«Laste pärast kolisime maale, et neil oleks hea oma aias mängida,» räägib Kaie: F: Kalev LilleorgMullu novembri alguses täitus Kaie Kõrbi ja tema abikaasa Viesturs Jansonsi suur unistus: neist said kahe poisi, Eduardi ja Raimondi vanemad. Kuid sellele õnnele eelnes kuus pikka aastat, mil lapsed ei tulnud ega tulnud.

Ligi seitse aastat tagasi otsustasid Kaie (47) ja Viesturs (50), et nüüd oleks õige aeg lapse saamiseks. Nad ei osanud aimatagi, kui pikk katsumus neid ees ootab – läks kuus aastat, enne kui Kaie rasedaks jäi.
Vahepeal kippus neil lootus juba kaduma. Kui mehel tekkis lootusetuse tunne, siis Kaiel vastupidi oli kindel siht silme eest ning loobumist ei võtnud ta kõne allagi. Ja kui Kaiel oli raskem hetk, oli Viesturs see, kes teda lohutas: tuleb, mis tulema peab. Niimoodi üksteist toetades saadigi raskest ajast üle.
«Olen oma elus juba nii palju saavutanud, et hetkeks mõtlesin küll, et võib-olla pole mulle rohkemat ette määratud ja mu suurim unistus ei täitugi,» räägib Kaie, kuid lisab kohe, et need mõtted kadusid peast sama kiiresti, kui tulid.

Mida aastaid edasi, seda kindlamini oleks nii mõnigi naine kas või vanusega kaasnevate ohtude ja raskuste tõttu oma unistusest loobunud, kuid mitte Kaie. Temal ei tulnud allaandmine kordagi, mitte hetkekski tõsiselt mõttesse. «Ma olen selline inimene, et kui olen endale mingisuguse eesmärgi seadnud, siis ma selle ka ellu viin.»
Rasedustesti tehes oli Kaie kodus üksi. Kui see positiivseks osutus, tundis ta ülimat rõõmu. «Olime seda ju nii kaua oodanud,» ei oskagi Kaie nii erakordset isiklikku hetke sõnades kirjeldada. «Esimese asjana helistasin Viestursile!»

Küsides õnnelikult isalt, mis emotsioonid teda tollel hetkel valdasid, jääb ta meestele omaselt vaoshoituks: «No mis seal ikka. Eks see oli ju ette teada, et nii juhtub,» muigab Viesturs, vihjates, et tema ei kahelnud kordagi, et laps viimaks tuleb.
Mõlema üllatus oli veelgi suurem, kui esimeses ultrahelis selgus, et Kaie kõhus ootavad sündi kaksikud. «Eks siis oli ju topeltrõõm! Kui ma neid nüüd vaatan, ei oska ma ettegi kujutada, et neid oleks ainult üks,» ütleb Kaie.
Ultraheli näitas ka kohe ära, et üks on poiss, teine laps ei tahtnud siis veel oma sugu avalikustada. «Aga mina teadsin, et mõlemad on poisid,» oli Kaiel ütlematagi teada. Eks ema tunnetab selliseid asju, oletab ta.

«Olin nii suur, et toit ka ei mahtunud enam sisse»
Vanuse tõttu kuulus Kaie kõrge riskiga sünnitajate hulka. Niipea kui oli selge, et ta on rase, pidi ta arsti soovitusel igasugusest füüsilisest tegevusest loobuma ja puhkama. «Nii kui teada sain, et olen lapseootel, käskis arst mul töötegemise päevapealt lõpetada. Mis mul siis üle jäi. Helistasin balletikooli ja ütlesin, et ma homsest enam ei tule.»
Rasedus möödus Kaiel ilma igasuguste probleemideta. «Tundsin end kogu raseduse aja väga hästi, mul polnud iiveldust ega midagi. Alles viimastel kuudel läks raskeks. Olen ju ise nii pisike ja selleks ajaks oli mu kõht juba nii suur,» veab Kaie kätega suure kaare ümber enda. «Tahtsin nii väga süüa, aga midagi ei mahtunud enam sisse.»

