Pereisa Kohei nimi väljendab tarkust, ema Ai nimi armastust. Pisikese Chiei nimi tähendab tarkust ja õitsengut. Vanema poja Kai nimi aga avatust: F: Kalev LilleorgKui Eesti üks edukamaid käsipalliklubisid Chocolate Boys aastat paar tagasi Jaapanis võistlemas käis, astus tollase peatreeneri Riho-Bruno Bramanise juurde särasilmne väravavaht Kohei Yoshida ja teatas õhinal, et tema tahab, maksku mis maksab, Eestisse mängima tulla. Mõeldud-tehtud.

Mõni kuu hiljem koliski hakkaja Kohei (30) siia – võõrale maale, keelt oskamata. Noorele mehele, kes polnud veel kordagi Jaapanist väljas käinud, on Eesti võib-olla ainus võimalus pääseda edasi mängima Euroopasse.
Malbe Ai (29) jaoks oli abikaasa otsus šokk. «Ma ei saanud aru, miks. Miks just nüüd?» meenutab naine. Pere peab ju olema koos. Nende poeg Kai (4) käis siis veel lasteaias, Ai ise töötas kurtide koolis viipekeele õpetajana ning oli eluga rahul.
Keegi Yoshidade tuttavatest polnud Jaapanist kaugemal käinud. Kolida kuskile teisele poole maakera, eemale kodust, vanematest ja sõpradest tundus Aile vastuvõetamatu.
Mõni euroopaliku mõtlemisega naine oleks abikaasa sellise iseka otsuse peale lahutust nõudnud, aga Ai kaalus olukorda ja võitles sisimas endaga terve aasta. «Kõik mu tuttavad arvasid, et Kohei on hulluks läinud ja mina ka, kui pisikese lapsega talle järgnen,» jutustab ta.

Lisaks kimbutasid igasugused pisitõved poisipõnni nõnda sageli, et ema pidi temaga pea iga nädal arsti juures käima. «Mõtlesin, et juba sellepärast ma ei saa tulla siia, et ma ei tea ju, kus Eestis haigla on,» meenutab Ai naerulsui.
Aga kui issi jõuludeks Eestist koju tuli, kadusid poja haigused justkui imeväel. Ema-poja kolimise otsustasidki väikese Kai sõnad: «Issi, kui me kõik koos oleme, siis olen ka mina terve, sest meie pere on terve.»

Keelega jännis
Alguses üritas Kohei eesti keelt õppida Tallinna ülikoolis, kuid see käis talle üle jõu ning ta võttis nõuks saada keel selgeks meeskonnakaaslastega suheldes ja neid kuulates. Kõik elulised asjaajamised saabki ta juba eesti keeles korda aetud.
Abikaasal on raskem, sest sõpru on tal kohalike hulgas väga vähe ja suurema osa ajast veedab ta lastega kodus. Kõige osavam eesti keelt rääkima on vahva rosinasilmne Kai, sest ta käib ju eesti lasteaias. Siin sündinud teine poeg, aastane Chiei on veel nii pisike, et temal pole muret ühegi keelega.
Kodus räägib pere ikka jaapani keelt ja lastele loetakse ette vanaemade saadetud raamatuid. Kõige enam paeluvad elavaloomulisi vendi jaapanipärased Power Rangersi multikad.

Kui keel kõrvale jätta, on eestlased jaapanlastega üsna sarnased, leiavad Yo­shidad. «Te olete samasugused rahulikud ja tagasihoidlikud nagu meiegi, võib-olla natuke liiga tõsised,» avaldab Kohei. 
«Kui käime linnas ringi, siis Kohei muudkui tervitab kõiki vastutulijaid,» jutustab Ai. Mehele tundub see siiamaani kummaline, et eestlased teda pikalt vaatama jäävad, ja nii ta siis ütlebki kõigile sõbraliku naeratuse saatel tere! Seepeale inimesed küll kohmetuvad, kuid Kohei teretamist ei jäta.
Jaapanlaste tähelepanu köidab ka eestlaste kasv. Kui Kohei on jaapanlase kohta väga pikk mees (185 sentimeetrit ikkagi!), siis pisike Ai vaatab endast poole pikemaid naisi siiani uskumatusega. «Ta muudkui imestab ja osutab, et vaata kui pikk naine või vaata kui suur mees,» jutustab Kohei. «Ja talle meeldib, kui meestel on muskel,» lisab ta itsitades.

Uks Euroopasse?
Kohei on oma siinsete võistkonnakaaslastega väga rahul, aga ütleb, et meestel on arenguruumi veel palju. «Eestlased ei anna endast alati sada protsenti, see on minu jaoks võõras,» jutustab ta. Trennides teeb ta kõiki harjutusi tavaliselt rohkem ja pühendunumalt.
Lisaks trennidele ja võistlustele õpetab Kohei käsipallihuvilisi noori Kiili spordikoolis. On ju mees Jaapanis lõpetanud maineka ülikooli just kehakultuuri erialal.
«Pingutan väga selle nimel, et saada mängima mõnda suurde Euroopa klubisse,» räägib Kohei oma unistusest. Rootsis või Inglismaal oleks nende perel ka kergem, sest seal elab teisigi jaapanlasi.
Selge on see, et enam ei jää pere oma isast kuhugi maha – nendeski on tekkinud hasart kohtuda uute huvitavate inimestega ja õppida tundma teisi kultuure. «Eesti on meie jaoks olnud uute ja huvitavate võimaluste maa,» ütleb Kohei. Epp Reinmets