«Meid seovad Annega ühised väärtushinnangud. Esimesel kohal on lapsed Artis ja Ronan ning alles siis tuleb muusikatööstus,» sõnab Gunnar. «Kui pereelu hakkab kannatama, peab muud asjad ära jätma,» on tema kindel põhimõte: F: Stanislav MoškovMuusikaprodutsent Gunnar Loho ja tema lauljannast abikaasa Anne perre sündis mõne kuu eest teine poeg Ronan, kellest võib ema-isa ning vanema venna Artise eeskujul samuti muusik sirguda. Ta on juba harjunud, et kui emme särab Lõuna-Eesti lavadel, on tema asi esinejateruumis magusasti tududa.

Paarikuune Ronan on ema Anne (lauljanimega Ane, 27) jutu järgi rahulik laps. «Suurele lavale ma praegu ei trügigi, aga kõik väiksemad esinemised saavad tema kõrvalt väga kenasti tehtud,» kiidab Anne.
See tähendab, et keskmiselt kolm-neli korda kuus pakivad Gunnar (53)  ja Anne kõik vajaliku kokku, võtavad Ronani, lapsehoidja ning Mati Klampi ehk teise poole duost Anmatino auto peale ja sõidavad esinema. Kuni ema laval särab, ootab vahva poisipõnn lapsehoidja hoolsa pilgu all esinejate riietusruumis. Vaheajal käib Anne teda toitmas ja pärast esinemist sõidetakse rahulikult koju. Tundub, et Ronan on sellise elukorraldusega rahul, igatahes ei nutvat ta kunagi!
«See on väga hea, et pubides enam ei suitsetata. Vastasel juhul poleks lapse sellisesse kohta kaasavõtmine mõeldav,» arutleb Anne. Aga tema ei raatsiks pojast kaua eemal olla.
Ronani ja vanema poja, seitsmese Artise kõrvalt valmib Anmatino uus plaat. Kuna Lohodel on Olustveres omas kodus isiklik helistuudio, pole pere- ja muusikuelu ühendamine mingi probleem.

Isa möllab Artisega
Kui Anne päevakava dikteerib peamiselt pisikese poja unerütm, siis pereisa Gunnar on hõivatud Artise tegemistega. Neid ei ole vähe – suurema poja nädalaplaan on tihedamast tihedam. Pärast kooli sõidutab isa poisi muusikakooli Võhmasse. Viljandis on Artisel kaks korda  nädalas karatetrenn ja lisaks kitarri- ning klaveritunnid. Kodus on Artisel oma trummikomplekt ja lasteaiast alates on ta ka laulmisega tegelenud.
 Nii et tulevane muusik? «Artise viimase aja vaimustus on see, et tahab mustkunstnikuks saada,» jutustab Anne muigega. Poiss olevat trikkide harjutamisest nii tuhinas, et vahel peidab isegi kitarri ära, et ei peaks seda mängima. Trikke otsib ta internetist ja siis õpib neid vaikselt omaette. «Kes teab, ehk tast saabki selline trikitav pillimees,» oletab Gunnar.

Miks te ometi linna ei koli?
Sellele küsimusele on Anne ja Gunnar pidanud aastate eest vastama omajagu, sest olgem ausad, Eesti muusikabisnis käib suuresti ju ikka pealinnas. «Aga minu leiva annab Lõuna-Eesti ja tavaline kõrtsurahvas. Tallinna muusika-poliitilised üritused on hoopis teiste meeste pärusmaa,» ütleb Gunnar.
Tema meelest ongi kõige parem elada keset Eestit, sest siit jõuab absoluutselt igale poole. Ei tunne Gunnar ega Anne end seepärast muusikaäri tuiksoonest eemal olevat. Takkapihta ei määra elukoht töö mõttes tänapäeval ju mitte midagi, leiab Gunnar – kõik vajalikud inimesed on telefonikõne kaugusel ja internet toob kogu info koju kätte.
«Mulle tehti 80ndate lõpus, 90ndate alguses mitu korda ettepanek Tallinnasse kolida, aga ma ütlesin alati konkreetselt ära,» teatab mees. Sest Tallinnas on küll tore esineda, aga veel parem on see tunne, kui pealinna tuled jäävad selja taha ja ees on kodutee.

Kodulembus pole ainus, mis Annet ja Gunnarit ühendab. Kui algul oli Anne ehk pisut kärsitu, siis Gunnari rahulik ja kindel meel on pannud ka tema elusse teistmoodi suhtuma. «Eks aastad on teinud oma töö, nurkadelihvimist on olnud mõlemapoolselt,» tõdeb Gunnar.
Ühele järjekordsele esinemisele sõites proovisid Gunnar ja Anne naljaviluks sõnamängu mängida. «Leppisime kokku, et loeme kolmeni ja siis ütleme suvalise sõna, mis pähe tuleb. Kolm korda laususime täpselt sama sõna justkui ühest suust,» toob Gunnar näite nende sarnasest mõtlemisest.
Ka muusikat tehes mõistavad Gunnar ja Anne teineteist sõnadeta. «Meil ei ole lavale minnes paika pandud, mis lood mis järjekorras teeme,» jutustab Gunnar. Tavaliselt otsustab tema selle diskoripuldis n-ö jooksu pealt, sest tähtis on jälgida publiku meeleolu. Anne aga loeb järgmise loo kiiresti välja abikaasa pilgust või laulu esimestest nootidest. «Meil on paljud asjad sõnadeta selged,» rõõmustab Anne. Epp Reinmets