Virve lõpetas hiljuti kontserttuuri, mis läks hästi. Vaatajaid-kuulajaid oli palju. Nüüd saab Virve kodus esinemisväsimusest puhata.: F: Postimees/ScanpixTundub, et Kihnu Virve suudab kõike. Aga krapsakas proua ütleb: merd ta pelgab, sest see on talle «sutskeid» teinud, ja ujuda oskab ainult koera.

Päeval, kui Kihnu Virve (81) Paide rahvale kontserdi andis, jalutas kohalik mees Andrus sealse tillukese tehisjärve kaldal ja tema lasteaiaealine poeg Karl möllas vees. Ühtäkki jalutas nende juurde krapsakas vanaproua ja ärgitas meest, et mingu ikka ise ka vette — see olla äraütlemata tervislik. «Küsis veel, et kas see poiss seal on minu poeg ja ega ma tea, kas vesi on soe. Ja siis lubas ise ka kohe vette hüpata,» meenutab Andrus. «Küll ma mõtlesin, et on alles tuttav naisterahvas, aga ära ei jaganud. Pärast taipasin, et Kihnu Virve! Tal polnud ju seda Kihnu seelikut ja rätti ... ainult moodne tumepunane trikoo seljas!»
Kui Virve Köstrilt, kuulsalt Kihnu Virvelt, pärime, kas ta käibki kontsertide ajal niiviisi igal pool ujumas, ja räägime, millist elevust ta sellega Paide rahvas tekitas, kihistab ta tükk aega naeru. «Mulle meeldib küll inimestega rääkida,» noogutab laulik. Ja suuremas osas on inimesed Virvega väga sõbralikud. «Aga mõnel on nina püsti, pea püsti, lõug püsti ja kõik püsti,» raputab ta pead.
Mis ujumisse puutub, siis selle peale ütleb Virve, et katsub vette saada ikka nii palju kui võimalik. «Ükspäev käisime Pärnu jões lausa kaks korda.» Ujusid kõik, vanaemast lastelasteni välja.

«Koer» päästis elu
Kuigi Virve on mere ääres sündinud ja kasvanud, pole ta ujumist korralikult ära õppinud. «Ma teen koera,» mugistab ta rõõmsalt läbi naeru. Aga seesama nn koer on rannalauliku mitmel korral päästnud.
Meile on jäänud mulje, et ei see raudse närvi ja muheda jutuga Kihnu naine pelga midagi — hüppab ta ju langevarjuga, viskab laudast mehiselt sõnnikut ja loob laule nagu muiste —, aga näe, Virve pelgab merd! Põhjusega, muide: meri on üritanud mitu korda Virvet endale võtta. Või nagu ta ise ütleb: «Ma olen mitu korda merelt sutskeid saanud.»
Eriti hästi on tal silme ees üks aastatetagune juhtum. «See oli millalgi vene ajal, talvel,» meenutab ta.
Virve läks koos kohaliku noormehega üle jää Tõstamaa poole. Kaaslane utsitas naist ikka Soome kelgule, et puhaku jalgu, tee ju pikk. «Ma ütlesin, et käin veel natuke, saan sooja sisse. Külm oli.»
Korraga sulpsatas Virve üle pea «tuuleauku». «Mõtle, mis siis oleks võinud juhtuda, kui ma oleksin kelguga sinna kukkunud. Ma poleks sealt välja saanud!»

Jää all kinni
Vett täis raske kört ja jakk vedasid naist põhja poole. Õnneks oli Virvel jäänud jakitaskusse leivakannikas — see tõusis veepinnale ja tänu sellele sai noormees aimu, kus naine hulpis ning päästis ta jää alt välja.
«Mul oli veel nii kahju — vette jäi üks tallevillast kinnas. Ühe viskasin kaldale, aga teist ei saanud enam kuskilt kätte. Ja ilus suur kallis rätik kadus ka vette, aga selle otsisime hiljem üles.»
Veest päästetud naine oli üks suur jäätükk. «Ma olin kui puunukk. Täiesti jäätunud.» Kaaslane sundis teda liikuma. Üksjagu vedas Virve end suure vaevaga edasi, soovitas juba noormehel end maha, jääle lebama jätta, kui korraga tulvas temasse imeline palavus. «Esiti ühte kätte, siis teise... Mõtlesin, et nüüd hakkan surema, aga siis taipasin, et veri hakkas liikuma,» naerab Virve nüüd elutargalt ja märgib, et ega surm ikka enne õiget ja antud aega endaga kaasa võtma kipu.
See on Virvel jubedaim merehirmu-kogemus, eks neid vähem hirmsaid ole veel — nagu saarerahval vist ikka. «Jah, ma juba lapsest saati pelgan, aga ikka lähen merele,» ütleb Virve. Ning ujumas käib samuti, sest nagu ta Paide järve ääres teatas: see hoiab tervise korras. Kaire-Külli Kuldbek