Andrus ja ema saavad viimasel ajal aina lähedasemaks.: Foto: Denis Georgievskij.Pärast venna Madise surma on näitleja Andrus Vaarik ja tema ema Hilja järjest lähedasemaks saanud. Lõpuks on nad valmis rääkima ka aastatetagustest sündmustest, mis olid tänaseni Vaarikute perekonna ajalukku peidetud.

Andrus (48) ja Hilja (82) suhtlevad omavahel soojalt ja koduselt. Nad viskavad teineteise üle nalja ja jagelevad tühiste asjade pärast. Ema näägutab poega, kas too on ikka piisavalt söönud, ja poeg naljatleb emaga, et see ei suuda üldse rahulikult istuda, vaid peab kogu aeg toimetama.

Elu aga pole neil alati nii ilus olnud. Ema ja poja suhteid mõjutas tugevasti periood, mil isa Ants oma voodihaige naise ja kaks poega maha jättis.

Kui Hilja oli 43aastane, tabas teda insult. Andrus oli tollal üheksane ja tema vend Madis kuuene. Oma haiget ema pojad kartsid.

Aasta vaikuses

«Ema istus köögilaua ääres, mitte midagi ei öelnud, ainult pisarad jooksid... Hirm tuli peale! Emaga oli midagi õudset tehtud, » meenutab Andrus. «Oli nagu ema, aga ei olnud ka.» Poolteist kuud pärast ema haigestumist lasi isa Ants naabrinaisega jalga.

Terve aasta ei öelnud Hilja ühtegi sõna. Naise parem kehapool oli täielikult halvatud, kuid ta ei andnud alla. Et kirjutamisvõime tagasi saada, istus ta laua ääres ja tõmbas vihikusse jooni. Algul olid jooned täiesti sirged, siis hakkasid vaikselt jõnksud sisse tulema ning lõpuks ta jõudiski sihile.

Üksi kahe väikese poisiga polnud lihtne hakkama saada. Invaliidsuspension oli väga väike, perekonda aitas rahaliselt Hilja vend. Majapidamise võttis enda kanda vanaema. «Ta oli hirmus mutt, aga peksis lõpuks tütre voodist püsti!» meenutab Andrus.

Ka poisid, nagu poisid ikka, olid küllalt ulakad. Kord saatis ema nad juuksurisse. Aga poistel oli kaval plaan: juuksuri raha eest saab ju kõvasti jäätist osta. «Võtsime käärid kaasa, lõikasime põõsas teineteisel juuksed ära ja läksime koju nagu õiged mehed, jäätisevõru suu ümber,» naerab Andrus. Oma pügatud poegi nähes võinuks Hilja kõnevõime uuesti kaotada.

Poolteist aastat punnitas vapper Hilja endaga tööd teha: upitas end voodist püsti, harjutas kõnelemist... Siis oli ta valmis tööle tagasi minema.

Enne kauplusejuhataja ametis olnud naine pidi kõnetakistuse ja osalise liikumisvõimetuse tõttu vabrikusse pesijaks minema. «18 aastat olin seal. Kaheksa tundi päevas, kummikud jalas, kogu aeg vee sees, ainult püstijalu ... ja üks jalg hästi ei töötanud ka,» meenutab Hilja.

Näitas mehele ust

Kui naine eluga järje peale sai, juhtus see, mida tema ema oli ennustanud: Ants tahtis pere juurde tagasi tulla. Seisis ukse taga, lillekimp käes, ja palus andestust.

«Saatsin ta koju tagasi. Viha on tänaseni nii suur,» tunnistab Hilja. Abielusõrmust kannab aga praegugi, olgugi et Ants on juba paar aastat surnud.

«Isa ei tahtnud lahutust. Sel aastal oleksid vanematel kuldpulmad!» selgitab Andrus.

Järjest lähedasemad

Pojad suhtlesid isaga edasi, noorem vend Madis aeg-ajalt ka elas isa juures. Andrus on enda sõnul memmekas ja oli pigem emaga, kuigi suved möödusid poistel isa juures maal.

Antsu suhe perekonnatuttavast naabrinaisega kestis kuni surmani. «See oli selline kirglik keskeaarmastus. Antsul on ühest juhusuhtest veel üks laps, poeg Mart, tore mees. Ja eks neid võib olla teisigi, need pole lihtsalt välja ilmunud,» arvab Andrus.

Pärast Antsu pole Hiljal mehi olnud. Kuna noorema poja Madise elu kiskus kiiva, elas ta ema juures Männikul kolmetoalises korteris. Paar aastat tagasi, pärast Madise surma, mille põhjustas maksa- ja neerupuudulikkus, kolisid Hilja juurde Männikule eksminia ja tema mees.

Andrusega puhkab Hilja pere suvekodus Pivarootsis ning ema ja poeg kohtuvad umbes paar korda kuus. «Ema on mitu korda öelnud, et nii head elu pole enne olnud,» muheleb Andrus.

Pivarootsi maakodusse on kokku tulnud Andrus, ema Hilja, koer Ralf, lapselapsed Marta ja Joonas.: Foto: Denis Georgievskij.