Ilon näeb alatasa enda ümber pilte, mida ta tahaks joonistada. «Kui nüüd Tallinnast Haapsallu sõitsime, oli tee ääres imeline pilt. Kased olid nii heledad, et paistsid läbi. Seal kõrval oli palju toomingaid ja tammed, mis alles hakkasid lehte minema.»: F: Kalev LilleorgKui kunstnik Ilon Wikland saaks oma hiljuti Haapsalus avatud Iloni Imedemaal iga päev lastega kohtuda, ütleks ta neile tõenäoliselt üht asja: «Tembutame!»

«Siin saab väga lõbus olema,» rõõmustab Ilon (79) südamest, kui istume mai lõpus Haapsalu vanalinnas pisikese majakese avaras pööningukambris ja arutame, kuidas sealsamas hoones ning aias õige pea Iloni Imedemaa uksed lahti tehakse. «Siia palusin kohe meelega palju ruumi jätta, et lapsed saaksid joosta. Ja sinna nurka palusin madratseid ja patju, et kui nad ära väsivad, saaksid nad pikali visata ja raamatuid vaadata.»

Vaene vanaisa!
Ilonile on tähtis, et lastel oleks vabadust Karlssoni, Pipi ja teiste Lindgreni tegelaste kombel tembutada — elu on näidanud, et üldiselt käituvad sellised lapsed vastutustundlikult ja hästi. Tema ise sai pisikesena Haapsalus kasvades samuti vabalt mööda linna ringi joosta (ainult merele jää peale ei tohtinud minna) ja näe, kui hästi see välja kukkus!
Sõpradega sõidetigi siis jalgratastega, käidi rannas, hullati oma kasside-koertega ja vahel võib-olla roniti ka mõnest plangust üle, aga üldiselt vanematele südamevalu ei põhjustatud.
Kui üks asi välja arvata. «Ajasin vaese vanaisa peaaegu hulluks oma klaverimänguga! Ja vene keelega!» Nimelt oli Ilon väga musikaalne ja armastas ala-
tasa klaveri taga istuda, samas kui vanaisa tukastada unistas. Vene keele õpikuid kartis vanadaam väiksena aga nagu tuld. «Mul tõesti ei tulnud see välja. Ja siis pidi vanaisa mind aina õpetama.»

Parema meelega oleks Ilon ikka randa jooksnud, sealt head savi koju toonud ja sellest aias päikese käes istudes kujukesi voolinud. Vaat selle peale oli tal annet. «Savi meeldib mulle tänini voolida,» tõdeb proua.
Tõestust sellest võib praegugi Iloni galeriis näha — näiteks seisavad seal klaasi taga tema enda tehtud savist Ville ja Rulle ning väikesed tötskääbikud, Pipist rääkimata. Kõik nii ehtsad, nagu raamatust välja astunud.
Seistes sealsamas galeriis oma savikujude ja joonistuste vahel, on Ilon asjade käiguga ilmselgelt rahul: tema kinkis Läänemaa muuseumile oma Astrid Lindgreni ja teiste kirjanike raamatutest maailmakuulsaks saanud joonistused, aga et nende ümber ka väike keskus luuakse, kus lapsed saavad vanaaegseid mänguasju meisterdada, pannkooke küpsetada, võlukaevust lugusid kuulata ja palju muud teha, ta ei aimanud.
«Ei suuda kohe uskuda! Ei suuda kohe tõesti,» lööb naine siiani imestusest kaht kätt kokku.

Puhata? Oh ei!
Võiks ju arvata, et pärast pikki aastaid töötamist tahab Ilon viimaks pliiatsid karpi panna ja puhata, aga kus sa sellega! «Mulle MEELDIB töötada,» rõhutab ta. Praegu on vanadaamil näiteks käsil ühe Astrid Lindgreni järjekordse jutustuse illustreerimine.
See lõbus lugu räägib lustakast röövlist ja Ilonil töö lendab — röövlite joonistamine kasvas talle juba «Röövlitütar Ronjat» tehes väga südame külge ja käe sisse.
Uus tegelanegi on juba täitsa kuju võtnud. «Teate, röövlitel on ikka tätoveeringud. Ja temal on käe peale tätoveeritud süda, kuhu sisse on kirjutatud Astrid,» teatab illustraator, vaikselt-vaikselt suunurgast muiates. Njaa, tembutamine ei lähe aastatega mööda. Sügisel, vot sügisel, plaanib Ilon puhata, kuid siis seisab ees veel mitu tellimust ja tööd. Kai Väärtnõu

Ei mingit veini ega magusat!
Üldiselt, nendib Ilon, on ta pärinud hea tervise – igasugused koledad «vanainimeste hädad» on temast kauge kaarega mööda tuhisenud. Aga kui nii palju tööd teha kui Ilon, tuleb režiimile rõhku panna. «Ma ei saa joonistada, kui mul on kõht väga täis või kui olen natukene veini joonud. Siis mu pea ja käsi ei tööta üldse!»
Loomulikult ei tähenda see, et nii kui need tingimused on täidetud, Ilonil alati kõik pildid välja tuleksid. «Oi ei, kaugel sellest! Mõnel hommikul ärkan ma üles, istun laua taha joonistama ja kohe tunnen, et midagi on valesti. Siis saan ma kangesti pahaseks. Tuju on kohe väga halb. Siis ma lähen ja ostan terve paki jäätist ning söön selle korraga ära! Aga muidu ei tohi mul jäätist kodus olla, ma armastan nii õudselt magusat.» Sellepärast, muide, on Ilon keelanud sõpradel ära endale šokolaadi ja komme kinkida. «Lilli võib hoopis. Need mulle meeldivad.»