Kohe alguses pandi paika ka see, et Kaiele tehakse keisrilõige. Kaheksandal kuul olidki poisid arstide sõnul valmis sündima ning 7. novembril toodi nad ilmale. «Nädal aega olime kogu perega haiglas ja siis saime päris omapead koju minna.»
Laste nimel võtsid Kaie ja Viesturs ette ka põhjaliku elukohamuutuse. «Olen peaaegu kogu elu elanud kesklinnas, Estoniast üle tee Pärnu maantee ääres. Kuid laste heaolu nimel kolisime siia metsa,» naerab Kaie. 

Kolisid laste pärast metsa
Kaie, Viestursi ja poiste uus kodu asub Tallinna külje all Tammneemel tänavas, mis on nii uus, et sel pole veel tänavasiltigi. Maja ümbritseb mets ning suur aed, kus poisid peagi ringi saavad joosta. «Olen ise maal kasvanud ja arvan, et lastel peab olema oma aed, kus mängida, teha tutvust looduse ja igasuguste putukate ja mutukatega.»
Uude koju kolisid nad mullu oktoobris napilt enne poiste sündi ja esimesed jõulud seal peeti kastide otsas.
Nende juurde kolis ka Kaie ema, 77aastane vahva proua, kellest on laste hoidmisel tohutult abi. «Kui mul on vaja poes käia või lähme õhtul korraks välja, siis ema ikka vaatab neid ja saab nendega suurepäraselt hakkama. Kui poisid hommikul kuskil kuue-seitsme ajal ärkavad, tuleb ema ja tegeleb nendega. Siis me saame natuke kauem magada,» on Kaie emale abi eest väga tänulik ja ütleb, et ema on tema jaoks lausa asendamatu.

Muidu, ütleb Kaie, ei ole poistega sugugi raske – nad on tublid. Tagasi vaadates meenutab ta, et kõige raskem oli magamata ööde aeg. «Nad magavad kõrvuti voodites ja kui üks hakkab nutma, siis ajab ka teise üles. Aga nüüd on nad juba üheksakuused ja olukord on kontrolli all.»
Eduard ja Raimond oskavad juba ka koos mängida. «Kogu aeg peab muidugi juures olema, sest Raimond on kogukam ja kipub Eduardile liiga tegema. Kuid muidu on neil väga tore koos kasvada – mängukaaslane on omast käest võtta.»
Selles on Kaie ja Viesturs ühel nõul, et rohkem lapsi nad ei plaani, sest kõigil kolmel täiskasvanul on kahe põngerjagagi käed-jalad tööd täis. «Minu elu unistus on täitunud ja ma olen ülimalt õnnelik, et saan olla emaks koguni kahele imearmsale poisile.» Kristiina Genno

Töö lükkas lapseootust edasi
Kaie oli Estonia teatri priimabaleriin peaaegu 25 aastat. 2005. aastal see periood tema elus lõppes ja algas uus. «Ma ei igatse seda aega tagasi. Põhjusi, miks ma teatrist lahkusin, oli mitmeid, ja võimalik, et kui koosseis oleks sel ajal olnud teine, ei oleks ma ka ära läinud.» 25 aasta jooksul mõtiskles Kaie nii mõnigi kord, et jätaks selle tantsu õige sinnapaika ja saaks emaks. «Eks oleks kergem olnud, kui oleksin nooremana selle asjaga ühele poole saanud, aga mida aastad edasi, seda keerulisemaks läks. Esimest korda mõtlesin tõsiselt emaks saamise peale, kui olin 30, aga tol ajal sain ma nii palju häid pakkumisi, millest lihtsalt ei saanud loobuda. Ja nii see lükkuski kogu aeg edasi.»