Naisteleht

Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.

«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»

Kalli kaasaga: Eve ja Toomas leidsid teineteist sanatooriumis, kus mees võlus naise ära šokolaadiglasuuris kohviubadega. Abielupaar sai neist aasta eest, enne seda oli kuus aastat käimise- ja kohtinguaega. «No mul oli katseaeg!» naerab Toomas.: F: Aldo LuudEve Treial on pool elust olnud pime. Diabeet võttis nägemise ja on veidi kahjustanud ka liigeseid, ent kurtmist tema ja ta samuti pimeda abikaasa Toomase suust ei kuule. «Vahel linnapeal tuleb keegi haletsema, et oh te vaesed õnnetukesed ... Me ise ei tunne nii!» teatab Eve.

Kuni neljanda eluaastani oli Eve (39) tavaline terve tüdruk. Siis sattus ta kopsupõletikuga haiglasse, sai seal veel düsenteerianakkuse ja muuhulgas avastati piigal suhkruhaigus. Lapsepõlvehommikuid mäletab Eve nii: «Ema keetis putru, isa keetis süstlaid.» Insuliinisüste kartis laps hirmsasti, aga isal oli oma nipp, kuidas suts ära teha. Ta hankis kuskilt (mine tea, kust ja kuidas, keset sügavat nõukogude aega) suures koguses pisikesi mänguautosid, mis tütrele kangesti meeldisid. Iga kord kui Eve oli süsti vapralt ära kannatanud, sai ta ühe mudeli endale.
Diabeediravi oli toona hoopis midagi muud kui praegu. Insuliini süstiti hommikul ja õhtul, ikka selline paras «hobuseannus», nagu Eve ütleb. Ise kodus veresuhkrut mõõta ei saanud, seda tehti ainult haiglas.
Eve sõnab, et tema oli «korralik suhkruhaige» ehk käis alati kontrollis ja võttis kohusetundlikult rohtusid. Ega ta õieti aru saanudki, et tal midagi viga oleks — ainult vastikud süstid tuli välja kannatada ja kommi ei tohtinud nii palju süüa, kui oleks tahtnud. «Aga mul oli ikkagi fantastiline lapsepõlv,» kiidab Eve.
Pärast keskkooli õppis ta meditsiiniõeks ja jõudis sel alal ka paar kuud töötada, enne kui jäi dekreeti.

«Ma ei tunne, et oleksin ise midagi teinud, aga need inimesed, kes on ette sattunud, on minu elu drastiliselt mõjutanud,» mõtiskleb Anu. Läbielatu põhjal ta teab, mida tähendab nälg ja puudus, ning just seetõttu soovib ta teisi aidata.: F: Kalev LilleorgKes Anu Toodut ei tunne, ei suuda iial uskuda, et veel 20 aastat tagasi unistas see veetlev ja armastatud naine Balti jaama pingi peal magades ema juurde pääsemisest ja helgemast tulevikust. Edasised aastadki olid kõike muud kui roosilised. Aga siis saabus pööre nagu muinasjutus ...

Anu (30) seiklused, kui nii üldse tohib öelda, algasid, kui ta oli seitsmeaastane. «Mu ema oli 41aastane, kui ma sündisin. Olin väga oodatud laps, aga ema ei osanud minuga midagi peale hakata,» alustab Anu.
Nüüd ta arvab, et kõigi nende arusaamatuste põhjus peitus tema ema olematus lapsepõlves. Teismelisena ema kaotanud naine pidi kasvatama ja hooldama kolme õde-venda. «Ta polnud ise saanud järgida oma unistusi ega mõistnud, mida tähendab noorus ja soov oma elu elada. Kuna me kahekesi seal maal talus olime, ei jäänud aega muuks kui ainult talutöödeks. Mul oli ka võõrasisa, aga tema oli ametilt treial ja tegi vaid rauatööd,» ohkab Anu.
Kui Anu sai kümneaastaseks, olid ema-tütre suhted juba nii halvad, et nad ei suhelnud üldse ja kui, siis vaid karjudes. Polnud nende vahel teineteisemõistmist ega lähedust. Seda enam, et ema oli abiellunud ja tütar muutunud tüütuks elemendiks.

Ema, miks sa mind ei taha?

Murelaps: Kelli vajab pidevat hoolitsust võib-olla oma elu lõpuni. Ema Kaire on selleks valmis, sest «tema tibu» elu peab olema elamist väärt.: F: Urmas LuikPisike Kelli vaevleb ränkade lihas- ja langetõvekrampide käes, millega kaasneb nii vaimne kui ka füüsiline mahajäämus. Ema Kaire Parts aga ei jäta jonni ja võitleb tütre inimväärse elu eest.

Arvatavasti on kümnekuuse Kelli raskes puudes osaliselt süüdi hapnikupuudus. Pisitütar oli liiga kaua Kaire (32) kõhus ega tihanud siia ilmagi lihtsalt tulla: keisrilõikega sündinud laps neelas juba roheliseks värvunud, mürgist lootevedelikku, kui ta jalgupidi kõhust välja tõmmati. Pea oli kõhtu nii kõvasti kinni kiilunud, et muudmoodi last kätte ei saadud.
Tegelikult algasid hädad juba Kaire kaheksandal raseduskuul, kui ta tundis kõhus tugevaid valusid. Lapse südamelöögid olid tavapärasest aeglasemad, aga arstid saatsid mureliku ema koju tagasi. «Suur laps ei mahtuvat enam kõhtu mürgeldama ja kõik olevat normis,» räägib Pärnumaal abikaasa Raivo (37) ja kolme lapsega elav Kaire.

Terje Heinmets: F: Aldo LuudTerje Heinmets oli äsja keskkooli lõpetanud, kui 40kraadine palavik sundis ta äkki voodisse. Arst ütles, et tegu on lihtsa gripiga. Alles teise tohtri juures selgus karm diagnoos: kahepoolne kopsupõletik ja vesi kopsus. Raske tõbi päädis liigesepõletikuga, mis aheldas naise ratastooli.

«Mis siin ikka tagantjärele tark olla. Selge on see, et esimene arst oli lihtsalt rumal,» prahvatab nüüd 42aastane Pärnus elav Terje. Kiire abi võinuks noore neiu ratastoolist päästa, aga too arst isegi ei kuulanud ta kopse. Ja kui haigusele lõpuks jaole saadi, oli juba hilja. Kopsupõletikust sai Terje mõistagi jagu, aga põlvevalu aina ägenes. Aastatega on halastamatu liigesepõletik ehk peenelt öeldes reumatoid-artriit kurnanud naise kõik liigesed. Liigesevõie lihtsalt kaob ja liiges vajub kokku,
selgitab ta.
Alguses oli ravi nõrk. «Eriti midagi ei tehtudki, anti väike hormoontabletike, põletikurohi ning valuvastane tablett ja oligi kõik,» meenutab ta. «Räägiti veel mingist baasravist, aga selle kohta kuulsin nii õudseid lugusid, et kellel langevad juuksed välja ja kes tunneb end väga halvasti. See hirmutas mind nii ära, et loobusin.»

Haigus hiilis ligi tasapisi
Valu tuli Terje juurde nii tasapisi, et alguses suhtus ta sellesse üsna muretult ja katsus valust üle olla. «Ma ei arvanud, et see haigus mu nii läbi võtab,» tõdeb ta tagantajärele.
Olukorra tõsidust mõistis ta alles peale ränka hoopi. «Kord tulin sõbranna