Naisteleht

Alla ei tohi anda: Kadi soovitab kõigil, kel mõni häda, millele tohtrid jälile ei saa, küsida ka teise, kui tarvis kolmanda ja neljandagi arsti arvamust. «Tuleb otsida nii kaua, kuni õige abi käes,» teab Kadi omast kogemusest.: F: Helin LoikKadi Kadak võitleb iga päev valu ja liigesekangusega, sest tal on äge reuma. Selles ei oleks midagi erilist, kui ta oleks 83aastane vanamemm. «Kannatasin aastaid valu, sest arstid lihtsalt ei suutnud uskuda, et noorel tüdrukul on vanainimese haigus,» muigab 23aastane neiu mõrult.

«Ei tea, kas hakkab sadama, mul põlved nii valutavad!? Täna hommikul ei saanud jälle enne kaht tundi voodist üles, liigesed olid väga kanged!»
Nõndamoodi kujutame ette rääkimas oma vanaema või kurtmas naabrimemmekest, mitte 16aastast tüdrukut. Aga just selles vanuses hakkasid Kadit piinama tõsised põlve- ja seljavalud. «Koolis üle kitse hüpata ei saanud — selline tunne oli, et lähen katki,» meenutab Kadi.
Tollal ei mõistnud teda ei õpetajad (ju tüdruk tahab kehalise kasvatuse tunnist viilida!), ema (laps vajab lihtsalt tähelepanu) ega ka arst, kelle juurde Kadi oma mures pöördus. «Tohter ütles vaid, et lihased on pinges. Et käigu ma rohkem koeraga jalutamas — küll ma sellest peagi välja kasvan,» meenutab Kadi.
Aeg möödus ning Kadi harjus tõsiasjaga, et tema igapäevaellu kuuluvad liigesvalu ja hommikune seljakangus. 19aastaselt pöördus neiu taas arsti juurde, sest sedapuhku oli tema alatasa valutav põlv nii üles paistetanud, et ei mahtunud püksisäärdegi. «See pani lõpuks arstid uurima, et ehk on mul siiski muu viga kui kasvuvalud.»

Kuus arsti ja neli lõikust

Kuigi Maria sõnul on päris jõhker mõelda, et sul on elada veel umbes 14 aastat, lohutab teda mõte, et tegelikult ei tea ju keegi oma elusaatust ette. Maria paneb kõigile südamele, et masendus ei vii kuhugi, tuleb nautida iga päeva – see ongi tõeline õnn.: F: Aldo Luud«Tegelikult me sureme sellesse haigusesse, lämbume lihtsalt ära,» räägib sünnist saati tsüstilist fibroosi põdev Maria Lippur, kes igal õhtul ütleb endale aitäh, et veel ühe päeva üle elas.

Haigusega, mida Maria (26) põeb, on ime, kui inimene 40. eluaastani välja veab, kuid rõõmsameelne noor naine ei tee sellest suurt numbrit. Keegi meist ju ei tea, kui palju elupäevi on talle antud. «Inimesed hukkuvad autoavariides, samuti võib ühel päeval kas või jääpurikas lagipähe prantsatada,» arutleb ta.

Süüdistada pole kedagi
Kahekuuselt haigestus Maria raskekujulisse kopsupõletikku, mille põhjustas stafülokoki bakter. Kolm nädalat võitles pisitüdruk Tartu lastekliiniku reanimatsioonis oma elu eest ja võitis! See oli ime.
Järgnes viis aastat taastumist, mille ajal kiusasid teda tihti kopsupõletikud ning seedeprobleemid, mida seostati ikka selle esimese raske katsumusega tema elus. Kooli minnes kõhuvalud sagenesid ja siis selguski, et Maria on pärinud vigase geeni oma vanematelt, kes on küll haiguse kandjad, kuid ise haiged pole.
Võib ainult ette kujutada, mida tunneb noor inimene, kelle ees on maailm just avanema hakanud ja kui ta siis järsku täie tõsidusega tajub, kuidas võimaluste piirid ahenevad. «Paratamatult tekib hoobilt miljon küsimust. Miks just mina? Kas elul on üldse mõtet? Millel on üldse mõtet?» arutleb Maria ema Anne.
«Süüdistama ma küll kedagi ei hakka! Pole midagi parata, tuleb elada sellega, mis antud on,» leiab Maria.

Teeme endale kooli: Kui Alinal (vasakul) ja Elinal lapsepuhkus läbi sai ja endised tööandjad neile enam tööd ei pakkunud, otsustaski ettevõtlik tandem ise keeltekooli teha. See kannab loogilist nime A&E Keeltekool.: F: Kalev LilleorgMõni aastat tagasi kohtusid pargis titevankreid lükates kaks noort ema. Lähemalt tuttavaks saanud, selgus, et mõlemad on venelannad ja filoloogid. Kui lapsepuhkus läbi, asutasid hakkajad naised oma keeltekooli, kus õpetavad peamiselt eesti keelt.

