Pille (vasakul) ja Epp rajasid päevahoiu selleks, et ende enda lastel hea oleks. Siis on ka teistel. Taolist ettevõtmist ei ole mitte keegi teine seni Eestis julgenud alustada, aga need kaks naist on ülimalt rahul: F: Aldo LuudIgal argihommikul läheb kirjanik Epp Petrone oma Tartu kodu alumisele korrusele koristama – selleks, et tema kahe tütrega koos saaksid seal mängida ka teised lapsed, kellele ta enda katuse all päevahoidu pakub. Lapsed hoidjatädile üle antud, suundub Epp ülakorrusele kirjatöö taha tagasi.

Ammused tuttavad Epp (32) ja juristiharidusega Pille Rives (39) sattusid pisut rohkem kui aasta tagasi ühesugusesse situatsiooni: mõlemad tahtsid teise väikese lapse kõrvalt tööle hakata, kuid ei leidnud kuidagi kohta, kuhu oma põnnid heameelega päevaks hoida viia.

Vaheldumisi kahes riigis elav Epp on hästi kursis USA lastehoiusüsteemiga, Pille aga ei raatsinud oma maal ja metsas kasvanud tütart ja poega kuidagi mõnda ülerahvastatud Tartu lasteaeda panna. Niisiis polnud mõte «Teeme ise!» kuigi ootamatu.
Epul polnud esialgu plaanis lastehoid iseenda koju teha, see läks nõnda tasapisi. Muidugi arutas Epp ideed oma ameeriklasest abikaasa Justiniga, kes soostus asjaoluga, et hommikupoolikutel, kui nende Tartu majas tegutseb hoiurühm, ei saa kasutada alumise korruse tube ega kööki ning et nende esikusse kinnitatakse nimelised nagid, kuhu mahuks keskmiselt viie pisikese «lasteaialise» joped.

Epu sõnul oli seniste harjumuste muutmine talle pisiasi. «Eks ma vahel ikka kuulen üles kodukontorisse, mida lapsed hoidjatädiga all teevad,» ütleb Epp. Mudilaste kilked tal keskendumist ei sega – enda kahest lapsest rääkimata on ta lapsehoidjana töötanud Indias ja Inglismaal ning kirjutanud ja praegugi kirjutamas lasteraamatuid.
«Laste teemadega tegelemine huvitab mind ja annab energiat,» kinnitab ta. Tühja sellest, et õhtul või varahommikul tuleb altkorruselt oma laste mänguasjad kokku korjata ning hoolitseda, et kaks 16ruutmeetrist tuba teiste laste tulekuks korras oleksid.

Lapsed on ülirahul
Nelja lisalapse majjatulekuga tekkisid maja taha mänguväljakule kiiged. Liivakast ja ronimispuud olid seal juba varasemast.
Kodusust loob päevahoius seegi, et paljud laste mänguasjad on siia nende vanemate toodud või papadel lausa oma kätega valmis meisterdatud. Nelja praegu tegutseva rühma laste isade hulgas pole vist ühtki, kes oleks pääsenud, haamer pihus, hoiupaika tulekust! Mööbel päästeti mahakandmisest ühest Tartu lasteaiast.

Ja mis kõige tähtsam: lapsed on rahul. Seda näeb Epp oma tütarde, Anna (1,5) ja Marta (5) pealt ning pole tavalised mured, nagu emast lahkumise valu või pidevad haigestumised, kimbutanud teisigi siin käivaid lapsi. «Kuna lapsed on eri vanuses, siis tekivad ka eri mängud ja erinevad sotsiaalsed tasandid,» selgitab Epp. «Rühma kõige väiksema kõrval õpitakse vastutust ja hoolitsemist.»
Epu noorem tütar Anna küll tervet päeva suurematega ei veeda, ent ühineb nendega meeleldi päevasteks tegevusteks, näiteks meisterdamisteks.

Abikaasa aitab nunnadel pirne vahetada!
Pille, kes vastutab loodud võrgustiku teise hoiurühma eest, ütleb, et tema lapsed lähevad hoidu samuti rõõmuga ja armastavad oma kasvatajaid. Tema laste rühm peab muide lähedast sõprust nunnadega, tegutsedes katoliku kirikule kuuluvas majas.
«Leidsime need ruumid juhuslikult ühel jalutuskäigul. Mina polekski julgenud asja ette võtta, aga Epp helistas katoliku preestrile ja mõne kuu pärast andis ta meile jaatava vastuse,» jutustab Pille.

Nüüd ongi nii, et vahel käivad lapsed kirikuaias mängimas ja Pille mees omakorda aitab nunnasid väiksemates töödes, näiteks elektripirnide vahetamisel.
Tasapisi on Epu, Pille ja nende mõttekaaslaste poolt ellukutsutud projekt laienenud neljaks rühmaks Tartu eri piirkondades ning arenguruumi paistab tublisti jätkuvat: hakkajaid naisi on palutud uute hoiupaikade rajamisel appi nii Tartus kui Tallinnaski. Helen Eelrand

Kõige raskem oli läbida bürokraatiat!
Pille ja Epu rajatud neljas lastehoius käib praegu 40 last.
Pille ütleb, et see idüll pole kaugeltki vaevata saavutatud ning Epu entusiasmita oleks ettevõtmine vahest pooleligi jäänud. Kõige raskem oli tema sõnul läbi murda bürokraatia kadalipust.

«Näiteks on vaja tervisekaitseametist luba taotleda. Selleks tuleb mõõta valguse eredust ruumides, võtta veeproovid kraanist jne. Aga lõppkokkuvõttes olen ma rahul, me panime allakorrusele eredamad lambid ja olemine läkski seal helgemaks, samuti on ju hea teada, et meil on kraanis puhas vesi!» räägib Epp.

Tartu linn on MTÜd Tartu Lastehoiu Selts küll mõnevõrra toetanud, kuid vanematel tuleb sõltuvalt kasvatajate arvust maksta siiski 1200 kuni 2000 krooni kuus. Tulu MTÜ lastehoiult ei teeni ja näiteks Epp on oma kodu ruumid andnud neile kasutada tasuta.
Muide, peatselt lisandub Tartus uus hoiukoht, aadressil Õnne 13.
Tartu Lastehoiu Seltsi tegemistel saab silma peal hoida internetis aadressil: www.lastehoiuselts.blogspot.com/