Marika särava jume ja noorusliku välimuse saladuseks on looduslik kosmeetika ja enda tehtud tinktuurid-keedused. Arvukate töökohustuste kõrvalt on naine leidnud alati aega, et metsas loodusande korjamas käia ja neid vahvatesse purkidesse hoiule panna.: F: Stanislav MoškovNeli aastat tagasi kaotas Marika Tuus armastatud abikaasa Reinu. Valusast leinast ülesaamiseks sukeldus naine töösse ja leidis sealt endalegi üllatuseks uue armastuse. «Kohe esimesel kohtumisel Uunoga tundsin, nagu oleksime juba aastaid tuttavad,» tõdeb Marika.

«Usun, et aeg parandab haavad,» alustab Marika (58) tasasel häälel tuntud rahvatarkusega. Ent omast kogemusest teab ta lisada, et armastatu kaotusest ei saada kunagi tõeliselt üle.

Lihtsalt õpitakse ilma teiseta edasi elama.
«Ootad sa, kaua ootad, aga teda ei ole ega tule tagasi,» ohkab Marika ning meenutab, kuidas neli aastat tagasi ühel aprillipäeval temani jõudnud uudis abikaasa surmast talle kui puuga pähe lõi. «Ma ei saanud pikka aega kuidagi mõtteid mujale – ükskõik mida tehes olid mõtted juhtunus kramplikult kinni,» jutustab naine. Madalseis kestis rohkem kui kaks aastat.

Kurvastust süvendas veelgi see, et paljud tuttavad tõmbusid eemale, püüdes teda sel moel säästa. «Inimesed justkui kartsid minuga ühendust võtta ja kurbadest asjadest rääkida,» laiutab Marika käsi. Ise üritab ta nüüd lähedase kaotanud tuttavaga igal juhul sidet hoida. «Peaasi on, et inimene ei tunneks ennast liiga üksi, samas aga ei saa ennast liiga peale suruda»
Lõpuks avastas Marika, et kõige paremini aitab mõtteid mujale viia kirjutamine. Lausete moodustamise ajal mõtled ju ainult sellele ja vabaned kas või viivukski pidevalt rusuvast raskuse ja kurbuse koormast. Marika ei kirjutanud tollal küll päevikut ega memuaare, vaid koostas usinalt töiseid sõnavõtte ja poliitilisi tekste. «Sukeldusin täielikult töösse. Oli vaid töö, töö, töö!» mäletab ta.

Tee tööd, tuleb ka uus armastus
Elu lükkab uusi kogemusi ette ikka juhuslikult, on Marika veendunud. «Me leiame alati siis, kui ei otsi, ja selle, keda me ei otsi,» usub ta ja jutustab, kuidas teda tardusest üles äratati.
Paar aastat tagasi oli Marika ülepea oma saadikutöösse süvenenud. Ühegi mehe jaoks kaunil lesel silmi ei jätkunud. Kuni tegemised tema valimispiirkonnas Jõgevamaal viisid ta kokku Jõgeva valla majandusspetsialisti Uuno Lauluga.
«Uunoga tutvudes oli algusest peale selline kummaline tunne, nagu oleksin teda terve elu tundnud,» meenutab Marika esimest tööalast koosviibimist, millest mõlemad osa võtsid. «Aga siis ei
olnud mul jõudu, soovi ega valmidust uude suhtesse liikuda.»
Palju toredam oli niisama vestelda ja tõelise džentelmeni seltskonda nautida. Pikka aega kohtusidki nad vaid töö kaudu, peamiselt Jõgevamaal, Uuno kodukandis. «Tasapisi sai selgeks, et oleme hästi sarnased,» lükkab Marika ümber väite, nagu tõmbuksid ainult vastandid. «Leidsime ühise keele just sarnase eluvaate ja tõekspidamiste kaudu. Uuno on väga tõsine ja tark mees,» kiidab Marika.

Endise mehe koopia?
Paljudele kõrvaltvaatajatele võib tunduda, et Marika praegune saatja Uuno ja lahkunud abikaasa Rein on nagu kaks tilka vett. Marika nõustub, et esmapilgul võivad mehed tõesti sarnased paista, kuid vaid välimuselt. Tema hindab inimesi rohkem sisemuse järgi ja siin on erinevusi: «Uuno ei ole ehk selline suhtleja, nagu oli Rein.»
Elu muusikust ja lauljast abikaasaga meenutab Marika kui kirevat seiklust –
Rein oli rahvamees, kes vajas enda ümber seltskonda. «Igatahes ei olnud meil kunagi igav, koos oli palju lõbusaid hetki ja reisimist.»
Kui Reinuga ühendas Marikat huvi muusika vastu ja tutvus filmivõtetel Pärnus, siis Uunoga on Marika õppinud aega hindama. «Meile meeldib väga koos tantsimas käia,» lisab Marika.
Alati särav naine on tänavu kevadel eriliselt õide puhkenud ja kiirgab õnnest. «Rein ütleks mulle selle peale vaid: oh issand – anna minna!» muheleb Marika. «See aga ei tähenda, et olen unustanud Reinu. Ta on minuga kogu aeg.» Epp Reinmets