Elina Peial (30) ja Alina Sinelnikova (30) meenutavad oma kohtumislugu lõbusa elevusega. «Olime mõlemad just emaks saanud ja sattusime muudkui samal ajal oma vankritega siia parki jalutama,» viipab Elina Ida-Tallinna keskhaigla kõrval asuvale alleele, mis nende keeltekooli akendest kätte paistab.
Noored emmed kohtusid kärutades peaaegu iga päev ja naeratasid viisakalt, kuid rääkima ei kippunud. «Me ei teadnud lihtsalt, mis keeles teineteise poole pöörduda,» naerab Elina. «Sest vahel luges Alina pargipingil eestikeelset Postimeest, lapsega rääkis vene keeles ja kui helises telefon, vastas hoopis inglise keeles «Hello!»» Ka Elina ise räägib puhtalt nii eesti kui vene keelt.
Mis keeles naised lõpuks esimesed sõnad vahetasid, seda nad, muide, täpselt ei mäletagi. Kuid sellest ajast saati on nad lahutamatud sõbrannad.

Isakeel ja emakeel
Kuigi Elina ja Alina on mõlemad venelannad, ei saa nende rahvusliku tausta vahele võrdusmärki panna. Elina on põline Eesti elanik, aga Alina kolis siia Moskvast alles mõni aasta tagasi. «Õppisin Moskva riiklikus ülikoolis inglise ja vietnami keele tõlgiks-õpetajaks, kui tutvusin internetiseminari kaudu oma praeguse abikaasa ameeriklase George’iga,» pajatab Alina.

Parimad sõbrad: Raskele elule vaatamata on Tanja ja Liana läbisaamine väga soe. «Emme on minu sõber,» kinnitab tütar.: F: Helin LoikKui keegi oleks aastaid tagasi ennustanud panga raamatupidaja ametit pidanud Tatjana Šiškinale, et mõne aja pärast elab ta turvamajas invaliidsus­pensionist, oleks ta ütlejale näkku naernud.

Aga nüüd me seisamegi Kopli turvakodu karmi valvega ukse taga. Valvur nõuab dokumente ja kohtumiskinnitust. Peaukse kõrval võtab meid vastu ilus blond tüdruk. «Kas te tulite mu ema juurde?» küsib ta. «Mina olen Liana, Tatjana tütar.»
Liana (11) ja Tatjana Šiškina (47) on elanud Kopli turvamajas juba neli aastat. «Esimesel päeval, kui siia tulime, sain šoki, sest siin haiseb ja...» kirjeldab tüdruk ja väristab esimesele emotsioonile mõeldes veel praegugi õlgu.
Nüüd on ta oludega harjunud ja juhatab külalised kolmandale korrusele. Toauksel ootab ema Tatjana. «Astuge edasi!» kutsub naine. Liana paneb teekannu tulele.

Ootamatu pööre
Tatjana istub vaevaliselt toolile. Ta näitab oma progresseeruvast reumatoid­artriidist vaevatud käsi-jalgu.
«11 aastat tagasi ütlesid Tartu arstid mulle, et poole aasta pärast olen ma ratastoolis,» lausub Tanja. Seni terve kui purikas, ei suutnud naine siis oma kõrvu uskuda. Aga arstid selgitasid, et pärast Liana sündi Tanjas võimu võtma hakanud luuvalud pole kergete killast. «Kunda naistearst lubas mul endal sünnitada. Kui aga lapse süda seisma jäi, tehti keisrilõikus ja platsenta tükeldamine. Sellest saigi minu reuma alguse. Vähemalt arstid ütlesid nii,» räägib Tanja.

Konutama ei tohi jääda: Jüri käib iga nädal saalihokit mängimas. Ta leiab, et niisama nurgas nutmiseks ja enesehaletsuseks pole tal mingit põhjust. Vastupidi, mees lausa pakatab ülevoolavast energiast ja elutahtest.: F: Kalev LilleorgJüri oli sõpradega metsas puid langetamas, kui üks jäme ja kõrge kuusk talle lagipähe kukkus. Teadvusele tulles ei tundnud noor, 28aastane mees oma jalgu ega saanud end liigutada.

«Kui oleksin teadnud, et sõber oli selle puu läbi lõiganud, poleks ka seda õnnetust juhtunud,» seletab Jüri Sikka (35), kes viimased seitse aastat on istunud ratastoolis. «Mäletan häguselt, kuidas poisid mind puu alt välja saagisid...»
Šokk oli õudne. Ellu jäi Jüri ainult tänu kiivrile. «Kops oli sees, rinnakorv ja ribid täiesti sodid ja neerud kõvasti viga saanud,» kirjeldab ta oma toonast seisukorda. Purunenud oli ka kümme selgroolüli, mistõttu ei saa Jürist kõndijat enam iialgi. «Alles siis, kui mind kiirabiautosse tõstma hakati, sain tunda põrgulikku valu,» pajatab Jüri. Raskes seisundis mees toimetati kiiresti operatsioonilauale.
Palavik ja šokiseisund vaevasid Jürit veel tükk aega. Teade, et jalgu ei saa ta enam kunagi alla, viis mõneks ajaks isegi elumõtte. «Aga ma olen üldiselt kiire kohaneja, tegin endale kähku selgeks, et ega ratastool veel maailmalõpp ole ja on ka teisi mooduseid, kuidas eluga edasi minna,» räägib Jüri, kes toibununa asus peagi uurima, millised on ta võimalused tööd leida ja hobidega tegeleda.

Vanadekodu on nagu vangla