Naisteleht

Viktoria kasvatab Germanit (keskel) ja Sveni üksinda ning ehkki kõik kolm pildil naeratavad, tunnistab ema, et kerge tal pole. «Aga ma ei räägi kellelegi. Lähen pigem nutan vannitoas või kuulan muusikat. Rasket muusikat, see viib stressi välja.»: F: Helin LoikViktoria Kormiletsil on kaks poega: vaimupuudega kümneaastane Sven ja kurt kolmene German. Arvate, et enam hullemaks minna ei saa? Aga saab...

Välisuksele jookseb väike lokkis juustega naerusuine poiss. «Jässs!» sisistab ta rõõmsalt ja torkab sisenejale ühte pihku karvase pikk-kõrva ja teise raamatu jänesega kaanel. «Tema on German,» tutvustab ema Viktoria (33). «Talle meeldivad tegelikult kõik loomad.»
Viktoria naerab koos pojaga, kuid tema naer on läbi pisarate. «Praegusel hetkel on muret rohkem kui rõõmu,» ütleb ta. Üksi haigete laste eest hoolitseda pole põrmugi lihtne. «Vahel lausa nutan jõuetusest ja väsimusest,» nendib Viktoria.

Hobi aitab tulevikku
Kui Sven kümme aastat tagasi sündis, paistis kõik hästi olevat. Rääkima hakkas poiss küll alles viieaastaselt, kuid see oli ka ainus, mis teda omavanustest eristas. Lasteaeda minek tõi varjatu välja — Sven muutus agressiivseks ja hüperaktiivseks. Neli-viis korda tuli lasteaeda vahetada, enne kui leiti Mustamäelt Õunakese lasteaiast mõistev personal, kes aitas Svenil kohaneda.
Lõpuks sai Sven ka diagnoosi — ta on vaimu- ja kõnearenguhäirega hüperaktiivne laps. Millest selline haigus, ei tea keegi, kuid sümptomid, kiired ja äkilised meeleolumuutused, ei kipu kuhugi kaduma.

Viktoria meenutab, et ta pandi lapse kandmise ajal kolm narkoosi alla. «Seitsmendal kuul. Laps tahtis varem välja tulla. Võimalik, et see ongi põhjuseks,» arutleb naine.
Nüüd on Sven juba koolipoiss. Ta käib tavakoolis, kuid erivajadustega laste klassis. Hinded on korras. Ema rõõmustab ka lapse kunstihuvi üle. «Sven käib laste kunstikoolis ja talle meeldib seal väga. Kunstnikud ongi ju kõik natuke teistsugused.»
Viktoria loodab salamisi, et ehk elab poeg oma segased tunded paberile joonistades välja ning võib-olla ühel heal päeval saab sellest tema ametki.
Sven tutvustab külalistele oma sõpra Sašat, merisiga, kelle ta sai siis, kui isa pere maha jättis. «Ta võttis seda väga südamesse, nuttis palju. Saša aitas tal sellest üle saada,» selgitab ema. «Sven hoolib meriseast, puhastab ta puuri ja toidab. Väga harva, kui ma pean talle seda meelde tuletama.»
Samal ajal sikutab väike German lahti mänguasjade sahtli, mis on tuubil täis. «Muu!» teavitab poiss, haarates kastist lehma.

Ehkki Germanil on kuulmisaparaat, ei pea Viktoria teda haigeks lapseks. Poiss on toimekas ja saab kõigega ise hakkama. «Öeldakse ju, et kui üks aisting inimesel puudub, arenevad teised teravamaks. German näiteks nuusutab asju,» jutustab Viktoria.
Germani kurtus avastati neljakuusena. «Oi, ma nutsin. Palju nutsin,» tunnistab Viktoria. Samas oli hea, et poja puue nii vara selgus — tänu sellele sai poiss juba 1,8aastaselt kuulmisimplantaadi. Germanil on kõrva sisse opereeritud magnet, mis hoiab implantaati pea küljes. «Selleta ei kuule ta mitte midagi.» Vööl kannab poiss adapterit, mis seadeldist töös hoiab.
Laps on implantaadiga nii harjunud ja selle puudumisel, näiteks pärast vannis käimist, nõuab kohe esimesena, et see pea külge tagasi pandaks.
Kuigi poiss moodsa tehnika abil kuuleb, on rääkima õppimine tal, nagu teistel sama diagnoosiga lastel, ikkagi raskendatud. Viktoria pole aga lootust kaotanud. «Täna olen tänulik ka selle eest, et kui mu laps õues mängib, siis ta kuuleb lähenevat autot ja oskab end selle eest hoida.»

Mure ei murra
Kumma lapsega on raskem, kas sellega, kelle emotsioonid helikiirusel seinast seina kõiguvad, või sellega, kes ei räägi? «Ma ei oskagi öelda. Nad on nii erinevate vajadustega,» tunnistab naine.
Loomulikult väsitab see tohutult, kui üks poiss ühes toas nutab ning teine püüab meeleheitlikult midagi öelda, aga ei tule välja. Siis unistab Viktoria, et tema kõrval oleks inimene, kelle õlale toetuda. Paraku sellist inimest pole, kui Viktoria pere ja sõbrad välja arvata.

Oma poegade isa pole Viktoria näinud aastapäevad. Põhjusi, miks mees pere juurest lahkus, on Viktoria sõnul üksainus — ta häbenes oma haigeid lapsi! Vanema pojaga on mees mõned korrad pärast ärakolimist suhelnud, kuid Germanit ei tunnista ta üldse. Mehe panus pereellu seisneb vaid korterilaenu tasumises. «Ma pean kuus 4000 krooniga hakkama saama. Kuid oli aegu, kui teenisin 18 000.»
Viktoria peab nüüd olema nii ema kui isa eest. «German on armukade ja tahab, et tegeleksin ainult temaga. Sveni jaoks jääb vähem aega. Ma ei oska muud teha, kui et õhtul, kui German magab, istun Sveni voodiserval, kiidan ja lohutan teda ning selgitan, et German on veel väike, aga küll ta kasvab.»

Aasta tagasi sai Viktorial lapsehoolduspuhkus läbi ja pärast seda mees pere maha jättiski. «Mul polnud Germanit kuhugi panna, pidin töölt ära tulema.» Sveni ei saa tema eripära tõttu üksi kodust välja lasta ning ka German areneb kiiremini ja on rahulik vaid emaga koos olles.
«Nüüd, suvel, ma ei hakka veel tööd otsima — kuhu ma lapsed vaheajal panen? Aga sügisel hakkan kohe metsikult otsima,» kinnitab Viktoria, kes on aastaid müüjana töötanud. «Kuigi — ega ma julge siin eriti millestki unistada, elan päev korraga. Täna olen ma õnnelik, et poisid on rõõmsad ja õnnelikud. Muule ei jaksa mõelda,» märgib ta. Kaire-Külli Kuldbek