Marii ja Mare leiavad, et tänu usaldusele ja lahkhelide selgeks vaidlemisele on neil mõnus sõbrannasuhe.: Foto: Denis Georgievskij.Laulja ja pedagoog Mare Väljataga on üks neist julgetest naistest, kelle teadlik valik oli laps üksi üles kasvatada. Nüüd juba 21aastane värskelt diplomeeritud tütar Marii on emale parimaks sõbrannaks.

Mare teatab uhkusega, et Marii oli planeeritud laps. «See oli minu teadlik otsus ja valik. Ma polnud sugugi noor enam – 28. Olin kõik oma õppimised õppinud. Mul oli tööd, ma olin materiaalselt kindlustatud ja ma teadsin, et saan hakkama! Ja mul on fantastiline ema, kellele võin alati loota.»

Lapse sünd ajas kõiki naerma

Raseduse ajal olid Mare ja tema ema täiesti kindlad, et sünnib poiss. Toona arstid lapse sugu ette ei teadnud, miskipärast aga ütles sisetunne, et raudselt on tegu pojaga. «Ema ikka rääkis, et meil on vaja koju kedagi, kes naela seina lööb.» Isekeskis kutsuti peagi ilmale tulevat beebit Kutiks.

Kui sünnitamiseks läks... «Aaah... Appi! Esiteks oli sünnitamise protsess nii meeldiv,» õhkab Mare, «see oli nii kiire. Ja kui laps tuli ja mulle öeldi, et on tütar, siis hakkasin kõva häälega naerma.»

Mare klassiõde, naistearst Lee Tammemäe, kes võttis sünnituse vastu, hakkas Mare reaktsioonist nakatatuna samuti naerma. Siis helistas Mare emale ja kui oli jõudnud öelda, et sündis tütar, pahvatanud ka Mare ema teisel pool toru naerma. Doktor Tammemäe oli suures hämmingus – mis neil naistel viga on.

Tütrega jagatud saladus

Aga ega lapsed sünni külma kivi peal istumisest – kuskil peab ju ka Marii isa olema...

«Muidugi on,» ütleb Mare. «Lubasin endale, et tütrele valetama ei hakka. Minu jaoks on kõige tähtsam siin ilmas Marii, ja ma ise sellest juttu ei teinud. Aga Marii teab, kes on ta isa, ja kui tal vaja on, siis võtab temaga ühendust... Kes ta on, jääb teistele saladuseks hauani. Isegi minu parim sõbranna ei tea. Ma lihtsalt ei näe selle väljaütlemiseks mingit vajadust!»

Marii elus on suuremat rolli mänginud mehed, kellega ema tööalaselt kokku puutub. Mare on teda ju igale poole kaasa võtnud.

«Vello Mikk Eesti Raadiost siiamaani naerab, kui Marii oli vist neljakuune ja ma Aravete Jazzile põrutasin. Ta oli titetooliga kaasas ja kõik oli korras. Aga teised muusikud imestasid.»

Kui ema Viru varietee laval laulis, istus Marii vagusi kulisside taga ja teda kantseldas kogu varieteerahvas: tüdruk armastas istuda koreograaf Kalju Saarekese süles, kes oli talle nagu vanaisa eest, kadunud Ahti Nurmis hüpatas teda ja tegi trikke.

Tollest ajast ja muidugi ka geenidest on Mariilgi muusikupisik sees. Ta oli 15aastane, kui hakkas Viru tänaval Kõveras Kõrtsis laulmas käima. Ema Marele tähendas see samuti pikki õhtuid.

«Mina istusin õhtuti seal, sest ta lõpetas töö kell üks öösel! Alaealine ei tohtinud ju nii hilja linna peal olla. Kui ta juba natuke vanem oli, läks laeva peale... Ja siis oligi juba nii, et Marii ei tahtnudki muud kui laulda ja tantsida! Minul süda valutas muidugi, nagu ühel korralikul emal ikka.»

Ema ja tütre vahel olid pikad vestlused teemal, mida elult tahta ja kas 15aastane peaks pigem koolitükke tegema või öösiti laval lõõritama.

«Ema süda oli kuri. Marii ütles, et olulised on ainult riigieksamid. Sinnani ta näitas koolis harva nägu ja asjad olid üsna viletsas seisus. Siis võttis kätte ja tegi riigieksamid nii, et olge lahked! Ma olen teda usaldanud ja andnud võimaluse ise valikuid teha.»

Kanged naised

Kolm põlvkonda Väljatagade naisi elab rõõmsalt koos ühes majas, kus igaühel on oma korter. «Jumal tänatud, et me ühes korteris ei ela!» räägib Marii. «Meie suurim erinevus on korraarmastuses. Me ei saaks koos elada!»

Mare selgitab: «Minule meeldib, et tuba on korras. Ma ei ole pedant, aga kui nõud on pesemata, siis on mul halb olla. Marii ütleb selle peale, et ta isegi ei märka selliseid asju. Mina oma jalga tema juurde eriti ei tõsta, aeg-ajalt, kui ta on toa koristanud, teeb ta küünlavalguse õhtu ja kutsub mind sinna. Las ta siis elab seal, nagu ta ise tahab.»

Mare on alati vihtunud kõvasti tööd teha. Praegu on ta Georg Otsa nimelise muusikakooli džäss- ja poplaulu osakonna juhataja. Marii vahel lausa pragab Mare kallal, et ema rohkem puhkaks ja aja maha võtaks.

Sellise jutu peale Mare lubab: «Mul oleks sügisest paras aeg oma elu alustada, olen üksinda ja vaba, sest Marii läheb pooleteiseks aastaks Uppsala ülikooli.» Marii õpingud pole aga sugugi laulmisega seotud: ta on lõpetanud Tallinna ülikooli kultuuriajaloo teaduskonna ja läheb Rootsi tegema magistritööd eurokultuuri alal.

Ehk kuulub Mare uude ellu ka mõni mees? «Kui ema teataks, et tal keegi on, küllap ma siis toetaks teda,» arvab Marii. «Aga uuriksin kindlasti enne järele, mis mees see on!»