Ott ja Natalja on maailmatasemel sportlased ning Emiliagi näitab häid kehalisi eeldusi. Geenid ikkagi!: F: Stanislav MoškovKui Ott ja Natalja Kiivikase perre sündis tütar Emilia, ennustasid kõik, et küllap tuleb sellest üks tugev tüdruk! Vaadake, millised geenid! Ning kuigi Emilia sikutab aeg-ajalt enda kaalu raskusi mööda tuba ringi, treenivad medalite nimel praegu siiski tema vanemad. Sellepärast on ka mõtted teisest lapsest tulevikku lükatud.
Ott (31) teatab enesekriitiliselt, et suurem medalipretendent nii mais peetavail Euroopa meistrivõistlustel, Hiinas toimuvatel maailmamängudel kui eesseisval MMil on nende peres Natalja (30), kes pärast Emilia (1,7) sündi on supervormis. Aga see ei tähenda, et Ott oleks tagasi tõmmanud: nad mõlemad on praegu oma spordiala jaoks kõige paremas eas ja kuigi maast-laeni riiul nende elutoas on kuldseid karikaid täis, jagub neil tahtmist uusi koju tuua küll ja veel.
Emilia on tugev nagu Pipi
Ainus mure on praegu, et Natalja selg vastu peaks. Detsembris juhtus peres topeltõnnetus: Emilia kukkus toolilt jala kipsi ja kui Natalja seepeale külmkapist jääd võtma kummardus, vigastas ta oma selga.
Traumapunkti mindi üheskoos. «Eks see ehmatas päris ära. Nii väikesele ei tee sa ju selgeks, et ära liigu,» räägib Ott. «Aga asi oli lihtsam, kui arvata võis: esimene päev ta ei liikunud, aga pärast jooksis kipsiga ringi.»
Juba on Emilia taas valmis spagaati tegema ning üllatab vanemaid aina oma tugevusega. Alles hiljuti tiris ta toa ühest otsast teise enda mõõtu viieliitrise veekanistri. Geenid, mis muud!
Kui vanemad on trennis, vaatab Emmi ehk Emmotška järele lapsehoidja. Suurvõistluste ajaks tuleb Viljandist appi Oti ema. Kuna Natalja sõidab regulaarselt Kiievi vahet, kohtub tüdruk ka oma sealse vanaemaga. Nii polegi imestada, et iga nädal lisandub Emilia sõnavarasse midagi uut mõlemast keelest. «Ei taha,» ja «katki» eesti keelest, «djadja» ja «papa» vene keelest. Kahte keelt kuuleb ta ju ka oma vanemate suust.
Enne tütre sündi võttis Natalja kolm korda nädalas eesti keele tunde, nüüd saab ta keelepraktikat treenerina – tal on õpilasi, kes vene keelt üldse ei mõista. «Kindlasti tunneb ta praegu veel end vene keeles paremini, eesti keeles räägib ta paremini erialast keelt,» oletab Ott. «Võib-olla ta esialgu pelgab natuke.»
Aga Natalja on hea suhtleja ja see on treeneritöös tähtsamgi. Rahvusvaheliste suhete alal ülikoolidiplomit omav naine õpib praegu viimast aastat kehakultuuri fitnessi-suunitlusega.
Rämpstoidule ei
Võistlevaid vanemaid on pisike Emilia ka saalis vaatamas käinud ning see, et ta veel pikka aega kasvab spordimaailma sees, näib olevat möödapääsmatu.
Siiski ei ole Otil vähimatki kavatsust hakata tütre valikuid suunama. «Ma eeldan, et ta on saanud kaasa head geenid ükskõik millise spordialaga tegelemiseks, aga kõige tähtsam on, et ta oleks tugev ja terve laps,» leiab isa. «Mul ei ole
kinnisideed, et ta peaks meie eeskujul midagi tegema. Ka vanema tütrega olen teinud nii, et uurinud: räägi, mis sulle meeldib.»
Oti tütar Christin-Amani (7) eelmisest abielust tegeleb iluvõimlemisega. Isa ülesandeks on teda mitu korda nädalas trenni sõidutada. Lisaks käib Christin-Amani tihti väikest õde vaatamas, kelle üle tal on tõeliselt hea meel.
Et toidul on tippsportlaste elus äärmiselt oluline roll, õpivad mõlemad tüdrukud Oti ja Natalja kõrvalt tervislikult sööma. «Emilia istub tihti minu või ema süles ja sööb sedasama, mida meie. Riisi ja liha näiteks,» räägib Ott. «Kui vanem tüdruk minu juures on ja ma õhtul küsin, et mida ta süüa tahab, ütleb ta ikka, et sööb sedasama, mida mina. Küll mune, kodujuustu, teen mõne salati. Et laps harjuks maast madalast sööma täisväärtuslikku toitu, on tervise seisukohalt kõige tähtsam,» paneb ta ka teistele lapsevanematele südamele.
