Kaksikute uhked nimed Johann Mattias ja Karl Gustav on ema-isa ühise mõttetöö tulemus. «Mattias oli minu soov ning Gustav on minu vanaisa nimi,» ütleb Hilvi.: F: Kalev LilleorgPilt 1: Hilvi õnn

Pole mingi ime, et Hilvi Viisitamme (49) paljud inimesed ära ei tunne ning oma mehe salakallimakski peavad. Tal on uus lühike soeng, kadestamisväärselt hea vorm, nägu särab õnnest. Ja selles on süüdi kaks meest: Johann Mattias ja Karl Gustav.

Hilvi istub puu all madratsil, tema jalge ees mürgeldavad pea üheksakuused kaksikud Johann Mattias ja vennast minut noorem Karl Gustav. Vanem, veidi kopsakam, kannab hellitusnime Hipo ja noorem, kogult väiksem, on Väikevend. «Enamasti kutsume neid ikka nimepidi, et nad harjuks,» märgib emme ega tee numbrit, kui mehehakatised end rohule-mullale rullivad. «Mina ei tunne mingit muret, lasen neil lihtsalt olla. Ma pole mingi eriline kanaema,» ütleb Hilvi.

Ema võlusõnad
«Siin, Sepa talus, on hästi mõnus, pole veekogu lähedal ja aed on ümber. Võin jätta lapsed rahulikult omaette mängima,» kiidab naine. Ta silmitseb majanurga tagant puu all rahulikult siblivaid poegi. Korraga lööb üks poistest registrid valla ja isa Mart tõttab appi. Poeg aga papa pingutustest välja ei tee. «Ma ütlesin küll, et ole rahulik...» selgitab mees ligi astuvale Hilvile. Piisab, kui emme ennast vaid näitab ja ongi jälle rahu
majas.
«Esimesed kolm-neli kuud olid väga rasked. Ainult süüa-magada-süüa-magada-märg-tagumik ööpäev läbi.» Hilvi ei häbene tunnistada, et põdes pärast poegade ilmaletulekut sünnitusjärgset stressi. «Päris jõhker — sa lihtsalt ei jõua, üleväsimus on pidev, magada pole saanud. Mingil hetkel tuli tunne, et miks mul seda vaja oli?» kirjeldab ta ja meenutab, kuidas vahel magas suisa püstijalu. Päevas olid mustad augud, mille kohta ta ei teadnudki, mida oli siis teinud. «Mul olid asjad välja täpselt kindlatele kohtadele pandud, et ma ka kinnisilmi vajaliku leiaks.»
Õnneks oli spetsialist, kes kinnitas, et sellised mõtted on loomulikud ning et need mööduvad. «Raskeid aegu ma nüüd enam ei mäletagi,» kinnitab ka naine ise.

Üks laps oleks lapsemäng!
Algusest peale on Hilvi oma kaksikutega üksi hakkama saanud. «Väikseid lapsi Mart kartis. Meil on nii nagu Jaan Tootsi peres — mähkimine, toitmine ja üleüldse on väikesed lapsed naise omad,» muigab ta. Nüüd, kui poisid juba suuremad, saab nendega hakkama ka isa. «Mähkmeid ta endiselt ei vaheta, aga lapsi hoiab,» märgib Hilvi.
Naine ise elab täna mõnuga oma kauaoodatud laste rütmis, vaid vahel unistab abilisest, kes lapsi vaataks, et emme pääseks näiteks juuksurisse. Igale poole mujale võtab ta oma pisipoisid hea meelega kaasa.
Mõni võib ju kritiseerida naise otsust sünnitada üle 40aastasena, nagu Hilvi seda tegi. Teda see ei häiri. Elu lihtsalt läks nii, et tuli oodata. «Sest ma tahtsin ikka pere, mitte üksikemana sünnitada,» avaldab ta.
Kaksikute ema on täiesti kindel, et üks laps oleks «nohu». «Võrreldes kahega jõuad ühe väga kergesti hooldatud,» naerab naine ja tunnistab, et on vahel ikka mõelnud, et lapsi võiks rohkemgi olla. «Aga ma saan aru, et hilja juba! Ja tegelikult on minu eluunistus ju täitunud. Patt oleks nuriseda, kui mulle on antud selline võimalus,» sõnab Hilvi.

Pilt 2: Mardi leib

«Ideaalsed leivad on alles ees,» ütleb Pärnu linnapea Mart Viisitamm (28), keda pool aastat tagasi tabas tõeline leivahobi. Jah, tõesti, härra linnapea küpsetab nüüd leiba!

