|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Loen alati Marta maailmast tema negatiivseid kogemusi Pärnus ja mõnikord isegi solvun suvepealinna põlise patrioodina. Aga pärast reedest pidu ööklubis Sunset hakkan täitsa aru saama, et midagi on väga valesti.
Jätkuvalt kaitseksin korralikke pärnakaid, kuna olen veendunud, et enamik nõmetsejatest on turistid, mitte kohalikud, aga see selleks. Räägin parem, mis reedesel peol oli.
Istusime õues ja kõrval lauas võtsid kohad sisse kolm vene noormeest ja üks neiu. Noormehed olid juba kaugelt vaadates ennast täis kirvenäod, aga ei osanud ikkagi oodata seda, mis juhtus - nimelt võttis üks paukudest mingi hetk kätte ja andis enda kõrval istuvale neiule korralikult lõuga! Lisaks sai veel tou kirja üks mööduv noormees, kes neiu eest välja astuda üritas...
Karp jäi täitsa lahti ja kui te arvate, et turvamehed selle peale vene paukudele midagi tegid, siis te eksite sügavalt. Minema läks nii nuttev neiu, kui appi tulnud noormees, aga ülbikutest tüübid lõbutsesid terve õhtu ja tassisid seljas kõrvalt laudadest uusi tüdrukuid oma lauda, kust need siis järjest põgenesid.
Turvamehed seisid tüüpidest terve õhtu vältel ohutus kauguses ja tegid nägu nagu poleks mitte midagi juhtunud. Täiesti ebanormaalne olukord!!!
Kui nüüd teine teema ette võtta, siis sain reedel politsei käest trahvi. 600 eeku. Väidetavalt sõitsin punase tulega üle ristmiku, aga reaalselt võin kinnitada, et tuli oli just kollaseks läinud. Sellele vaatamata ei julgenud vaielda, kui paberitesse punane kirja läks - väänavad veel maksimumi.
Kõige huvitavam trahvisaamise kogemuse juures oli aga see, et samal ajal kui nad mulle tühjal ristmikul kollase tulega ülesõitmise eest pool tundi pabereid kirjutasid, tuli politseiraadiost üks teade selle kohta, et kohe jõuab teises linnaservas Pärnusse purupurjus rekkajuht. Kohe sinna järgi tuli teada, et kesklinnas kihutab ringi autotäis narkojoobes noorukeid. Lõpuks lisandus veel kaks teadet tõenäoliselt purjus ja selgelt ebaadekvaatsete juhtide kohta linnaliikluses.
Politseinikud vaid raputasid kurvalt pead, et näe kuidagi ei jõua kõigega tegeleda. No kuulge appi - pange prioriteedid paika!!! Loomulikult olin süüdi ja tunnistasin ju ka seda, aga olukord tundub tagantjärgi ikka tragikoomiline. Rääkimata sellest, et kui nad pärast rahulikult edasi sõitsid (ilma mingite vilkurite ja viledeta) jõudsid nad üle valgusfoori alles punase tulega.
Tervitused Pärnu politseinikele :)
Treenerid Monica Lauri (vasakul) ja Katrin Pärt soovitavad treeninguid alustada pigem spordiklubis, kuna treeneri abiga saavad harjutused õigesti sooritatud ning nõnda on enesele liigategemise oht miinimumini viidud.: F: Helin LoikViimasel ajal viskavad naised kõikjal Eestis end põrandale pikali, et internetis ülipopi kaheksaminutilise treeningkava järgi oma kõhulihased trimmi ajada. Kas saab sel moel endale tõesti uskumatu sixpack’i või hoopis seljavalu?
Harjutusi on kõnealuses kavas kaheksa. Igaüht tuleb sooritada 30 korda ning iga seeria vahele jätta 30 sekundit hingetõmbeaega. Kokku tähendabki see umbes kaheksat minutit intensiivset kõhupingutust, mis sobib absoluutselt kõigile (vähemasti selle trenni kokku panijate arvates).
Mis tunne on selle kava järgi võimelda ja kas see ka mõjub, uurisime Arigato spordiklubi peatreenerilt Monica Laurilt ja klubi personaaltreenerilt Katrin Pärtilt.
Et nii Monica kui Katrin on äärmiselt heas vormis, ei võta kaheksaminutiline treening neid kumbagi võhmale. Viskavad end matile pikali, jälgivad silmanurgast ekraanil harjutusi ette näitavat joonistatud musklimeest (kollastes retuusides!) ja pingutavad tema eeskujul lihaseid. Ehkki vahepeal on Monica ja Katrini nägudest näha, et väga rahul nad trenniga ei ole, läheb lehe jaoks piltide tegemine ludinal ning naeru saatel, mitte ähkides-puhkides ja näost veretavana.
