Meelise jaoks on maalimine hea viis ennast loominguliselt välja elada. Oma piltidesse paneb ta aga ikka ainult head emotsioonid, sest elu on ju ilus. «Loodan, et minu kunst lisab vaataja hinge veelgi värve ning teeb elu kaunimaks,» avaldab mees.: F: Kalev LilleorgSünnist alates füüsilise puudega ja rääkimisvõimetu Meelis Luks oleks võinud terveks eluks voodisse jääda. «Elu on aga elamiseks, mitte virisemiseks,» leiab ta ja on praeguseks rahvusvaheliselt tunnustatud kunstnik ning Eesti ainuke jalgadega maaliv mees.

Raplamaal Kaius elab koos oma vanematega üks lõbus ja särtsakas mees, kes elujaatava suhtumisega peaks muutma kõigi nende hoiakut, kes leiavad, et erivajadustega inimesed on saamatud.
Meelisel (41) avastati pärast sündi reesuskonflikt ja kuna haiglas ei olnud tollal verevahetuseks piisavalt tema veregrupi verd, sai mehe liikumiskeskus ajus tugevalt kannatada. Selle tagajärjel ei kuula Meelise keha tema sõna ja ka rääkimine on tema jaoks võimatu. See ei ole aga takistanud aktiivset Mellat (nii tuntakse teda arvutimaailmas) suhtlemast ega tegutsemast. «Minusugune suudab vahel rohkemgi kui füüsiliselt terve inimene,» arvab ta ise, kuigi ei häbene, et vajab igapäevaste asjadega hakkama saamiseks teiste abi ja toetust. Aga eks lähedaste tuge vajame ju kõik.

Kätelt jalgadele
Lähedaste ja vanematega on Meelisel väga vedanud. Hea huumorisoonega isa Jaanus ja ülihoolitsev ema Aime on kindlasti peamine põhjus, miks Meelisest on kujunenud nii positiivne ja kompleksivaba isiksus.
«Ta saab suurema osa asjadega iseseisvalt hakkama,» kiidab ema ja kurvastab vaid selle üle, et arstid omal ajal liiga hilja avastasid, et hilinenud verevahetus Meelisele tõsiseid füüsilisi kahjustusi oli põhjustanud. «Muidu oleks saanud temaga ju kohe võimlema ja venitama hakata,» lisab ta ning on kindel, et siis oleks poja keha kindlasti liikumisvõimelisem.
Murranguline pööre Meelise ellu saabus kakskümmend viis aastat tagasi, kui ta sattus juhuslikult vaatama filmi samuti liikumisvõimetust Tiia Järvpõllust, kes käte asemel edukalt erinevate tegevuste sooritamiseks hoopis varbaid kasutas. «Proovisin siis ka ja kõik tuli palju paremini välja kui kätega,» toksib mees oma mõtte parema jala varvastega arvutisse. Nii meie vestlus temaga kulgebki.
Meelis õppis ära varvastega kirjutamise ja asus harjutama maalimist. Andekal kunstnikul ei jäänud tulemata ka oma näitused, mida on suure huvi tõttu korraldatud nüüdseks juba paljudes Eesti linnades.

Elatab end ise
Kümme aastat pärast seda, kui Meelis varvastega maalima asus, õnnestus tal heade sõprade abiga saada Ülemaailmse Suu ja Jalaga Maalivate Kunstike Ühingu liikmekandidaadiks. Sellest ajast alates on ta maalimisega veel järjekindlamalt tegelenud. «Saadan oma maalid Šveitsi, kust need liiguvad üle maailma erinevatele näitustele ning jõuavad kunagi ringiga mulle tagasi,» seletab Meelis. Ühing on mehe elus väga tähtsal kohal, kuna toetab teda üsna korraliku stipendiumiga. Selle raha eest on kunstnik saanud muretseda endale ka arvuti koos kogu vajamineva tehnikaga, mis on tema teine suur kirg.
«Enne arvuti saamist oli Meelis ikka vahel üsna kurb,» lisab isa ja meenutab, kuidas üks hea tuttav kunagi nende pere esimese arvutiga uksest sisse sadas. Siis toimuski teine suur positiivne muutus Mella elus. «Tänu arvutile ja internetile saab ta kõigiga suhelda ja ennast tohutult palju teostada,» rõõmustab isa Jaanus. Ema arvates teeb poeg kohati liigagi palju arvuti taga tööd — nimelt haldab ta erinevaid kodulehekülgi ja administreerib kahte netiserverit.

Unistab autojuhtimisest ja rääkimisest
Kuigi interneti kaudu on Meelis saanud endale juurde väga palju uusi sõpru, on tema jaoks siiski kõige suurem «puue» kõnevõime puudumine. Ilma selleta on teiste inimestega vahetu suhtlemine lausa võimatu. «Suhteliselt piinav on tumma mängida, kui mul on kuhjaga mõtteid, mida välja öelda,» kirjutab Meelis.
Olles tänu kunstnikutööle maailmas palju ringi reisinud, teab mees, et mujal on erivajadustega inimestele riigi poolt võimaldatud töövahendid ja võimalused tunduvalt paremad. Näiteks on olemas kõnesünteesi aparaat, mis muudab seadmesse toksitud teksti helikeelseks. Selline arvutiprogramm eestikeelsena on tal küll olemas, kuid rahva seas kasutada pole võimalik.
Lisaks sellele, et ta kunagi ikka arvuti vahendusel rääkima saab hakata, unistab Meelis ka autojuhtimisest. Selleski osas on maailmast väga palju näiteid tuua, kus kogu autojuhtimine on erivajadustega inimeste jaoks spetsiaalselt kohandatud. «Sellised seadmed maksavad aga palju ning ma ei tea, kuidas Eesti ametnikud sellele vaatavad, et minusugune rooli istub,» tõdeb Meelis ja lisab, et nüüd läks ehk juba liiga unistamiseks. «Aga unistamine on ju meeldiv tegevus, ma tegelen sellega kogu aeg,» tõdeb ta hetke pärast. Mõttel on teatavasti aga väga tugev jõud, seega pole imestada, kui mõne aasta pärast Meelise unistused teoks saavad ja ta, maalimisvahendid pakiruumis, mööda Eestit ise autoga ringi vurab. EPP REINMETS