Kunstniku erilisteks lemmikuteks on heledad ja helged toonid. Need annavad lootust.: Foto: Helin Loik.«Meie peaminister räägib, et peaks hävitajaid ostma. Aga 30 inimesele ei saa see riik ostetud ravimit, mis päästaks nad valust! Haigekassa ametnikud arvavad, et haigus on mulle saatusest määratud, et ma peangi valu kannatama,» mõtiskleb rasket liigesehaigust põdev kunstnik Siim-Tanel Annus.

«See aasta on mulle mõneski mõttes eriline. Kolmkümmend aastat tagasi astusin esimest korda üles näitusel, kolmkümmend aastat tagasi ma ka haigestusin,» ütleb ta.

Seda, et Siim-Tanel Annus põeb haruldast liigesehaigust – anküloseerivat spondüliiti –, mis haarab kõigepealt selgroo alaosa, seejärel kogu selgroo ning hiljem ajab põletikukolded kõikidesse liigestesse, teadsid kaua vaid kunstniku perekonnaliikmed ja lähimad sõbrad.

«Aga ma otsustasin lõpuks kapist välja tulla,» naerab ta. «Patsiendid peavad Eestis aktiivsemalt oma õiguste eest seisma. Eesti on ainus riik Euroopa Liidus,
kes võimaldab reumatoidartriidi puhul väga efektiivseks osutunud bioloogilist ravi kahele inimesele kogu Eestis!» Siim- Tanel toob näiteks, et Leedus saab niisugust bioloogilist ravi 80 inimest, Soomes 2000, Rootsis 5000. «Olengi mõelnud, et võtan oma kaks kassi ja kolin Leetu! Leedus Eesti residendina elades on Eesti Haigekassa kohustatud mu ravikulud kompenseerima,» muigab kunstnik.

Perekonna geeniviga

Juba keskkooliajal hurjutasid õpetajad Siim-Tanelit: vaata, kui kõveras sa istud! Miks sa joosta ei jõua? «See on meil perekonnas geeniviga. Ka minu vanem vend põeb spondüliiti,» räägib kunstnik.

Juba 25 aastat on Siim-Tanel pidanud sööma valuvaigisteid – steroide. Aga rohud mõjuvad talle nii, et poole päevast ja poole ööst vaevleb ta nagu zombie, õieti saab ta tööd teha vaid seitsmest kümneni õhtul. «Päeval pean tingimata uinaku tegema, muidu ei pea õhtuni vastu,» ütleb Siim-Tanel. «Naabrid muretsevad, et tapan end tööga – ateljees tuled öö läbi põlevad! Aga mina olen hoopis poolärkvel, üritan midagi lugeda või telerit vaadata. Valu ei lase magada.»

Steroidravi tekitab kunstniku sõnul lõpuks psühhoosi: muutud valule nii tundlikuks, et hakkad juba kuupäevi ja kellaaegu sassi ajama. «Kord aastas, kevadel, tehakse mulle plasmafereesi, puhastatakse verd, mis on seks ajaks antikehi nii täis, et enam raviainet vastu ei võta. Pärast seda ei pea ma 2-3 nädalat ühtegi ravimit võtma, siis meenub, kuidas oli 25–30 aastat tagasi elada.» Neli viimast aastat on kunstnik saanud
näitustel osaleda ainult poja ja tütre abiga. «1992. aastal tegin viimase performance’i – tervis ei pea enam vastu.»

Ratastool ei oleks lahendus

Kunstnik kirjeldab värvikalt, kuidas ta mullu viga saanud jala tõttu neli kuud karkudel ukerdas. «Hommikul käisin karkudega, pärast lõunat sõitsin jalgrattaga. See on ainus meetod, kuidas liikuda – selg ei väsi ära. Bussile minnes pean alati peatuses pingil puhkama,» räägib ta. Ateljees on tal mitu pehmet kontoritooli ja diivan. «Nendel toolidel ma siis poolpikali istun,» muigab Siim-Tanel suunurgast.

«Isegi ratastool ei aita mind, sest luud on steroidide ja valuvaigistite tarvitamisest nii hõrenenud, et ma ei jõua kätega tooli edasi lükata,» jutustab kunstnik. Ning meenutab, kuidas 1976/1977. aastal valmis tema esimene graafiline seeria «Tornid taevasse». «Mõistsin alles hiljem, et pika sihvaka torni kujundiga igatsesin endale sirget selgroogu. Minu praegused tornid on juba spondüliidihaige omad,» naerab mees.

Kuidas on nii raske haiguse kiuste võimalik säilitada huumorimeel ja elurõõm? «Eks ma teen ühte asja korraga. Ja mul on looming,» ütleb mees. «Olen mõelnud, miks ma nii armastan puhtaid ja helgeidärve – sest kogu minu looming on põgenemine seljavalu eest.»

***

Kes on kunstnik Siim-Tanel Annus?

Siim-Tanel Annus (1960) on Eesti moodsa kunsti üks nimekamaid esindajaid, kelle ametlik loomekarjäär algas 16aastaselt, mil ta hakkas esinema näitustel. Paar aastat hiljem pälvis ta juba esimese kunstipreemia, mille andis välja Tallinna Kunstihoone.

Annus on esinenud nii graafiku, maalija kui performance'i-kunstnikuna. Teda peetakse üheks esimeseks eesti performance'i-kunstnikuks: ta alustas selle kunstivormiga 1980. aastal.

Kunstnik tavatses etendusteks rõivastuda valgesse ja kanda kuningakrooni, vahendades vaatajaile sõnumit tulemängu ja tiheda sümbolite keele kaudu. Need visuaalselt efektsed etendused olid nii mõjusad, et Siim-Tanel Annus valiti 1997. aastal Eestit esindama rahvusvaheliselt ühel kunstimaailma olulisimal sündmusel Veneetsia biennaalil.

Pärast pikka pausi astus Annus taas üles 2005. aasta septembris Artdepoos.

***

Mis on bioloogiline ravim?

Ligi viiendik Eesti elanikkonnast põeb luu-, liigese- ja sidekoehaigusi; 3% põeb liigese- ja sidekoepõletikke (reumatoidartriit, lülisambapõletik, psoriaatiline liigesepõletik, noorte krooniline liigesepõletik, luupus, dermatomüosiit jt).

Eestis on kuni 14 000 reumatoidartriidihaiget, igal aastal haigestub üle tuhande inimese. 60 protsenti neist on parimas tööja sotsiaalse aktiivsuse eas. Vajaliku ravita võib reumatoidartriidihaige invaliidistuda juba mõne aastaga.

Umbes 5% artriidihaigetest ei saa abi tavalisest baasravist ja vajaksid lühema või pikema aja jooksul tõhusamat ravi. Kõigis teistes Euroopa riikides on selleks kasutusel nn bioloogilised ravimid, mis pärsivad hästi põletikku ja kaitsevad liigeseid hävimast. Bioloogiline ravi on kujunenud tänapäevaks reumatoidartriidi, spondülartriidi ja psoriaatilise artriidi raskete vormide ravistandardiks.

Ainsa Euroopa Liidu riigina ei kompenseeri Eestis riiklik ravikindlustussüsteem bioloogilist ravi uutele haigetele. Alates 2001. aastast saavad seda ravi hea efektiga muutumatult kaks reumatoidartriidihaiget. Ravi kättesaadavus on Eestis sadu kordi väiksem kui Euroopa riikides.

Allikas: Reumafoorum