Et inimese keha vormimine on Mari Savitskile alati südamelähedane olnud, sobib rahulik, kuid ülimalt tõhus pilatese-treening talle balleti asemel uueks tegevusalaks suurepäraselt: F: Stanislav MoškovKaks aastat tagasi kevadel balletiga lõpparve teinud Vanemuise teatri esitantsija Mari Savitski tunneb, et on leidnud oma tõelise kutsumuse – pärast pikki otsinguid on ta jõudnud sama graatsilise elukutse, pilatese treeneri ametini.

Praegu 27aastane Mari pühendas oma elust viisteist aastat täielikult balletile. Ja täielikult tähendab siinkohal sõna otseses mõttes täielikult: ta armastas, elas ja hingas balletti. Kui see armastus tasapisi hääbuma hakkas, sattus Mari kergelt segadusse – mida edasi teha. Oli ta ju pisikesest peale arvanud, et ballett on kogu tema elu.
Balletiga hakkas Mari tegelema juba õige tillukese tirtsuna. Nii et kui keskkool lõpetatud, polnud baleriini elukutse tal isegi mitte teadlik valik, vaid elu loomulik jätk, ehkki pubekaeas oli ta mõlgutanud ka loobumismõtteid.

Esimeseks koduteatriks sai Maril Noor Eesti Ballett ja seejärel Vanemuine. Eesti balleti lipulaevaks peetava Estoniaga ei ole ta end iial siduda tahtnud – Vanemuine tundus lihtsalt kodusema ja soojemana. «Loomingulist tööd tehes loeb õhkkond palju,» usub Mari.
Pärast aastat Vanemuises sõitis Mari end täiendama New Yorki Joffrey balletikooli. Kui see ränk, kuid Mari hinnangul ülimalt arendav õpinguaasta läbi sai, tehti talle väga häid pakkumisi nii sealsetest teatritest kui Vanemuisest. Pärast mõningaid kõhklusi otsustas ta viimase kasuks ega kahetse seda siiani.

«Veel viimasel päeval New Yorgis tehti mulle ahvatlev pakkumine sinna jääda, kuid ma ütlesin neile, et kahjuks lendan homme ära ja ma ei saa teiega hetkel rohkem läbirääkimisi pidada.»
Sinna see pakkumine jäigi ja Mari alustas taas tööd Vanemuises. Talle usaldati kandvaid rolle (kriitikud kiitsid ja publik armastas!) ja pikka aega kulges kõik väga hästi.
Siis hakkasid ajad muutuma. «Trupi koosseis muutus ja ilmselt tundsin ma ka ise, et ballett ei toida mind. Ma ei olnud enam õnnelik,» meenutab Mari. «Tundsin, et aeg on täis, ma ei olnud enam rõõmus, mu süda ei kuulunud enam balletile ja tantsule.»
Mari kaalus ka võimalust minna välismaale tööle, kuid seepeale hakkasid tal peas kummitama ühe tema kunagise õpetaja sõnad: suurim viga, mida baleriinid teevad, on pere ja sõprade ohverdamine karjäärile. «Sain aru, et tal on õigus. Seega loobusin mõttest minna baleriinina välismaale tööle, kuid tundsin endiselt, et tahan edasi areneda ja õppida midagi uut.»
Mari otsis kaua, mida võiks tantsimise asemel teha. «Kuna inimese kehaga töötamine oli mulle tuttav tee, turgataski ühel hetkel see pilatese mõte lihtsalt pähe,» jutustab ta. Niimoodi umbropsu pähe karanud idee viiski tema karjääri hoopis teisele teele.

Ei võitnud New York, ei Toronto
2007. aasta kevadel võttis Mari taas ette reisi New Yorki, et uurida pilatese õppimise võimalusi, kuid sattus hoopis Kanadasse Torontosse. «Uus linn, uus kogemus. Olin ju New Yorgis juba olnud,» põhjendab ta oma otsust. «Mõtlesin sinisilmselt, et mis see pilates ära ole, kuid see aasta kujunes päris keeruliseks. Olin nagu nunn kloostris, elasin ühikas, kus olid prussakad ja muud elukad, ning toitusin tatrapudrust. Aga ma ei ole allaandja tüüp, seetõttu kannatasin lihtsalt ära.»
Selle aastaga jõudis Marini äratundmiseni: lõpuks on ta leidnud õige tee. «Ma teen seda, mida mulle meeldib teha!» kuulutab ta.

Ehkki Marile tehti ettepanek Torontosse tööle jääda, tuli ta Eestisse tagasi. Ja ikka ilma kahetsusteta: «Ei saanud New York võitu, ei saanud ka Toronto.»
Seega ei anna Mari pilatesetunde kenadele kanadalannadele, vaid kõigile eestimaalastele, keda see huvitab. Pilatesetrennid stuudiotes, koolides ja eraõpilastega täidavad tema päevi tihedalt.
Salaja unistab Mari päris oma asja ajamisest – tal mõlgub mõtteis oma stuudio avamine kuskil armsas ja rahulikus piirkonnas. Millal see juhtuda võiks, seda noor naine veel ei tea. «Ühel päeval kindlasti,» loodab ta. Liilit Kirss

Viisteist aastat dieeti!
«Kui tantsimise lõpetasin, sai mu keha šoki,» tunnistab Mari. «Olin terve elu dieedil olnud ja pidanud vaatama, mida söön. Näiteks kui ema ja vend sõid kringlit, siis mina sain ainult rosinaid!»
Seetõttu lubaski Mari endal pärast pikka keeluaega lasta hea maitsta kõigel, millega ta seni end piirama oli pidanud. Toorsalatitest on tal siiani kergelt kõrini.
Muidugi oli sel oma hind. «Kõige hullem oli ehmatus Torontos, kui tegin endast esimesed pildid. Olin meeletult juurde võtnud!»
Nüüdseks on ta trennide ja normaalse toitumisega taastanud oma normaalkaalu ja oskab seda ka hoida, lubades endale siiski kõike, millest ta baleriini-aastatel vaid unistada võis.