|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Meelise jaoks on maalimine hea viis ennast loominguliselt välja elada. Oma piltidesse paneb ta aga ikka ainult head emotsioonid, sest elu on ju ilus. «Loodan, et minu kunst lisab vaataja hinge veelgi värve ning teeb elu kaunimaks,» avaldab mees.: F: Kalev LilleorgSünnist alates füüsilise puudega ja rääkimisvõimetu Meelis Luks oleks võinud terveks eluks voodisse jääda. «Elu on aga elamiseks, mitte virisemiseks,» leiab ta ja on praeguseks rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik ning Eesti ainuke jalgadega maaliv mees.
Raplamaal Kaius elab koos oma vanematega üks lõbus ja särtsakas mees, kes elujaatava suhtumisega peaks muutma kõigi nende hoiakut, kes leiavad, et erivajadustega inimesed on saamatud.
Meelisel (41) avastati pärast sündi reesuskonflikt ja kuna haiglas ei olnud tollal verevahetuseks piisavalt tema veregrupi verd, sai mehe liikumiskeskus ajus tugevalt kannatada. Selle tagajärjel ei kuula Meelise keha tema sõna ja ka rääkimine on tema jaoks võimatu. See ei ole aga takistanud aktiivset Mellat (nii tuntakse teda arvutimaailmas) suhtlemast ega tegutsemast. «Minusugune suudab vahel rohkemgi kui füüsiliselt terve inimene,» arvab ta ise, kuigi ei häbene, et vajab igapäevaste asjadega hakkama saamiseks teiste abi ja toetust. Aga eks lähedaste tuge vajame ju kõik.
Kätelt jalgadele
Lähedaste ja vanematega on Meelisel väga vedanud. Hea huumorisoonega isa Jaanus ja ülihoolitsev ema Aime on kindlasti peamine põhjus, miks Meelisest on kujunenud nii positiivne ja kompleksivaba isiksus.
«Ta saab suurema osa asjadega iseseisvalt hakkama,» kiidab ema ja kurvastab vaid selle üle, et arstid omal ajal liiga hilja avastasid, et hilinenud verevahetus Meelisele tõsiseid füüsilisi kahjustusi oli põhjustanud. «Muidu oleks saanud temaga ju kohe võimlema ja venitama hakata,» lisab ta ning on kindel, et siis oleks poja keha kindlasti liikumisvõimelisem.
Murranguline pööre Meelise ellu saabus kakskümmend viis aastat tagasi, kui ta sattus juhuslikult vaatama filmi samuti liikumisvõimetust Tiia Järvpõllust, kes käte asemel edukalt erinevate tegevuste sooritamiseks hoopis varbaid kasutas. «Proovisin siis ka ja kõik tuli palju paremini välja kui kätega,» toksib mees oma mõtte parema jala varvastega arvutisse. Nii meie vestlus temaga kulgebki.
Meelis õppis ära varvastega kirjutamise ja asus harjutama maalimist. Andekal kunstnikul ei jäänud tulemata ka oma näitused, mida on suure huvi tõttu korraldatud nüüdseks juba paljudes Eesti linnades.
Elatab end ise
Kümme aastat pärast seda, kui Meelis varvastega maalima asus, õnnestus tal heade sõprade abiga saada Ülemaailmse Suu ja Jalaga Maalivate Kunstike Ühingu liikmekandidaadiks. Sellest ajast alates on ta maalimisega veel järjekindlamalt tegelenud. «Saadan oma maalid Šveitsi, kust need liiguvad üle maailma erinevatele näitustele ning jõuavad kunagi ringiga mulle tagasi,» seletab Meelis. Ühing on mehe elus väga tähtsal kohal, kuna toetab teda üsna korraliku stipendiumiga. Selle raha eest on kunstnik saanud muretseda endale ka arvuti koos kogu vajamineva tehnikaga, mis on tema teine suur kirg.
«Enne arvuti saamist oli Meelis ikka vahel üsna kurb,» lisab isa ja meenutab, kuidas üks hea tuttav kunagi nende pere esimese arvutiga uksest sisse sadas. Siis toimuski teine suur positiivne muutus Mella elus. «Tänu arvutile ja internetile saab ta kõigiga suhelda ja ennast tohutult palju teostada,» rõõmustab isa Jaanus. Ema arvates teeb poeg kohati liigagi palju arvuti taga tööd — nimelt haldab ta erinevaid kodulehekülgi ja administreerib kahte netiserverit.
Unistab autojuhtimisest ja rääkimisest
Kuigi interneti kaudu on Meelis saanud endale juurde väga palju uusi sõpru, on tema jaoks siiski kõige suurem «puue» kõnevõime puudumine. Ilma selleta on teiste inimestega vahetu suhtlemine lausa võimatu. «Suhteliselt piinav on tumma mängida, kui mul on kuhjaga mõtteid, mida välja öelda,» kirjutab Meelis.
Olles tänu kunstnikutööle maailmas palju ringi reisinud, teab mees, et mujal on erivajadustega inimestele riigi poolt võimaldatud töövahendid ja võimalused tunduvalt paremad. Näiteks on olemas kõnesünteesi aparaat, mis muudab seadmesse toksitud teksti helikeelseks. Selline arvutiprogramm eestikeelsena on tal küll olemas, kuid rahva seas kasutada pole võimalik.
Lisaks sellele, et ta kunagi ikka arvuti vahendusel rääkima saab hakata, unistab Meelis ka autojuhtimisest. Selleski osas on maailmast väga palju näiteid tuua, kus kogu autojuhtimine on erivajadustega inimeste jaoks spetsiaalselt kohandatud. «Sellised seadmed maksavad aga palju ning ma ei tea, kuidas Eesti ametnikud sellele vaatavad, et minusugune rooli istub,» tõdeb Meelis ja lisab, et nüüd läks ehk juba liiga unistamiseks. «Aga unistamine on ju meeldiv tegevus, ma tegelen sellega kogu aeg,» tõdeb ta hetke pärast. Mõttel on teatavasti aga väga tugev jõud, seega pole imestada, kui mõne aasta pärast Meelise unistused teoks saavad ja ta, maalimisvahendid pakiruumis, mööda Eestit ise autoga ringi vurab. EPP REINMETS
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
