|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Kaie ja Viesturs kinnitavad, et ehkki pisipõnnid on nende elu täielikult muutnud, on need muutused olnud ainult head: F: Kalev LilleorgTäna naaseb pärast nelja-aastast pausi teatrilavale priimabaleriin Kaie Kõrb, tehes sellega teoks oma vargse unistuse. Ehkki Kaie on õnnelik, polnud tagasitulek lihtne: proovide ajal igatses tema emasüda aina koju jäänud poegade järele.
Lavalt eemal oldud nelja aastat poleks nagu olnudki – Kaie (47) on supervormis ja särab «Surmatantsu» peaproovis nagu ühele õigele diivale kohane ning nagu austajaid temaga pikkade aastate jooksul Estonia-päevilt harjunud.
Uue lavastusega on kõvasti vaeva nähtud juba sügisest saati ja nüüd on jõutud tulemuseni. Kaie on sellega väga rahul. Rahul, kuid väsinud, sest kõik ei ole ju päris samamoodi nagu vanasti, mil nii tema kui abikaasa Viesturs Jansons (50) said ainult tantsimisele pühenduda. Nüüd ootavad neid proovidest koju vahvad kaksikutest pojad Eduard ja Raimond!
«Proovid võtsid päris palju aega. Vahepeal tegime neid suisa iga päev ja ma olin seetõttu väga palju kodust eemal. See oli kõige raskem, sest mu lapsed on ju alles nii väikesed,» ütleb Kaie ja usub, et 1,2aastased kaksikud on emmest-issist kindlasti natuke puudust tundunud.
Issi Viesturs teeb samuti «Surmatantsus» kaasa. See aga tähendas, et paljudes peredes hästitoimivat nn lapsevalvevahetust ei saanud nemad prooviperioodi ajal kuidagi rakendada.
Perenõukogu otsustas: vanemad mingu tööle
Kaie pabistas selle etenduse suhtes alguses päris tublisti – ta ei kujutanud ette, kuidas nende pere elu-olu sujuma hakkab, kui tema taas tööle asub. Sestap pidasid nad enne lõpliku jah-sõna andmist kodus maha tõsise arutelu. «Kõik koos siis arutasime, mida teha. Mina ja Viesturs ja minu ema, kes on meile poiste hoidmisel asendamatuks abiks,» jutustab Kaie.
«Emana loodan, et nad ei kannata selle pärast, et meie vahel eemal oleme, sest minu ema ikkagi hoidis neid ja hoiab siiani. Kuid väike kripeldus on südames ikkagi,» tunnistab ta.
Samas annavad Kaie ja Viesturs endale aru, et just tants on see, mida nad tahavad teha ning lõppude lõpuks on ka poistel sellest rõõmu, kui nende vanemad on rahulolevad.
«Lapsed on ka proovis kaasas käinud, kuid enamuse sellest ajast on nad ikkagi vanaemaga kodus,» on Kaie oma 76aastasele ema Lindale ülitänulik – kui teda poleks, ei saanuks nad Viestursiga ilma peal koos selles tükis kaasa teha. «See on täiesti müstika. Vahel mõtlen, et tõmba ennast või lõhki, aga ema ikka püüab meid rahustada ja ütleb, et igast olukorrast on väljapääs. Ta on nii leplik selle koha pealt!»
Kiire aeg tekitab pingeid
Peaproovi ajal, mil Naisteleht Kaiega kohtub, on olukord erakordselt pingeline: külmetushaigused kimbutavad nii Kaiet tööl kui poegi kodus, kuid esietenduseks tuleb lavastuses iga viimanegi pisidetail paika panna.
«Praegu on eriti raske aeg. Laps on kodus haige ja mina proovin enne etendust rohkem mitte külmetada. Aga oleme siiani välja tulnud igast olukorrast, tuleme ka sellest. Eks peab matemaatiliselt kõik paika panema, minuti pealt,» naeratab Kaie pisut murelikult.
Ehkki ta on etenduse pärast elevil, ei julge Kaie kindlalt lubada, et teda veel kunagi laval tantsimas näha saab. «Laval olemine tekitab hea tuttava tunde, hästi mõnus on,» kiidab ta ja reedab, et on teatrist eemal oldud aastatel sellest salamahti unistanud.
«Tahaksin muidugi veel tantsida, aga hetkel ei oska ma mitte midagi öelda. Elame päev korraga. Vaatame kõigepealt, kuidas sellel etendusel läheb ja kuidas publik selle vastu võtab.» Kristiina Genno
Surmatants
Vene Teatris lavale toodud draamaballeti «Surmatants» on lavastanud koreograaf Mai Murdmaa. Lavastuse stseenide vahel jooksevad taustal pildid Kaie Kõrbist, tema elust ja töödest, kaasa arvatud legendaarsest «Luikede järvest». Etenduse kostüümid on laenatud Estonia teatrist ja just need, mida Kaie on läbi aegade esinedes kandnud.
Etendus on vene keeles. Jah, see pole ainult tants. «Kui oleksin pidanud ainult tantsima, siis mõtleksin rohkem tantsu peale, aga kuna mul on tekstiga osa, siis see teeb asja täitsa teistsuguseks. Ma ei ole mitte kunagi tekstiga tükki teinud, aga ma ei peljanud.»
Kaie kõrval astuvad üles tema abikaasa Viesturs Jansons ja Vanemuise artist Ruslan Stepanov.
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
