattinson, Taylor Lautner, Ashley Greene, Billy Burke, Michael Sheen, Dakota Fanning jt
Lavastanud: David Slade
2 tundi 4 minutit

Kui lugeda järjepanu üles kõik, mis sellesse filmi tuli panna —  ilusad vampiirid ja veel ilusamad libahundid, jõhkrad mõrvad, kättemaksust krigisevad hambad, kindel ja ebakindel armastus, surmasoov ja kirg saada vampiiriks —, pidid režissöör David Slade’il küll käed tööd täis olema, et sest vähegi arusaadav tükk valmis teha.
Ta ei ebaõnnestunud. Süžee on palju selgem kui saaga kahe eelmise filmi puhul, mida väidetavalt oli raamatut lugemata kaunis keeruline jälgida. Väidetavalt seetõttu, et selle arvustuse autor on «Videviku» sarja suur austaja ning kõik neli raamatut ühe jutiga sisse hinganud.
Seda keerulisem on filmi kohta halvasti öelda. Aga tuleb. Sest üks asi on läinud täiesti nihu. Kui raamatus on kõik tegelased sümpaatsed, siis filmis on oma võlu vaid taustategelastel: headel vampiiridel, Jacobil ja ülejäänud libahuntidel ning pahadel. Peategelased Bella ja Edward ei tekita mingit poolehoidu. Bella mõjub oma teadmatuses vinguva teismelisena, kes võiks end kokku võtta ja mõista, et elu ei tiirle ainult tema ümber (ehkki puhttehniliselt näeb süžee seda ette, sest Victoria haub aina kurjemat kättemaksu, millesse kaasab mitte just tagasihoidliku vampiiride armee). Ja Edwardit mängiv Robert Pattinson võib vist ahastuses piinelda, et ei saanud ühtegi head repliiki.  
Aga olgu, see lugu on siiski särtsakam kui «Videvik» ja «Noorkuu», kohati saab isegi muiata ja mida lõpupoole, seda tugevamini endasse film su haarab. Ja see ongi ühe kommertstüki puhul tähtis.

Küsimused kõikidele vastustele
Autor: Susan Luitsalu

Kõik madala enesehinnanguga naised võiksid selle raamatukese hoolikalt läbi lugeda ja võimalusel kaasa mõelda, sest lisaks vastustele ja küsimustele saab siit korraliku egolaksaka (samas, sellest ei saa ühel naisterahval ju kunagi küll!).
Kui arvate, et ah, olen tema kolumne Anne&Stiilist juba lugenud, siis mõelge ümber, sest vaimukad ja enese- ning ühiskonnakriitilised esseed on omavahel uute kommentaaridega kenasti ühendatud. No vot. Loed ja itsitad ning siis ühel hetkel saab raamat hopsti otsa. Lihtne-kiire lugemine. Autor lubab, et kui tema looming rahvale meeldib, siis võib ta vabalt veel kirjutada. Ole lahke, Susan!

Body Talk Pt. 1
Robyn

Rootsi päritolu popiprintsess on aastate jooksul saanud hakkama päris paljude meeldejäävate tantsuviisidega. Need on olnud head ja alati äratuntavad, sest Robynil on väga omanäoline hääl.
Kõige parem on nii teda kui ka tema uut plaati aga kirjeldada hoopis tsirkuseterminites. Robyn on kui köielkõndija, kes balansseerib hiilgavalt n-ö halva maitse popi ja hea maitse popi piirimail. Ta pole päris meinstriim, aga sellest ka mitte nii kaugel, et raadiod teda ei armastaks. Hiilgavalt produtseeritud plaat on täis kabedaid tantsukaid ja ka üksiku tugeva naise hingeelu. NB! Kas olete kuulnud koos I Blame Cocoga tehtud lugu «Caesar»? Vot seal on Robyni vokaal eriti võimas!

Kirjad JulialeKirjad Juliale
Osades: Amanda Seyfried (Mamma mia!), Vanessa Redgrave (Lepitus), Chris Egan (Kodus ja võõrsil), Gael Garcia Bernal (Mootorratta päevikud) jt.
Lavastanud: Gary Winick
1 tund 45 minutit

Seda suudavad vaadata küll vist vaid inimesed, kes a) jumaldavad romantilisi filmikesi, b) on parasjagu ülepeakaela armunud ja c) võivad ära süüa terve sefiiritordi kordagi oksendamata. Olgu kas või üks neist tingimustest täitmata ja teil tekib kohati soov saalist välja joosta.
Ärge nüüd sellest järeldage, et «Kirjad Juliale» on halb film. Ei ole. Ausalt öeldes on selle süžee kaunis nutikas. Nimelt saabuvad kihlatud Sophie (Seyfried) ja Victor (Bernal) vanasse kaunisse Veronasse pisikesele puhkusele. Samal ajal kui andunud kokk Victor Itaalia juustude ja sinkide vahele eksib, avastab Sophie maja, kus väidetavalt elas Shakespeare’i Julia. Tolle kuulsa maja rõdu alla jätavad naised endiselt armastus- ja soovikirju. Nende seast leiab Sophie ühe 50 aasta taguse kirja ning sündmused hakkavad hargnema. Ta kohtub kirja autori Claire’iga (Redgrave) ja tema pojapoja Charliega (Egan) ning noorte vahel lööb lõõmama armastus.
Tundub üsna paljutõotav, kas pole? Jah, kuid esiteks rikub selle lootusetult küündimatu dialoog ning teiseks ei veena Egan meid õrna armastajana. Seyfried on sama ninnu-nännu-nunnu nagu «Mamma mias!» ja see sobib talle, Bernal suudaks oma sarmiga ära võluda ka kõige tuimema südame (no kuidas saab Sophie talle kedagi teist eelistada?!) ning Redgrave’i suursugususest pole vaja samuti pikalt rääkida — tema oskab kõige kreemisemadki laused ekraanile tuua sellise südamlikkusega, et kerge klomp kerkib kurku isegi paadunud romantikavastasel.