Mart ise ei pea end mingiks eriliseks kokaks. Heal juhul, kui muud üle ei jää, praeb mune-kartuleid ja saab omletiga hakkama. «Mul puudub söögitegemise vastu huvi ja kioskites müüakse ju burgereid,» muheleb ta. Abikaasa Hilvigi naerab, et koduste tööde tegemiseks võttis Mart ju naise!
Leivategemise huvi tuli kõike seda arvestades otsekui selgest taevast. Kolleeg Tiina Roht linnavalitsusest andis esimesed õpetussõnad ja juuretise. Kuigi linnapea silmad lähevad leivast rääkides ja seda tehes põlema, ei luba ta seda nimetada kireks. «Ma pole mingi kirglik inimene,» põhjendab ta.
Kes nüüd arvab, et mees kopeerib Eesti nähtavasti kõige kuulsamat leivategijat Evelin Ilvest, siis ta eksib. «Kas tema teeb siis ka leiba?» imestab Mart koguni. Ja lisab, et tema oma oskusi suure kella külge küll ei pane. «Aga ma teen saia ka ja koduõlut ning suitsutan sinki.»
Hetkel teeb poliitik vaid lihtsat n-ö põrandaleiba. «Tehnoloogiad on erinevad. Teisi sorte hakkan tegema siis, kui saavutan selles variandis täiusliku taseme,» teatab ta. Hetkel hindab Mart ise oma oskusi kümnepallisüsteemis kuuele. «Ostsin eelmisel nädalal uue elektripliidigi, et leiba teha. Vana ei läinud nii kuumaks, kui vaja,» räägib leivaküpsetaja.
«Tead, ma vahel kahtlen juba oma vaimses tervises — mulle pakuvad huvi järjest rohkem toiduretsepte,» jõuab Mart oma leivajuttu ajades välja omapärase tõdemuseni. Näiteks kuulis ta raadiost tagurpidi õunakoogile ehk peene nimega tarte tatin’ile pühendatud saadet ja tundis suurt tungi järele proovida. «Siiamaani öeldakse, et tuli väga hästi välja,» kiidab ta, aga keeldub ikkagi tunnistamast, et temas köögikunstnik ärganud on. «Kuigi kes teab, äkki pean varsti sellega elatist hakkama teenima,» muigab ta mõrult, viidates pool aastat tagasi lahvatanud korruptsiooniskandaalile. Et kui enam linna juhtida ei saa, miks siis mitte küpsetada? «Riputan välja sildi «Viisitamme pagari-shop»!»

Mardi leivategu:
Sega kaks peotäit ehk umbes 100–150 g juuretist kahe liitri vee ja paari supilusikatäie maltoosaga. Lisa rukkijahu ja liiguta, kuni segu muutub keefiripaksuseks olluseks. Jäta umbes 12 tunniks räti alla seisma.
Siis lisa tainale veel 400 dl suhkrut, 12 tl soola, paar peotäit nisujahu, et kerkiks paremini. Ja nüüd kõige tähtsam – kalla juurde 1,5–2 kg rukkijahu. Aga seda peab panema tunde järgi, et leib liiga kõva ei tuleks!
Maitseks lisa näiteks koriandrit. Aga kindlasti võta enne maitseainete, pähklite, pekitükkide jms lisamist paar peotäit tainast juuretiseks ja pane külmkappi.
Jäta leivatainas veel umbes viieks tunniks räti alla seisma. Siis õlita vormid ja raputa jahuga üle. Täida vorm kolmveerandi ulatuses tainaga, silu märja käega üle.
Küpsetamine võtab aega kaks tundi. Esimesed 20 minutit hoia ahju kuumus 250 kraadi juures, sel ajal ei tohi ahjuust avada. Siis pintselda märja pintsliga leivad üle, et koorik liiga kõva ei jääks.
Pärast seda hoia 10–15 minutit kuumus 220 kraadi juures. 10 minuti pärast pintselda jälle ning alanda ahju kuumus 200 kraadile. Küpseta veel 10–15 minutit. Nüüd keera kuumus 180 kraadini ja hoia sel temperatuuril valmimiseni.

Pilt 3: Kuulujutud abielukriisist

Samal ajal, kui Hilvi sünnitas kaksikud, kõmises suvepealinnas kõlakas sellest, et Mart liigub ringi võõra naisterahva seltsis. Tänagi väidetakse, et mees ei ela kodus abikaasa ja laste juures.

Viisitammed ei kiirusta kumbki kõlakaid täielikult valeks kuulutama.
Kuid igal juhul elab Mart endiselt nende ühises kodus Mai tänaval (mida kinnitab seegi, et just sealt ärandati teisipäeva öösel tema auto!). Aeg-ajalt veedab kumbki abikaasadest aega ka maakodus või nende Tallinna korteris — sellest vahest ka jutud lahuselamisest, arvavad nad.
Hilvi, kuidas sa ennast tundsid, kui neid jutte kuulsid?
Mina olin siis lastega nii hõivatud. Oma silmaga pole ma midagi näinud...
Kuid «heategijaid», kes rääkisid, liikus ikka su ümber?
Nojaa.
Mõtlesid, et jätad kõik seljataha?
Eks neid jutte kuulda oli muidugi raske. Sellistel hetkedel on ikka kõik tunded ülevõimendatud. Pärast mõtlesin, et äkki olin lihtsalt nii väsinud ja pahur, seetõttu ka kergemini riivatav...
Mart, kas sul on kõrvalsuhe?
Ma pole väga seltskondlik inimene, kuid liigun ikka erinevate naiste seltskonnas. Üldjuhul on tegu minu assistendi, abilinnapea või mõne erakonnakaaslasega — eks sellest võib igaüks välja lugeda, mida soovib. Kroonika rääkis, et käisin ühe noore naisega Viinis, kuigi olin seal koos Hilviga... Inimesed räägivad liiga palju! Kaire-külli kuldbek