«Tead, ma elan päriselus ka «Õnne 13» Mare seriaalielu. Mare läheb vana mehe juurde tagasi, kolib Mornasse ja hakkab uuesti raamatukogus tööle...» naerab Anne. Kes teab, vana armastusega on ta nüüd koos, ehk naaseb kunagi Rakvere teatrissegi?: F: Kalev Lilleorg«Õnn on imetillukestes asjades. Nagu Anne, minu imepisike õnn,» ütleb
näitleja Erik Ruus. «Ma ei tea, kas see on tõeline ja päris, aga ma kardan seda kaotada,» lisab Anne Veesaar nende kahe armastust silmas pidades.

Palmse mõisa lähedal sügavate karulaante vahel ootab Erik (47). Ta istub metsavahetee otsas mätta peal, tsikkel kõrval, ja ootab oma Annekest (52). «Minu Anneke! Teda ma ootan kogu aeg,» ütleb mees. Seda sõna otseses mõttes, sest Annekese elamine on pealinnas, hoolt nõuab ka maakodu Lõuna-Eestis, nii et Lahemaa metsa mehe juurde jõuabki ta alles siis, kui töö ja tegemised lubavad.
Õigupoolest on Erik Annet oodanud juba kakskümmend aastat, sestsaadik, kui nad noortena Rakvere teatris kohtusid ja armusid. Kuid siis jooksid nende eluteed lahku. «Küllap ongi hea, et me vahepeal eriti kokku ei sattunud. Nüüd oleme rahulikumad kõiges, kuigi ka äkilisust jagub küll ja veel,» mõtiskleb Anne. «Aeg on meid lahutanud ja lihvinud,» lisab Erik.

«Millal sa lahutad?»
Kolm aastat tagasi sattusid Anne ja Erik üle kahekümne aasta esimest korda pikemalt vestlema Naissaarel Nargeni festivalil. Ammune armastus tervitas naist naljaga pooleks küsimusega, millal Anne lahutama hakkab.
«Vastasin, et aasta pärast. Kuigi ma polnud sellele isegi mõelnud,» meenutab naine. Erik jutustab, kuidas ta festivali korraldajalt Tõnu Kaljustelt lusti pärast maad uuris, et kui nad varsti Annega koos elama hakkavad ja neid igalt poolt ära aetakse, kas nad võivad siis Naissaarele elama tulla. Kaljuste lubas lahkesti.
Uskumatu, aga aasta pärast Anne lahutaski. Ka Erikul oli oma eluga probleeme, mis vajasid lahendust.
«Kui kõik oli tehtud ja ta oli asjadest üle saanud, helistasin talle. Ei saa ju jätta kõike juhuse hooleks — nõnda jääd kõigest ilma,» naerab Anne. Ta oli veendunud, et Eriku-sugust toredat ja kena meest ripakile ei jäeta. «Olin kindel, et küllap on Erikul juba uus suhe. Otsustasin, et uurin asja ja sõitsin Rakveresse «Johannese passiooni» vaatama.»
Pärast etendust vanad armsamad kohtusid, ajasid juttu ja Erik palus lahkuvalt naiselt luba teda kallistada. «Muidugi lubasin. Ta ütles, et on nüüd üksi ja kutsus mind oma maamajja külla,» jutustab Anne. Sellest külaskäigust sai pikem peatus.
Et Erik on pealinna kolimise vastu, elavadki armastajad nagu Koit ja Hämarik — kohtuvad siis, kui tööd ja muud kohustused võimaldavad. Siiski on Anne mõelnud, et kui vaja, siis ohverdab ta oma linnaelu. Kes Erikul-Annel maal külas käinud, ei pea naise sellist otsust imeks. «Tead, minu eluunistus oli elada järve ääres, kus siis talvehommikul hüpata jääauku. Ja sel talvel elasin oma unistust,» heietab Anne. Erik võtab jutu kokku kirjanik Mihhail Bulgakovi sõnadega: «See, kes armastab, peab jagama selle saatust, keda ta armastab.»

