Gerli kinnitab, et tema suhteid emaga iseloomustab kõige enam ausus – ei pea hämama, kõik võib otse hingelt ära rääkida. «Ma väga loodan, et mul saab Amandaga samasugune suhe olema.»: F: Kalev LilleorgVäikese Gerli Padari lemmikmäng oli selline: ta ronis pikas öösärgis lauale, laulis ja kummardas kujuteldavale publikule. Tema tütar Amanda Rebeca on pärinud emalt artistlikkuse ega põe samuti esine­mishirmu. Vanaema Dagmar aga leiab, et nende kahe sarnasus on hoopis muus – nad olevat «väikesed vanainimesed»!

Vanainimeselikkust ei paista küll kusagilt – Gerli (29) on tänu teatritöö-mahvile elu parimas vormis ning nelja-aastane Amanda laulab ja tantsib vahetpidamata.
Dagmari hinnang ei käigi välise kohta, vaid märgib pigem varast iseseisvust. Gerlil ilmnenud see tänu vanema õe rollile – ta tundis end juba väikesest peast vastutavana aasta noorema Taneli eest. Amanda arenenud elutarkuse paneb Gerli enda ameti arvele, mille tõttu on tirts sünnist saati rohkem täiskasvanute seltsis olnud.
Võrreldes paarikümne aasta taguse ajaga on mänguasjapoed kaupa täis ja lastel muuski osas rohkem võimalusi.

Ometi arvab Gerli, et Amanda saab rangema kasvatuse kui ta ise. Keelatakse rohkem. «Samas füüsilist karistust saavad tänapäeva lapsed vähem kui minu põlvkond. Tean omast käest, et rihmaga ei kasvata –
see tekitab ainult viha ja trotsi. Amandat olen ma paar korda tutistanud, tunnistan ausalt,» räägib Gerli ning arvab, et ka vanaema võiks lapselapsega karmim olla. «Amanda astub talle vahel nii pähe, et ema ei saa ise arugi!»
Dagmar aga leiab, et eks see käi vanaema-ameti juurde. On nad ju ikka leebemad ja hellitavad lapselapsi hoopis enam kui aastaid tagasi oma lapsi. «Kui emme riidleb, siis joostakse ikka vanaema selja taha!»
Kõik vanemad mõtlevad vahel: kus ma ometi vea olen teinud? See küsimus pole võõras Dagmarilegi. «Tunnen end pidevalt süüdi selle pärast, et ma pole oma lapsi kiitnud. Nad on kasvanud nii, et kui ma ütlen «normaalne», siis see võrdub juba Nobeli preemiaga,» tunnistab ta.

Gerli kinnitab, et see on tõsi ja et lapsena oli tal sellega üsna raske leppida. Samas on ta tänulik, et emal polnud aega, vahendeid ega nõrkust teda ja Tanelit ära hellitada. Ning loodab, et tal endalgi jagub mõistust teha vahet abituse külgeõpetamise ja lapse toetamise vahel. «Lapsevanema põhikohus on valmistada laps ette iseseisvaks eluks. Kindlasti ei aita sellele kaasa, kui ma lapse eest tema koolitööd ära teen. Ja ka see mitte, kui ostan talle korteri, auto, läptopi, tasun kõik tema õppe- ja muud maksud ning siis ühel heal päeval, kui ta iseseisvat elu alustab, on ta imestunud, kui peab äkki ise hakkama saama. Minu meelest pole normaalne lapsele liiga palju pakkuda ilma, et ta õpiks aru saama, kust ja millise vaevaga see kõik tuleb. Loodetavasti toob majanduskriis inimesed ka selles osas maa peale tagasi,» arutleb Gerli.
Targad inimesed on öelnud, et laps on külaline – kallis ja oodatud, aga ikkagi külaline. Gerli on sellega päri. «Temal on oma elu ja minul oma.»

