|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Kas saame Elisabetile ema sünnipäevaks roboti? Ehk õpib ta siis ema järgmiseks sünnipäevaks käimagi?: F: Kalev LilleorgElisabet Luts on nagu nelja-aastased tüdrukutirtsud ikka: ümar, pikaripsmeline, pisut häbelik, aga väga eneseteadlik. Ainult üks asi on teisiti – Elisabet liigub siiani neljakäpukil. Tema pere on algatanud heategevuskampaania, et osta liikumisrobot, mis tüdruku ja tema saatusekaaslased käima õpetaks.
Probleemid said alguse sellest, et Elisabetil oli ilmaletulekuga millegipärast tuli takus. Ta otsustas seda teha 2004. aasta vana-aastaõhtul, kui ema-isa parasjagu külaliste vastuvõtuks valmistusid. Lapse sünnini pidanuks olema veel kaks ja pool kuud, ent ootamatult tekkisid Üllikil (34) sünnitusvalud ning ta toimetati kiiresti Viljandi haiglasse, kus talle tehti keisrilõige.
Tilluke tüdruk, kes oleks taskussegi mahtunud, viidi ruttu edasi Tartu haiglasse ning ema ei näinud teda kolm päeva. Et laps sündis ajukahjustusega, ütlesid arstid kohe.
Esimestel elukuudel ei märgatud midagi halba. Kui plikatirts oli pooleaastane, tunnistasid arstid, et mahajäämus arengus on olemas: laps ei hakanud keerama, hiljem ka istuma ega seisma nii nagu eakaaslased. Ülliki käis temaga ujumas, võimlemas ja massaažis, kuid miski ei aidanud.
Kõnetuks tunnistatud jutupaunik
Kui Elisabet sai pooleteiseaastaseks, öeldi välja diagnoos: tserebraalparalüüs. «Ega me saanud aru, mida täpselt oodata,» meenutab ema. «Tallinnas ütles neuroloog, et see laps ei hakka rääkima ega kõndima. Rohkem ma ei kuulnud midagi, selle koha pealt jäi minu jaoks vestlus pooleli.»
Ometi on Elisabet praegu paras jutupaunik ja õpib usinasti tähti. «Ma kirjutasin ka jõuluvanale!» hõikab ta. Jõuluvana võttis palvet kuulda ja tõi talle mudilaste sülearvuti, mille taha tüdruk nüüd pikalt-pikalt istuma võib jääda.
Tserebraalparalüüsiga sündinud lastele iseloomulikult on Elisabetil keskmisest suurem kukkumishirm. «Emme, aita! Emme, hoia kinni!» palub ta käetugedeta toolil istudes.
Toe najal püsti tõusis Elisabet kahesena ja praegugi teeb seda suuremate raskusteta. Käimiseks kasutab ta tugiraami: tal pole tasakaalu ja impulssi, mis jalad õigesti käima paneks.
Elisabet käib Viljandis puudega laste lasteaias ja tuleb kenasti toime. Ema Ülliki ja isa Kaido võitlevad tuliselt selle vastu, et tüdrukut lasteaias ratastoolis sõidutatakse. Koju pole nad seda riistapuud muretsenud. «Ta saab raamiga käidud! Lasteaiatädidel on kiire, mauh tooli ja minek!» pahandab Kaido.
Ühel päeval tantsib valssi
Perel on Elisabetiga päris suured plaanid, mille isa võtab kokku sõnadega: «Tangot vahest ära ei tantsi, aga valsi küll!»
Nimelt leidis Elisabeti hakkaja vanaisa internetist liikumisroboti, mille ülesandeks on lapsed käima õpetada. Lapse keha ja jalgade ümber kinnitatakse rihmad ja toed ning väike patsient hakkabki roboti abil liikuval lindil kõndima. Üks seanss kestab umbes 45 minutit. Mitmekümnenda korra järel kujuneb lapsel välja kõndimismuster, mida ta suudab hiljem juba iseseisvalt korrata.
Masin annab ka tagasisidet: nii kui lapsel mõnes lihases pinge tekib, teavitab robot sellest kohe. Üks samasugune täiskasvanutele mõeldud uudne abivahend on Eestis juba olemas.
«Ööl ja päeval arvuti huugab ja kirjavahetus käib!» ütleb vanaisa Ako, kelle eestvõtmisel on algatatud heategevuskampaania «Aitame liikumispuudega lapsed kõndima». Kolm ja pool miljonit krooni on summa, mida roboti ostmiseks Šveitsi firmast on vaja. Novembris alanud kampaania kaudu on praeguseks kogutud pool miljonit krooni, aga majanduslanguse tõttu on ka hulga äraütlemisi.
Lutsude pere on siiski optimistlik ja loodab, et ema Ülliki 35. sünnipäevaks maagilisel kuupäeval 09.09.09 on robot olemas ja sadade liikumispuudega laste teenistuses. Teil kõigil on võimalus selle unistuse teostumisele kaasa aidata! Helen Eelrand
Aitame liikumispuudega lapsed kõndima!
Selle heategevuskampaania abil hangitakse Eestisse kõnnirobot Pediatric Lokomat, mis taastab või arendab lapse närvisüsteemi defekti tõttu kannatada saanud kõnnimustrit. Nimetatud robotiga saaks aidata 4–12aastaseid lapsi. Eri andmetel vajaks selle abi 500 kuni 800 Eesti last.
Annetusi oodatakse MTÜ Eesti Liikumispuudega Inimeste Liidu arveldusarvele 221030392994. Juurde tuleb lisada märksõna Elisabet.
Täpsemat infot kampaania kohta leiab internetist aadressil www.elisabet.elil.ee.
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
Transferfaktor
Transferfactoriga saab laps terveks. Põhjus on omandatud imuunsüsteemi puudulikkus.Otsige üles kogenud konsultant Tallinnast.Edu kõigile!