Invasportlaste kettaheide näeb oluliselt teistmoodi välja kui tervete sportlaste oma, kuid trenni teevad kõik kõvasti: F: Aldo LuudKümme aastat tagasi hüppas Villu Urban Suure-Jaanis järvepeol vette, murdis kuuenda kaelalüli ja jäi seetõttu ratastooli. Ränk elumuutus pole aga murdnud mehe vaimu – praegu on Villu siht jõuda nelja aasta pärast toimuvatele Londoni paraolümpiamängudele.

Kümme aastat on Villu (34) elus läinud imekiiresti. «Alles ma jalutasin ringi!» tõdeb mees kodulinn Viljandi tänavatel ratastoolis liikudes. Ehkki aeg on möödunud märkamatult, tunnistab mees, et kogemusi ja elutarkust on need aastad andnud enam, kui ta tervena ealeski oleks saanud. «Ma ei vahetaks ühegi varanduse vastu neid kogemusi, mis ma olen saanud,» ütleb ta. «See on meeletu pagas, millega edasi minna.»

Villu tunnistab, et saatusliku vettehüppe 1998. aasta suvel tegi ta napsise peaga. Tõsi, mitte kellelegi näitamiseks või kellegi ees esinemiseks, nagu taolised suvised õnnetused tavaliselt juhtuvad. Villu oli lihtsalt suur veesõber ja vigurhüppeidki harjutanud. Tookord Suure-Jaanis õnnestus tal esimene hüpe samuti laitmatult, vaatamata sellele, et vesi oli hüppekohas madal. Teisel katsel läks teisiti. 
«Hüppasin otse partsti alla, kael raksti puruks,» meenutab mees. «Nägin läbi vee, kuidas kamraadid jõllitasid imelike nägudega, siis tõmbasid mu välja.» Mis juhtus, sellest ei saanud Villu õieti arugi, kaelamurdmine oli justkui sähvatus. Teadvuse kaotas ta hiljem, kui kiirabiarstid juba tema ümber askeldasid.
21 tundi hiljem oli Villu Tartus operatsioonilaual. «Pandi plaat kaela. Üks lüli oli täitsa puruks ja lõikas närvid läbi,» kirjeldab ta.

Sellele, et ta võib ratastooli jääda, mees ei mõelnud. Villu sünnipäev on 25. septembril, niisiis arutles ta haiglas lamades endamisi, et pole viga, sünnipäevaks saan taas kõndima... Tegelikult istus ta poolteist kuud pärast õnnetust esimest korda ratastooli ja veetis haiglas veel kaks kuud, enne kui koju pääses.
Mees ise arvab, et tema liikumisvõime oleks ehk paremini taastunud, kui poleks olnud üht tagasilööki. Kaks nädalat pärast operatsiooni tõusis Villul kõrge palavik ja arstid ei saanud kuidagi jälile, vaatamata korduvatele röntgenuuringutele, milles häda.

Raske paranemine
Palavikuperiood oli Villule üks valusamaid aegu. «Elasin seda raskelt üle, siis tuli vahel pisar silma,» räägib ta. Enne seda näis noormehele, et haiglas olemine on üks omamoodi seiklus...
Kulus mitu nädalat, enne kui üks tohter taipas – Villul on kopsudes vesi. Kui vesi kopsudest välja sai, hakkas ta taas paranema. Enne palavikku olid Villul mõned varbad liikuma hakanud, kuid kahjuks pärast see enam ei taastunud.
Haigus on kahjustanud ka Villu käsi: osa lihaseid on kõhetunud ning vasaku käe sõrmi saab ta vaid veidi liigutada. Raskele puudele vaatamata võitles Villu end Astangu toimetulekukooli sekretärikursustelt läbi ja tegeleb nüüd aktiivselt kettaheitega.
 
Arendada keha, hinge ja vaimu
Jõutreeningut teeb Villu kodus peaaegu iga päev, ketast heitis talvel kord nädalas, suvel plaanib treeningu mahtu kahekordistada. Invasportlaste kettaheide näeb tavalisest üsna teistsugune välja. Hakatuseks veeretatakse ratastoolis sportlane spetsiaalsele alusele, mis on maast veidi kõrgemal. Seal fikseeritakse ratastool ja ratastooli külge omakorda sportlane – et ta kettaheitel kogu jõudu mängu pannes toolist välja ei lendaks. Villu laseb abilisel toele kinnitada ka oma vasaku käe. Seda kõik konkurendid ei tee, ent Villu sõnul on tal nii parem heita.

See, kuidas Villu heiteks keskendub ja siis hüüatusega ketta lendu saadab, on väga tuttavlik – võistlusmomendil pole inva- ja tavasportlasel tunnetes vahet. Tulemused on mõistagi märksa teised: Villu võistlusklassis on kettaheite maailmarekord 19 meetrit. Villu enda parim tulemus on umbes 10 meetrit ja 50 sentimeetrit.
Kümne meetri piiri ületamine oli Villule oluline psühholoogiline võit – vahel talle tundus juba, et tee mis teed, ees on justkui sein, millest üle ei saa.

Ehkki Villu unistab paraolümpiale pääsemisest, on ta siiski realistlik. «Oluline on arendada on keha, vaimu ja hinge, mitte see, et tulla olümpiavõitjaks,» rõhutab ta ja koputades pea peale ütleb: «Selle arendamiseks oleme ju maa peale tulnud.»

Eve Jaakson