|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Ott ja Natalja on maailmatasemel sportlased ning Emiliagi näitab häid kehalisi eeldusi. Geenid ikkagi!: F: Stanislav MoškovKui Ott ja Natalja Kiivikase perre sündis tütar Emilia, ennustasid kõik, et küllap tuleb sellest üks tugev tüdruk! Vaadake, millised geenid! Ning kuigi Emilia sikutab aeg-ajalt enda kaalu raskusi mööda tuba ringi, treenivad medalite nimel praegu siiski tema vanemad. Sellepärast on ka mõtted teisest lapsest tulevikku lükatud.
Ott (31) teatab enesekriitiliselt, et suurem medalipretendent nii mais peetavail Euroopa meistrivõistlustel, Hiinas toimuvatel maailmamängudel kui eesseisval MMil on nende peres Natalja (30), kes pärast Emilia (1,7) sündi on supervormis. Aga see ei tähenda, et Ott oleks tagasi tõmmanud: nad mõlemad on praegu oma spordiala jaoks kõige paremas eas ja kuigi maast-laeni riiul nende elutoas on kuldseid karikaid täis, jagub neil tahtmist uusi koju tuua küll ja veel.
Emilia on tugev nagu Pipi
Ainus mure on praegu, et Natalja selg vastu peaks. Detsembris juhtus peres topeltõnnetus: Emilia kukkus toolilt jala kipsi ja kui Natalja seepeale külmkapist jääd võtma kummardus, vigastas ta oma selga.
Traumapunkti mindi üheskoos. «Eks see ehmatas päris ära. Nii väikesele ei tee sa ju selgeks, et ära liigu,» räägib Ott. «Aga asi oli lihtsam, kui arvata võis: esimene päev ta ei liikunud, aga pärast jooksis kipsiga ringi.»
Juba on Emilia taas valmis spagaati tegema ning üllatab vanemaid aina oma tugevusega. Alles hiljuti tiris ta toa ühest otsast teise enda mõõtu viieliitrise veekanistri. Geenid, mis muud!
Kui vanemad on trennis, vaatab Emmi ehk Emmotška järele lapsehoidja. Suurvõistluste ajaks tuleb Viljandist appi Oti ema. Kuna Natalja sõidab regulaarselt Kiievi vahet, kohtub tüdruk ka oma sealse vanaemaga. Nii polegi imestada, et iga nädal lisandub Emilia sõnavarasse midagi uut mõlemast keelest. «Ei taha,» ja «katki» eesti keelest, «djadja» ja «papa» vene keelest. Kahte keelt kuuleb ta ju ka oma vanemate suust.
Enne tütre sündi võttis Natalja kolm korda nädalas eesti keele tunde, nüüd saab ta keelepraktikat treenerina – tal on õpilasi, kes vene keelt üldse ei mõista. «Kindlasti tunneb ta praegu veel end vene keeles paremini, eesti keeles räägib ta paremini erialast keelt,» oletab Ott. «Võib-olla ta esialgu pelgab natuke.»
Aga Natalja on hea suhtleja ja see on treeneritöös tähtsamgi. Rahvusvaheliste suhete alal ülikoolidiplomit omav naine õpib praegu viimast aastat kehakultuuri fitnessi-suunitlusega.
Rämpstoidule ei
Võistlevaid vanemaid on pisike Emilia ka saalis vaatamas käinud ning see, et ta veel pikka aega kasvab spordimaailma sees, näib olevat möödapääsmatu.
Siiski ei ole Otil vähimatki kavatsust hakata tütre valikuid suunama. «Ma eeldan, et ta on saanud kaasa head geenid ükskõik millise spordialaga tegelemiseks, aga kõige tähtsam on, et ta oleks tugev ja terve laps,» leiab isa. «Mul ei ole
kinnisideed, et ta peaks meie eeskujul midagi tegema. Ka vanema tütrega olen teinud nii, et uurinud: räägi, mis sulle meeldib.»
Oti tütar Christin-Amani (7) eelmisest abielust tegeleb iluvõimlemisega. Isa ülesandeks on teda mitu korda nädalas trenni sõidutada. Lisaks käib Christin-Amani tihti väikest õde vaatamas, kelle üle tal on tõeliselt hea meel.
Et toidul on tippsportlaste elus äärmiselt oluline roll, õpivad mõlemad tüdrukud Oti ja Natalja kõrvalt tervislikult sööma. «Emilia istub tihti minu või ema süles ja sööb sedasama, mida meie. Riisi ja liha näiteks,» räägib Ott. «Kui vanem tüdruk minu juures on ja ma õhtul küsin, et mida ta süüa tahab, ütleb ta ikka, et sööb sedasama, mida mina. Küll mune, kodujuustu, teen mõne salati. Et laps harjuks maast madalast sööma täisväärtuslikku toitu, on tervise seisukohalt kõige tähtsam,» paneb ta ka teistele lapsevanematele südamele.
Kui Emilia mõnel lastepeol käe kartulikrõpsude järele sirutab, siis isalt ta riielda ei saa. Kuid sama enesestmõistetav on seegi, et koju krõpse ei osteta.
Kui palju terveid ja tugevaid lapsi Ott ja Natalja veel saada kavatsevad? Ja millal? «Kõigepealt medalid, siis järgmised lapsed,» naeratab Natalja. Ott arvab samuti, et kui ihaldatud tulemused spordis saavutatud, on laste jaoks piisavalt aega. Helen Eelrand
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
