|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Spetsialist teeb hennamaalingu valmis kuni kahe tunniga. Paigalistumise aeg sõltub joonistuse raskusest ja suurusest. Monika Heinaste juures algavad pruuni karva pildikeste hinnad 80 kroonist. Modell Liisi on talle tehtud maalinguga väga rahul.: F: Kalev LilleorgKui soovid oma treenitud käsivartele või siredatele säärtele erilisemalt tähelepanu tõmmata, siis võta eeskuju Idamaade naistest – kaunista end hennamaalinguga!
Ilusalongides Kamibi ja Lotos tegutsev hennakunstnik Monika Heinaste peab hennamaalingut suvel väga sobivaks kaunistuseks ehete aseainena.
Miks mitte lasta lahtise seljaga koolilõpukleidi alt paista uhkel maalitud ornamendil? Või asendada moestläinud jalakett kena nahale maalitud idamaise mustriga?
Eriti soovitab Monika looduslikku kehakaunistust neile, kes tahavad kangesti päris tätoveeringut, kuid kel kuskil hingepõhjas kripeldab õrn kahtlus, et võib-olla siiski mitte. «Tehke pilt hennaga ja käige paar nädalat ringi — nii saate teada, kas teie soov on ikka kindel. Võib-olla paari nädala pärast mõtlete, et oi, ma tahaks pisaraga roosi asemel hoopis mõnd muud kujutist.»
Hennamaaling võib aidata kitsikusest välja ka lapsevanemad, kes on püstihädas oma tätoveeringut manguvate teismelistega. Kogenud maalija teab, et vahel läheb neil see vaimustus üle paari nädalaga. Ja kui ei lähe, siis saab ju kaunistust alati värskendada, ilma et peaks naha eluks ajaks mõne tobeda värvilise pildikesega ära rikkuma.
Kvaliteetse hennaga tehtud joonistus on pruun, ütleb Monika. Ta hoiatab lõunamaades tänavatel pakutavate siniste või mustade «hennamaalingute» eest —neid tehakse ebakvaliteetse, nn musta hennaga. Taimse hennaga pole sel spetsialisti midagi pistmist, tegu on hoopis keemilise ainega, mis võib nahka tõsiselt ja püsivalt kahjustada.
Looduslik henna peaks seevastu sobima kõigile. «Henna iseenesest ei põhjusta allergiat. Küll võib inimene olla allergiline mõne aine suhtes, millest pasta on kokku segatud. Näiteks tsitruseliste õlide suhtes,» selgitab Monika. Merle Luik
Et henna püsiks kauem!
Las sõbranna joonistab!
Kes soovib, võib enda kunstnikuannet ise kodus testida: ise saab joonistada enda käele ja jalale, õla kaunistamiseks palu appi sõbranna. Arvesta muidugi, et pead kunstiteosega (ka siis, kui see veidi aia taha läheb) paar nädalat ringi käima, enne kui see maha kulub.
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