Enda eest vastutad ise!
Plikapõlvest mäletab Gerli, et ema juurde võis alati minna, ükskõik kui ebameeldiv jutt ka polnud. «Ta teab mu vigu ja puudusi. See tekitabki turvatunde, et võin alati tema juurde minna, mis tahes lollusi ma poleks ka teinud,» ütleb Gerli. Ta on tänaseni tänulik ka selle eest, et ema talle õigel ajal selgeks tegi, et oma elu ja asjade eest peab igaüks ise vastutama. Ka rumaluste eest.
Andekad kunstnikud ja lavainimesed on emotsionaalsed. Ka Gerli ja Dagmari suhetes on olnud päikese kõrval äikest. On olnud solvumisi ja nädalate viisi vaikimist. «Aga ema on aastatega minuga hästi palju kohanenud ja võtab selliseid purskeid juba päris rahulikult,» arvab Gerli. «Ta teab, et pingelises olukorras öeldud asju ei maksa isiklikult võtta.»

Ühe Gerliga hästi läbisaamise tarkuse omandas Dagmar juba aastaid tagasi, kui tütar alles koolilaps oli: «Hommikul ei maksa teda kõnetada enne, kui ta ise rääkima hakkab.» Vastasel juhul ei tea iial, mis vastuseks tuleb.
Ühelgi emal pole kerge kõrvalt vaadata, kui lapse elu kiiva kisub. Tütre abielulahutuse teemat puudutades tunnistab Dagmar, et ehkki tore see muidugi polnud, ei kahelnud ta hetkekski, et Gerli hakkama saab. «Mul on alati olnud see teadmine, et minu lapsed ei jää elus hätta. Ei nööbiõmblemise, söögitegemise ega millegi muuga,» märgib ta.
Gerligi usub, et tema ema on nüüd juba väga raske millegagi üllatada.
Dagmar ei kipu iga hinna eest tütrele nõu andma, ainult ütleb vahel, et rahu –
ainult rahu! «Muide, selle on Amanda sinult üle võtnud,» pöördub Gerli Dagmari poole ja räägib, et kui ta linnaliikluses mõnd häbematut kaasliiklejat sõimama kipub, kuuldub tagaistmelt turvatoolist sugestiivne: «Emme, rahu – ainult rahu!»

Kas lauljal tohib lapsi olla?
Amanda on Gerlit kahtlemata rahulikumaks muutnud. Kuid ta annab endale aru, et tema tütre elu on teistsugune kui teistel lastel. Kas või selles osas, et tema tööaeg ei kattu enamiku ametitega. «Aga kas see siis tähendab, et ma olen halb ema?» küsib Gerli.
Need, kes teavad Gerli nõrka kohta, on talle mõnikord ette heitnud, justkui ei suudaks ta oma ameti tõttu tütrele kasvamiseks vajalikku stabiilsust pakkuda. Selline jutt ajab Gerli päris kurjaks. «Kas meie ameti inimesed ei tohi siis lapsi saada? Miks poemüüjal või trammijuhil, kes smauti on poole ööni tööl, võivad lapsed olla, aga lauljal justkui ei tohi?»
Sügavale hinge Gerli etteheiteid siiski ei võta, sest näeb iga päev, kui iseseisvad, avatud ja loomingulised on ta näitlejatest kolleegide lapsed. Ning kui suure õhinaga Amanda emme Sugari ja Lotte laule järele laulab.
«Kas ma tahaks, et Amandast saaks laulja? Kui see teda õnnelikuks teeb, siis –
loomulikult!» kinnitab Gerli. Signe Lahtein

Amanda Rebeca: «Mu emme laulab ja tantsib.»
Mis tööd sinu emme teeb?
Emme on laulja.
Kus ta laulab?
Ta laulab, vaata seal –
kõrval.
Kus kõrval?
Noh, tead küll, seal! (Amanda venitab nimetissõrmedega oma suunurgad üles ja siis alla, etendades nii Vanemuise teatri logol olevaid Komöödiat ja Tragöödiat.)
Kas sa oled ka mõnd emme etendust näinud?
Sugarit. Ja Lottet.
Mis tööd teised emmed teevad?
Hmm... Rohkem ei olegi seal Lotte etenduses emmesid.
Kas su emme peale laulmise midagi veel teeb?
Ta tantsib. Ja räägib. Tal on vorbaalne kõhulahtisus!
Mis see tähendab?
Et ta nii-ii palju räägib!
Kas sinu elu on kuidagi teistmoodi kui teisel lastel?
Mhmh. Sellepärast, et mina tantsin ja laulan.
Kes su parim sõber on?
Minu emme.
Miks just tema?
Sest ta on nii nunnu!
Küll sa oled tark!
Ma ei ole tark, ma olen ninatark.