Plussid ja miinused
Lõpuks matile liikumatult lebama jäädes, nendivad naised siiski, et kava oli täitsa tõhus. Aga seda eelkõige harjutuskordade tõttu — kui iga harjutust ikka 30 korda teha, küll siis ka kõhulihased tugevaks saavad. Samas hoiatab Monica, et algajale käib selline korduste arv tõenäoliselt üle jõu, aga et sama tõenäoliselt ei taha keegi alla anda, võidakse endale liiga teha.
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Katrin Siska on mures, et number kuus jälitab teda. Kahel viimasel töökohal, linnavalituses ja kultuurimajas, on tema kabineti numbris olnud kuus sees.
Martake, Juhtusin nägema
Martake,
Juhtusin nägema sinu vestlust Bravos, ei olnud seal mingit sõimu. See, et sinu välimus on turvameeste arvates kohane alla 18 aastasele, peaks olema vaid kiituseks(teinekord võta dokument kaasa, pärnakad ei pruugi Teid ära tunda). Ülejäänu osas aga olen sinuga nõus, et Pärnus on palju ülbikuid ja ette tuleb ka kaklusi. Kuigi pean ka tõdema, et paljud nendest on väljaspoolt Pärnut.
Maria olen :)
Saan aru, et see kommentaar on osaliselt mõeldud Martale :) Annan igatahes sõnumi talle edasi.
Pärnu politsei
Olen absoluutselt nõus iga väitega Pärnu kohta. Pärnu oli tõesti aastaid tagasi väga mõnus suvepealinn. Tänaseks on Pärnu suvel ülerahvastatud ja ei ole enam vahet, kas puhkad Tallinnas või Pärnus.
Pärnu politseiga on mul analoogne kogemus. Nimelt sõitsin (külastan Pärnut harva) jõulu esimesel pühal Pärnu linna sisse, (tulles Pärnu haiglast üliraskes seisundis isa vaatamast). Sõitsin pisarad kurgus Pärnusse sisse. Õhtu oli juba hämardumas ja äkki märkasin, et olen vales reas, kui tahan ringteelt silla peale tagasi pöörata. Näitasin suunda ja vahetasin rida ja kohe veelkord. Jõudsin enne manöövrit vaadata, et ringteel pole ühtegi autot keda võiksin segada. Ja äkki oma imestuseks märkasin vilkuriga politsei autot endale järgi sõitmas. Esialgu ma ei peatunud kuna ei osanud arvata, et mina olen see kes peab seisma jääma aga siiski. Minu imestuseks öeldi, et vahetasin rida üle pideva joone valesti!!! Vabandasin, et olen võõras linnas ja märkasin viimasel minutil, et olen vales reas ja seega pidin ületama 2 sõidurida korraga. Seda, et seal pidev joon oli, talvel lumega nagunii ei näe. Palusin ja vabandasin nagu oskasin aga midagi ei aidanud. Vabandasin, et olen võõras linnas ja politsei roll peaks olema pigem juhendaja kui ei tea kuidas sõita. Ja oli jõulu esimene püha, millal siis veel andestada, kui mitte siis. Aga sain oma trahvi kätte ja üritan Pärnust edaspidi võimalikult kaugele hoida. Olgu öeldud veel, et järgmine kord isa haiglas vaatamas käies käisin seda õnnetut kohta, kus ma trahvi sain vaatamas ja enne ringteele sõitmist ei ole ühtegi liiklusmärki, mis näitaks kuhu sõiduread suunduvad, et võõras inimene linnas teaks varem rida vahetada. Jutt on ringteest, mis algab kohe peale Pärnu silda, vahetult enne Port Arturisse jõudmist.
Õnneks on Eestis veel väikelinnu, kus on sõbralikud inimesed ja õhku hingamiseks.
Kurb kuulda
Kurb on kuulda küll, et selline halb kogemus. Vaatamata mõningatele nõmedatele politseinikele tahaksin tegelikult ikka Pärnu patrioot edasi olla ja jube kahju on, et linna külalistel selliseid asju taluda tuleb :(
ohtlik...hmmm
olen ka ise nõus sellega, et asi pärnus on juba nagu liiale läinud aga samas..kas tallinnas ei eksisteeri samasuguseid olukordi??...see juba on kord suuremate linnade probleem, et kõik inimesed ei suuda mõistuse piires ja inimlikult käituda.