Mees teeb, naine kiidab
«Mina endale mingit meesnäitlejat meheks ei taha! Laval säravad, aga kodus ei oska midagi teha, siidinäpud!» siunas Anne alles paar aastat tagasi. Saatus aga õpetas, et iial ei maksa öelda «mitte iial» — nüüd on tal juba poolteist aastat päris oma meesnäitleja.
«Erik on mees kõige paremas mõttes, kuldsete kätega,» kiidab Anne inimest, kes on suutnud tema kunagise nägemuse meesnäitlejatest murda.
Kuigi mees ise leiab enda juurest vaid puudusi, ütleb Anne, et Erik võiks vabalt kas või skulptor olla. «Vaata, see puust lind posti otsas on Eriku tehtud. Me ikka vaidleme, kas see on ööbik või kägu.» Erik raiub, et ööbik, Anne jälle, et kägu. «Ja möödunud sünnipäevaks tegi Erik mulle suure seljatoega tooli. Väga ilus sünnipäevakink!»
Erik tunnistab üles, et maakodu on lõviosas tema kätetöö. Niisama jõude ei istu mees ka Anne talus Lõuna-Eestis — ikka kas niidab, raiub võsa või parandab katust. «Ta teeb kõik selleks, et ma teda kiidaks!» naerab Anne. «Pole ju raske mehele paar ilusat sõna öelda. Ütlen isegi rohkem kui paar.»

Õigel ajal, õiges kohas
«Laulatus purjejahil ja pulmapidu Naissaarel — või oli vastupidi?» naerab Anne, kui jutuks tulevad aasta eest välja lubatud pulmad. «Mu sõbranna Arle korraldab juba tüdrukuteõhtut ja Tõnu Kilgas lubas pulma laulma tulla... Aga saame kõigepealt ikka etendusega hakkama. Siis vaatame edasi,» saab naine sõnal sabast kinni.
Anne ja Erik ei kohtunud aastaid, nüüd takkajärgi mõeldes on Anne rahul, et nõnda läks. Mõlemal oli vaja saada elult oma kogemused. «Kõik läheb edasi sealt, kust meie suhe kord pooleli jäi,» arvab Anne ja leiab, et aastad on Erikuga lahked olnud. «Varem oli ta poisike, aga nüüd ikka mees!»
Lõppematu roosamanna kahe väljakujunenud isiksuse elu siiski pole. Vahel nad ka karjuvad üksteise peale oma koolitatud häältega. «Peale jääbki see, kel kõvem hääl,» naerab Anne ja Erik kirjeldab: «Vahel «lööme» nii, et «hambad» lendavad. Aga me saame kiiresti ühele poole!» Elukogemusest on ka tülitsedes kasu: mõlemad teavad, et väljaütlemata rahulolematus on kooselu puhul lausa kuritegu.
Üheks pereõnne võtmeks peavad Erik ja Anne huumorit. «Meil on jube lahe koos olla ka siis, kui kakleme, vaidleme, teeme koos süüa või sõidame paadiga. Või niidame Lõuna-Eestis minu maalahmakat. Koos on mõnus olla ja nalja peab olema,» räägib Anne. Igasugu vajalikke töidki teevad Erik ja Anne selle mõtte ja stiimuliga, et kui need tehtud, saavad nad taas koos olla.
Erik lisab siia veel ühe elult kinnitust saanud tõe: täiuslikku õnne ei oska tunda enne, kui pole olnud päris õnnetu. «Nii on. Praegu tunnen ma täiuslikku õnne. Vanus on ju ka selline, et mida siin veel oodata!» ütleb ta ja paneb käe õrnalt Anne ümber. «Õnn on imetillukestes asjades. Nagu Anne, minu imepisike õnn!»
Kaire-Külli Kuldbek

Anne ja Erik koos laval
Tänavu suvel saavad Anne ja Erik koos olla ka laval. Nimelt mängivad nad kahekesi Jerome Kilty näidendis «Armas luiskaja», mis etendub alates 9. juulist Palmse mõisas.
Tükk baseerub Bernard Shaw ja Stella Campbelli kirjavahetusel, mis leiti pärast naise surma tema voodi alt vanast kübarakarbist. Aastakümneid tagasi mängisid seda tükki Ants Eskola ja Linda Rummo.
Olgugi et Erik võttis Anne ettepaneku mängida temaga duetti vastu kohe ja heal meelel, kardab ta veidike, et kuidas tal Eskolaga võrreldes see asi välja kukub.
«Ega ma poleks kellegi teise ettepanekut vastu võtnud,» avaldab Erik. Samas ahvatles teda ka võimalus mängida Palmse mõisas. «Püha taevas, milline kingitus. See on minu teater! Mul on imeilus tekst, imeilus partner, imeilus kunstnik...» kiidab Erik.
Muide, lavakujunduse autor on Eriku eksabikaasa June Käen. «Seda on ilus vaadata, kui Anne ja June omavahel räägivad,» rõõmustab mees.
Anne ei salga, et armsamaga koos töötamine on suhtele paras pähkel. «Me oleme mõlemad äkilised ja teeme kõike emotsiooni pealt.» Seetõttu peavad nad maha ka ägedaid vaidlusi ja sõnasõdu. «Aga enamasti jõuame ühte kohta kokku,» silub Erik Anne sõnu.