|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
.thumbnail.jpg "Virve lõpetas hiljuti kontserttuuri, mis läks hästi. Vaatajaid-kuulajaid oli palju. Nüüd saab Virve kodus esinemisväsimusest puhata.: F: Postimees/Scanpix")
Virve lõpetas hiljuti kontserttuuri, mis läks hästi. Vaatajaid-kuulajaid oli palju. Nüüd saab Virve kodus esinemisväsimusest puhata.: F: Postimees/ScanpixTundub, et Kihnu Virve suudab kõike. Aga krapsakas proua ütleb: merd ta pelgab, sest see on talle «sutskeid» teinud, ja ujuda oskab ainult koera.
Päeval, kui Kihnu Virve (81) Paide rahvale kontserdi andis, jalutas kohalik mees Andrus sealse tillukese tehisjärve kaldal ja tema lasteaiaealine poeg Karl möllas vees. Ühtäkki jalutas nende juurde krapsakas vanaproua ja ärgitas meest, et mingu ikka ise ka vette — see olla äraütlemata tervislik. «Küsis veel, et kas see poiss seal on minu poeg ja ega ma tea, kas vesi on soe. Ja siis lubas ise ka kohe vette hüpata,» meenutab Andrus. «Küll ma mõtlesin, et on alles tuttav naisterahvas, aga ära ei jaganud. Pärast taipasin, et Kihnu Virve! Tal polnud ju seda Kihnu seelikut ja rätti ... ainult moodne tumepunane trikoo seljas!»
Kui Virve Köstrilt, kuulsalt Kihnu Virvelt, pärime, kas ta käibki kontsertide ajal niiviisi igal pool ujumas, ja räägime, millist elevust ta sellega Paide rahvas tekitas, kihistab ta tükk aega naeru. «Mulle meeldib küll inimestega rääkida,» noogutab laulik. Ja suuremas osas on inimesed Virvega väga sõbralikud. «Aga mõnel on nina püsti, pea püsti, lõug püsti ja kõik püsti,» raputab ta pead.
Mis ujumisse puutub, siis selle peale ütleb Virve, et katsub vette saada ikka nii palju kui võimalik. «Ükspäev käisime Pärnu jões lausa kaks korda.» Ujusid kõik, vanaemast lastelasteni välja.
«Koer» päästis elu
Kuigi Virve on mere ääres sündinud ja kasvanud, pole ta ujumist korralikult ära õppinud. «Ma teen koera,» mugistab ta rõõmsalt läbi naeru. Aga seesama nn koer on rannalauliku mitmel korral päästnud.
Meile on jäänud mulje, et ei see raudse närvi ja muheda jutuga Kihnu naine pelga midagi — hüppab ta ju langevarjuga, viskab laudast mehiselt sõnnikut ja loob laule nagu muiste —, aga näe, Virve pelgab merd! Põhjusega, muide: meri on üritanud mitu korda Virvet endale võtta. Või nagu ta ise ütleb: «Ma olen mitu korda merelt sutskeid saanud.»
Eriti hästi on tal silme ees üks aastatetagune juhtum. «See oli millalgi vene ajal, talvel,» meenutab ta.
Virve läks koos kohaliku noormehega üle jää Tõstamaa poole. Kaaslane utsitas naist ikka Soome kelgule, et puhaku jalgu, tee ju pikk. «Ma ütlesin, et käin veel natuke, saan sooja sisse. Külm oli.»
Korraga sulpsatas Virve üle pea «tuuleauku». «Mõtle, mis siis oleks võinud juhtuda, kui ma oleksin kelguga sinna kukkunud. Ma poleks sealt välja saanud!»
Jää all kinni
Vett täis raske kört ja jakk vedasid naist põhja poole. Õnneks oli Virvel jäänud jakitaskusse leivakannikas — see tõusis veepinnale ja tänu sellele sai noormees aimu, kus naine hulpis ning päästis ta jää alt välja.
«Mul oli veel nii kahju — vette jäi üks tallevillast kinnas. Ühe viskasin kaldale, aga teist ei saanud enam kuskilt kätte. Ja ilus suur kallis rätik kadus ka vette, aga selle otsisime hiljem üles.»
Veest päästetud naine oli üks suur jäätükk. «Ma olin kui puunukk. Täiesti jäätunud.» Kaaslane sundis teda liikuma. Üksjagu vedas Virve end suure vaevaga edasi, soovitas juba noormehel end maha, jääle lebama jätta, kui korraga tulvas temasse imeline palavus. «Esiti ühte kätte, siis teise... Mõtlesin, et nüüd hakkan surema, aga siis taipasin, et veri hakkas liikuma,» naerab Virve nüüd elutargalt ja märgib, et ega surm ikka enne õiget ja antud aega endaga kaasa võtma kipu.
See on Virvel jubedaim merehirmu-kogemus, eks neid vähem hirmsaid ole veel — nagu saarerahval vist ikka. «Jah, ma juba lapsest saati pelgan, aga ikka lähen merele,» ütleb Virve. Ning ujumas käib samuti, sest nagu ta Paide järve ääres teatas: see hoiab tervise korras. Kaire-Külli Kuldbek
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