Kui Emilia mõnel lastepeol käe kartulikrõpsude järele sirutab, siis isalt ta riielda ei saa. Kuid sama enesestmõistetav on seegi, et koju krõpse ei osteta.
Kui palju terveid ja tugevaid lapsi Ott ja Natalja veel saada kavatsevad? Ja millal? «Kõigepealt medalid, siis järgmised lapsed,» naeratab Natalja. Ott arvab samuti, et kui ihaldatud tulemused spordis saavutatud, on laste jaoks piisavalt aega. Helen Eelrand
Tõhus: Ehkki meie katsejänes Helen tundis poole trenni pealt, et surm on silme ees, läks enesetunne peagi paremaks. Järgmisel päeval muidugi oli surm valusate lihaste kujul tagasi...: F: Kalev LilleorgLinnas levivad jutud, et uus trenn FitStar Attack on karmimast karmim ja tõhusamast tõhusam. Helen Perk viskas end Naistelehe palvel tulle...
Kõigepealt pean tunnistama, et minu ainus sportlik tegevus viimase kolme aasta jooksul on olnud rulluisutamine, mis teadupoolest jätab trennivabaks suisa viis-kuus kuud aastas. Nii et FitStar Attacki treeningtunnis osalemine tekitas minus rohkelt, trenni lähenedes suisa ohtlikult kasvavat ebakindlust.
Enesetunnet ei parandanud kriipsu võrra seegi, kui treener Egle Eller tunni alguses teatas, et täna, muide, on kava veidi raskem kui tavaliselt. Ole sa lahke! Teen end raudselt naerualuseks. «Esimest korda tulnutel soovitan rahulikumalt võtta. Õige tunnetus tekib alles teisel või kolmandal korral!» hoiatab Egle. Olen kodutööna välja uurinud, et sammud on FitStar Attackis üsna lihtsad, aga see-eest on tempo kiire. Abivahenditena kasutatakse stepipinki, hantleid ja treeningmatti.
Oma loomulikke lokke sirgendav Ida Korberg tunnistab, et vahelduseks on huvitav kahupea olla. «Mulle meeldib!»: F: Aldo LuudUsu või ära usu, aga lokilambad on jälle moes! Kusjuures, endale vanaema eeskujul rullide pähe keeramine pole kaugeltki kõrgem pilotaaž.
Tartu Isise ilusalongi juuksur Jekaterina Porohnja annab teada, et loomulike lokkidega naised võivad sel kevadel oma juustega väga rahul olla ja juuksesirgendajad nurka visata: lokid on jälle popid ja nende peitmine on moekuritegu number üks.
Aga kui loodus on sind õnnistanud pulksirgete juustega, tuleb lokid mujalt välja võluda. Kõige lihtsam ja juustele valutum viis on vana hea rullisoeng.
Jekaterina ütleb, et kuigi rullisoengut on lihtne teha, jääbki mõni sellest vaid unistama — teatud juuksetüüp kohe on selline, et tee mis tahad, aga ükski soeng ei püsi. Ja ei püsi ka rullisoeng. «Katsetama peab. Mõnele juuksele ei jää isegi keemiline lokk sisse,» tõdeb Jekaterina.
Ekspert: «Need tomatid lõhnavad nii hästi!» kommenteerib noor kokk Hellery koduköögis tomateid hakkides. Ta mõistab värskeid ja kvaliteetseid toiduaineid hinnata.: F: Helin LoikIga vanem rõõmustaks, kui tütar ilmutab huvi kokanduse vastu! Aga kui see huvi tekib juba kaheaastasel lapsel, tasub end valmistada selleks, et 13. eluaastaks on ta aidanud välja anda kokaraamatut ja osaleda telekokasaadetes.
Hellery Kender on pealtnäha tavaline 13aastane tüdruk. Eakaaslastest eristab teda vaid see, et ta teab täpselt, millist toiduõli meeldib talle kasutada, kui palju tuleb jahu tainasse panna ja mitu tundi peab liha ahjus küpsema.
Peasüüdlane Hellery kokandushuvi tekkimises ja süvenemises on tõenäoliselt tema ema, kokandusajakirja Oma Maitse looja Hanne Paljak, keda tütar on kokkamisel abistanud pisikesest peale.
«Minu esimene kokkamisega seotud mälestus on teisest või kolmandast eluaastast. Aitasin siis emal kaneelirulle teha. Mäletan, et aitasin tainast sõtkuda ja vastavalt oskustele ka rullida ning rosinaid peale puistata,» jutustab Hellery.
Praegu meeldib talle kõige rohkem valmistada pasta bologneset ja mammulist kohupiimakooki, aga sööb ta üldiselt kõike. Ainsana nimetab ta mittelemmikuks kalasuppi, samas ahjukala noor neiu ära ei põlga.
Iga päev Hellery kodus süüa ei tee, aga vähemalt kolm korda nädalas võtab kokkamise kindlasti ette.
Valitsus premeerib Kristina Šmigun-Vähit olümpiahõbeda võitmise eest 1,1 miljoni krooniga
