«Meid seovad Annega ühised väärtushinnangud. Esimesel kohal on lapsed Artis ja Ronan ning alles siis tuleb muusikatööstus,» sõnab Gunnar. «Kui pereelu hakkab kannatama, peab muud asjad ära jätma,» on tema kindel põhimõte: F: Stanislav MoškovMuusikaprodutsent Gunnar Loho ja tema lauljannast abikaasa Anne perre sündis mõne kuu eest teine poeg Ronan, kellest võib ema-isa ning vanema venna Artise eeskujul samuti muusik sirguda. Ta on juba harjunud, et kui emme särab Lõuna-Eesti lavadel, on tema asi esinejateruumis magusasti tududa.
Paarikuune Ronan on ema Anne (lauljanimega Ane, 27) jutu järgi rahulik laps. «Suurele lavale ma praegu ei trügigi, aga kõik väiksemad esinemised saavad tema kõrvalt väga kenasti tehtud,» kiidab Anne.
See tähendab, et keskmiselt kolm-neli korda kuus pakivad Gunnar (53) ja Anne kõik vajaliku kokku, võtavad Ronani, lapsehoidja ning Mati Klampi ehk teise poole duost Anmatino auto peale ja sõidavad esinema. Kuni ema laval särab, ootab vahva poisipõnn lapsehoidja hoolsa pilgu all esinejate riietusruumis. Vaheajal käib Anne teda toitmas ja pärast esinemist sõidetakse rahulikult koju. Tundub, et Ronan on sellise elukorraldusega rahul, igatahes ei nutvat ta kunagi!
«See on väga hea, et pubides enam ei suitsetata. Vastasel juhul poleks lapse sellisesse kohta kaasavõtmine mõeldav,» arutleb Anne. Aga tema ei raatsiks pojast kaua eemal olla.
Ronani ja vanema poja, seitsmese Artise kõrvalt valmib Anmatino uus plaat. Kuna Lohodel on Olustveres omas kodus isiklik helistuudio, pole pere- ja muusikuelu ühendamine mingi probleem.
Isa möllab Artisega
Kui Anne päevakava dikteerib peamiselt pisikese poja unerütm, siis pereisa Gunnar on hõivatud Artise tegemistega. Neid ei ole vähe – suurema poja nädalaplaan on tihedamast tihedam. Pärast kooli sõidutab isa poisi muusikakooli Võhmasse. Viljandis on Artisel kaks korda nädalas karatetrenn ja lisaks kitarri- ning klaveritunnid. Kodus on Artisel oma trummikomplekt ja lasteaiast alates on ta ka laulmisega tegelenud.
Nii et tulevane muusik? «Artise viimase aja vaimustus on see, et tahab mustkunstnikuks saada,» jutustab Anne muigega. Poiss olevat trikkide harjutamisest nii tuhinas, et vahel peidab isegi kitarri ära, et ei peaks seda mängima. Trikke otsib ta internetist ja siis õpib neid vaikselt omaette. «Kes teab, ehk tast saabki selline trikitav pillimees,» oletab Gunnar.
Miks te ometi linna ei koli?
Sellele küsimusele on Anne ja Gunnar pidanud aastate eest vastama omajagu, sest olgem ausad, Eesti muusikabisnis käib suuresti ju ikka pealinnas. «Aga minu leiva annab Lõuna-Eesti ja tavaline kõrtsurahvas. Tallinna muusika-poliitilised üritused on hoopis teiste meeste pärusmaa,» ütleb Gunnar.
Tema meelest ongi kõige parem elada keset Eestit, sest siit jõuab absoluutselt igale poole. Ei tunne Gunnar ega Anne end seepärast muusikaäri tuiksoonest eemal olevat. Takkapihta ei määra elukoht töö mõttes tänapäeval ju mitte midagi, leiab Gunnar – kõik vajalikud inimesed on telefonikõne kaugusel ja internet toob kogu info koju kätte.
«Mulle tehti 80ndate lõpus, 90ndate alguses mitu korda ettepanek Tallinnasse kolida, aga ma ütlesin alati konkreetselt ära,» teatab mees. Sest Tallinnas on küll tore esineda, aga veel parem on see tunne, kui pealinna tuled jäävad selja taha ja ees on kodutee.
Kodulembus pole ainus, mis Annet ja Gunnarit ühendab. Kui algul oli Anne ehk pisut kärsitu, siis Gunnari rahulik ja kindel meel on pannud ka tema elusse teistmoodi suhtuma. «Eks aastad on teinud oma töö, nurkadelihvimist on olnud mõlemapoolselt,» tõdeb Gunnar.
Ühele järjekordsele esinemisele sõites proovisid Gunnar ja Anne naljaviluks sõnamängu mängida. «Leppisime kokku, et loeme kolmeni ja siis ütleme suvalise sõna, mis pähe tuleb. Kolm korda laususime täpselt sama sõna justkui ühest suust,» toob Gunnar näite nende sarnasest mõtlemisest.
