|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
«Meid seovad Annega ühised väärtushinnangud. Esimesel kohal on lapsed Artis ja Ronan ning alles siis tuleb muusikatööstus,» sõnab Gunnar. «Kui pereelu hakkab kannatama, peab muud asjad ära jätma,» on tema kindel põhimõte: F: Stanislav MoškovMuusikaprodutsent Gunnar Loho ja tema lauljannast abikaasa Anne perre sündis mõne kuu eest teine poeg Ronan, kellest võib ema-isa ning vanema venna Artise eeskujul samuti muusik sirguda. Ta on juba harjunud, et kui emme särab Lõuna-Eesti lavadel, on tema asi esinejateruumis magusasti tududa.
Paarikuune Ronan on ema Anne (lauljanimega Ane, 27) jutu järgi rahulik laps. «Suurele lavale ma praegu ei trügigi, aga kõik väiksemad esinemised saavad tema kõrvalt väga kenasti tehtud,» kiidab Anne.
See tähendab, et keskmiselt kolm-neli korda kuus pakivad Gunnar (53) ja Anne kõik vajaliku kokku, võtavad Ronani, lapsehoidja ning Mati Klampi ehk teise poole duost Anmatino auto peale ja sõidavad esinema. Kuni ema laval särab, ootab vahva poisipõnn lapsehoidja hoolsa pilgu all esinejate riietusruumis. Vaheajal käib Anne teda toitmas ja pärast esinemist sõidetakse rahulikult koju. Tundub, et Ronan on sellise elukorraldusega rahul, igatahes ei nutvat ta kunagi!
«See on väga hea, et pubides enam ei suitsetata. Vastasel juhul poleks lapse sellisesse kohta kaasavõtmine mõeldav,» arutleb Anne. Aga tema ei raatsiks pojast kaua eemal olla.
Ronani ja vanema poja, seitsmese Artise kõrvalt valmib Anmatino uus plaat. Kuna Lohodel on Olustveres omas kodus isiklik helistuudio, pole pere- ja muusikuelu ühendamine mingi probleem.
Isa möllab Artisega
Kui Anne päevakava dikteerib peamiselt pisikese poja unerütm, siis pereisa Gunnar on hõivatud Artise tegemistega. Neid ei ole vähe – suurema poja nädalaplaan on tihedamast tihedam. Pärast kooli sõidutab isa poisi muusikakooli Võhmasse. Viljandis on Artisel kaks korda nädalas karatetrenn ja lisaks kitarri- ning klaveritunnid. Kodus on Artisel oma trummikomplekt ja lasteaiast alates on ta ka laulmisega tegelenud.
Nii et tulevane muusik? «Artise viimase aja vaimustus on see, et tahab mustkunstnikuks saada,» jutustab Anne muigega. Poiss olevat trikkide harjutamisest nii tuhinas, et vahel peidab isegi kitarri ära, et ei peaks seda mängima. Trikke otsib ta internetist ja siis õpib neid vaikselt omaette. «Kes teab, ehk tast saabki selline trikitav pillimees,» oletab Gunnar.
Miks te ometi linna ei koli?
Sellele küsimusele on Anne ja Gunnar pidanud aastate eest vastama omajagu, sest olgem ausad, Eesti muusikabisnis käib suuresti ju ikka pealinnas. «Aga minu leiva annab Lõuna-Eesti ja tavaline kõrtsurahvas. Tallinna muusika-poliitilised üritused on hoopis teiste meeste pärusmaa,» ütleb Gunnar.
Tema meelest ongi kõige parem elada keset Eestit, sest siit jõuab absoluutselt igale poole. Ei tunne Gunnar ega Anne end seepärast muusikaäri tuiksoonest eemal olevat. Takkapihta ei määra elukoht töö mõttes tänapäeval ju mitte midagi, leiab Gunnar – kõik vajalikud inimesed on telefonikõne kaugusel ja internet toob kogu info koju kätte.
«Mulle tehti 80ndate lõpus, 90ndate alguses mitu korda ettepanek Tallinnasse kolida, aga ma ütlesin alati konkreetselt ära,» teatab mees. Sest Tallinnas on küll tore esineda, aga veel parem on see tunne, kui pealinna tuled jäävad selja taha ja ees on kodutee.
Kodulembus pole ainus, mis Annet ja Gunnarit ühendab. Kui algul oli Anne ehk pisut kärsitu, siis Gunnari rahulik ja kindel meel on pannud ka tema elusse teistmoodi suhtuma. «Eks aastad on teinud oma töö, nurkadelihvimist on olnud mõlemapoolselt,» tõdeb Gunnar.
Ühele järjekordsele esinemisele sõites proovisid Gunnar ja Anne naljaviluks sõnamängu mängida. «Leppisime kokku, et loeme kolmeni ja siis ütleme suvalise sõna, mis pähe tuleb. Kolm korda laususime täpselt sama sõna justkui ühest suust,» toob Gunnar näite nende sarnasest mõtlemisest.
Ka muusikat tehes mõistavad Gunnar ja Anne teineteist sõnadeta. «Meil ei ole lavale minnes paika pandud, mis lood mis järjekorras teeme,» jutustab Gunnar. Tavaliselt otsustab tema selle diskoripuldis n-ö jooksu pealt, sest tähtis on jälgida publiku meeleolu. Anne aga loeb järgmise loo kiiresti välja abikaasa pilgust või laulu esimestest nootidest. «Meil on paljud asjad sõnadeta selged,» rõõmustab Anne. Epp Reinmets
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