Ka muusikat tehes mõistavad Gunnar ja Anne teineteist sõnadeta. «Meil ei ole lavale minnes paika pandud, mis lood mis järjekorras teeme,» jutustab Gunnar. Tavaliselt otsustab tema selle diskoripuldis n-ö jooksu pealt, sest tähtis on jälgida publiku meeleolu. Anne aga loeb järgmise loo kiiresti välja abikaasa pilgust või laulu esimestest nootidest. «Meil on paljud asjad sõnadeta selged,» rõõmustab Anne. Epp Reinmets
Tõhus: Ehkki meie katsejänes Helen tundis poole trenni pealt, et surm on silme ees, läks enesetunne peagi paremaks. Järgmisel päeval muidugi oli surm valusate lihaste kujul tagasi...: F: Kalev LilleorgLinnas levivad jutud, et uus trenn FitStar Attack on karmimast karmim ja tõhusamast tõhusam. Helen Perk viskas end Naistelehe palvel tulle...
Kõigepealt pean tunnistama, et minu ainus sportlik tegevus viimase kolme aasta jooksul on olnud rulluisutamine, mis teadupoolest jätab trennivabaks suisa viis-kuus kuud aastas. Nii et FitStar Attacki treeningtunnis osalemine tekitas minus rohkelt, trenni lähenedes suisa ohtlikult kasvavat ebakindlust.
Enesetunnet ei parandanud kriipsu võrra seegi, kui treener Egle Eller tunni alguses teatas, et täna, muide, on kava veidi raskem kui tavaliselt. Ole sa lahke! Teen end raudselt naerualuseks. «Esimest korda tulnutel soovitan rahulikumalt võtta. Õige tunnetus tekib alles teisel või kolmandal korral!» hoiatab Egle. Olen kodutööna välja uurinud, et sammud on FitStar Attackis üsna lihtsad, aga see-eest on tempo kiire. Abivahenditena kasutatakse stepipinki, hantleid ja treeningmatti.
Oma loomulikke lokke sirgendav Ida Korberg tunnistab, et vahelduseks on huvitav kahupea olla. «Mulle meeldib!»: F: Aldo LuudUsu või ära usu, aga lokilambad on jälle moes! Kusjuures, endale vanaema eeskujul rullide pähe keeramine pole kaugeltki kõrgem pilotaaž.
Tartu Isise ilusalongi juuksur Jekaterina Porohnja annab teada, et loomulike lokkidega naised võivad sel kevadel oma juustega väga rahul olla ja juuksesirgendajad nurka visata: lokid on jälle popid ja nende peitmine on moekuritegu number üks.
Aga kui loodus on sind õnnistanud pulksirgete juustega, tuleb lokid mujalt välja võluda. Kõige lihtsam ja juustele valutum viis on vana hea rullisoeng.
Jekaterina ütleb, et kuigi rullisoengut on lihtne teha, jääbki mõni sellest vaid unistama — teatud juuksetüüp kohe on selline, et tee mis tahad, aga ükski soeng ei püsi. Ja ei püsi ka rullisoeng. «Katsetama peab. Mõnele juuksele ei jää isegi keemiline lokk sisse,» tõdeb Jekaterina.
Ekspert: «Need tomatid lõhnavad nii hästi!» kommenteerib noor kokk Hellery koduköögis tomateid hakkides. Ta mõistab värskeid ja kvaliteetseid toiduaineid hinnata.: F: Helin LoikIga vanem rõõmustaks, kui tütar ilmutab huvi kokanduse vastu! Aga kui see huvi tekib juba kaheaastasel lapsel, tasub end valmistada selleks, et 13. eluaastaks on ta aidanud välja anda kokaraamatut ja osaleda telekokasaadetes.
Hellery Kender on pealtnäha tavaline 13aastane tüdruk. Eakaaslastest eristab teda vaid see, et ta teab täpselt, millist toiduõli meeldib talle kasutada, kui palju tuleb jahu tainasse panna ja mitu tundi peab liha ahjus küpsema.
Peasüüdlane Hellery kokandushuvi tekkimises ja süvenemises on tõenäoliselt tema ema, kokandusajakirja Oma Maitse looja Hanne Paljak, keda tütar on kokkamisel abistanud pisikesest peale.
«Minu esimene kokkamisega seotud mälestus on teisest või kolmandast eluaastast. Aitasin siis emal kaneelirulle teha. Mäletan, et aitasin tainast sõtkuda ja vastavalt oskustele ka rullida ning rosinaid peale puistata,» jutustab Hellery.
Praegu meeldib talle kõige rohkem valmistada pasta bologneset ja mammulist kohupiimakooki, aga sööb ta üldiselt kõike. Ainsana nimetab ta mittelemmikuks kalasuppi, samas ahjukala noor neiu ära ei põlga.
Iga päev Hellery kodus süüa ei tee, aga vähemalt kolm korda nädalas võtab kokkamise kindlasti ette.
Valitsus premeerib Kristina Šmigun-Vähit olümpiahõbeda võitmise eest 1,1 miljoni krooniga
