Kuigi etendused-esinemised kipuvad ka nädalavahetusele ehk konkureerima avatud ülikooli loenguaegadega, on Gerli hakkamist täis ja usub, et jõuab igale poole. Seda enam et sõbrad ja pere on lubanud igal moel toeks olla.: F: Kalev LilleorgPäev enne seda, kui tuhanded juntsud, astrid pihus, kooliteed alustasid,
astus ametlikult taas õppuri staatusesse ka laulja Gerli Padar. «Ma olen alati tahtnud kõrgharidust omandada. Nüüd jõudis siis õige hetk kätte!» rõõmustab laulja, kelle erialavalik on, arvestades kui palju ta on figureerinud esikaantel, üsna üllatuslik – ajakirjandus.

Pole mingi saladus, et enamik meie popi- ja rokitegelastest ajab läbi keskharidusega. Sõubisnis neelab su ju noorelt ning eks sa katsu kell kaheksa hommikul viksilt loengus istuda, kui vaevalt kolm tundi varem esinemast koju jõutud.
Gerli (29) on paar katset juba teinud. Kohe pärast gümnaasiumi lõppu suundus ta Rootsi džässgümnaasiumisse. «See oli tasemelt midagi meie kutsekoolide sarnast — rõhk oli erialal,» selgitab ta. Seal sai ta olla vaid ühe aasta, sest osakond suleti.
«Siis läksin tööle ja kogu muu elu tuli mühinal peale. Noorena on ju kõigega väga kiire!» muigab Gerli. Uuesti koolipinki jõudis Gerli pärast pulmi, kui koos abikaasaga Soome kolis. Seal asus ta rakenduslikus kõrgkoolis tudeerima sotsiaaltööd. «Sain hästi hakkama, olin motiveeritud ja mulle hirmsasti meeldis koolis käia, aga siis... No kuidas ma oleks saanud jätta vastu võtmata peaosa «Kabarees»?» räägib Gerli, kuidas need õpingud pärast poolt aastat katki jäid. Kuigi eriala talle meeldis, Gerli toonast kooli poolelijätmist ei kahetse: ««Kabaree» oli minu jaoks ikka ainuõige otsus ja suur pöördepunkt!»

Riigieksamite tulemused jäid kesiseks
Aeg läks ja last oodates lappas Gerli taas koolide õppekavasid. «Muudkui otsisin õppimisvõimalusi, kuhu saaks ilma riigieksamiteta. Et ma ometi ei peaks neid uuesti tegema!»
Just riigieksamite tulemused olid üheks takistuseks või hirmuks Gerli haridusteel. «Kuna ma teadsin juba enne keskkooli lõppu, et lähen mitmeks aastaks Rootsi õppima, siis ma eksamite pärast väga ei pingutanud. Arvestasin ju, et nendest midagi ei olene ja nii mu riigieksamite tulemused kehvemaks jäidki, kui oleks võinud olla. Ja Eestis jäigi õppima minek selle taha, et igal pool nõuti ju riigieksamite tulemusi,» selgitab Gerli.
Pealegi on Gerli töökoormus viimasel kahel aastal olnud nii meeletu, et kooliplaan kadus kiiresti kalevi alla. «Kahes etenduses peaosa, palju sõitmist Tallinna ja Tartu vahet jne. Veel aasta tagasi poleks kool mu ellu nii hästi mahtunud. Aga praegune kurikuulus masu aeg on ses mõttes hea võimalus. Etendused käivad küll edasi, aga pole ette näha kurnavaid prooviperioode ning ka muude esinemistega on rahulikum. Nii et — õppimiseks täpselt õige aeg!» rõõmustab Gerli.
Otsus nüüd ülikooli astuda sündis Gerli temperamendile omaselt väga emotsionaalselt. «Olin Martiniga tantsulaagris kaasas, ostsin ajalehe ja lõin lahti täpselt selle koha pealt, kus oli kuulutus: ootame õppima meie avatud ülikooli — ilma riigieksamiteta! Hetkega oli otsus tehtud ja ootasin ainult, et saaks arvuti ligi, et vaadata, mis erialasid üldse on võimalik avatud ülikoolis õppida. Ma ei rääkinud algul kellelegi,» jutustab Gerli.
Kui sisseastumiseksamil küsiti, mida tudengikandidaat teab õppekavadest ja õppejõududest, vastas Gerli ausalt, et ei tea eriti midagi. «Ma ei jõudnud end isegi ette valmistada — lihtsalt läksin! Mõtlesin, et kui sinna saan, siis eks see on saatus. Aga kui eksamil ära käisin, olin täitsa kindel — kui mind vastu ei võeta, tulen järgmisel aastal uuesti! Nii hea meel on, et kohe esimese raksuga õnnestus!»
Kutseid oma ülikoolilõpetamisele Gerli laiali veel ei saada. Viskab seepeale ainult nalja: «Nüüd on vähemalt algus tehtud, eks näis, kaua mul seal õnnestub püsida!»

Tahab teada, kus on piirid
Aga miks just ajakirjandus? Kümned Gerli kolleegid kiruvad oma halbu kogemusi meediaga ning ta tunnistab ka ise, et on temast kirjutatud uudiseid lugedes korduvalt tulist kurja vandunud. Kas ei peaks see kõik hoopis ajakirjandusest kaugele peletama?
«Aga üks põhjus ongi ilmselt see, et ma tahan teada, kus on piirid,» põhjendab Gerli. «Ajakirjandus tundus just eneseharimise mõttes kõige põnevam. Samuti on mulle väga meeldinud teha tööd teles ja raadios, nüüd siis saan selleks ka akadeemilisi teadmisi. Arvan, et niipidi on ju mõistlikum, kui et panna paar korda teleekraanil esinenud inimene kuskile mingit blogi kirjutama, mida ei õigekirja ega muus osas suurt kannatagi lugeda...»
Tele- ja raadiotöö tunduvad Gerlile hetkel sümpaatsemana, kuid ta ei välista ka kirjutamist. Ühes on ta aga täiesti veendunud — oma tutvusi meelelahutusmaailmas ta ajakirjanduses karjääri tegemiseks ära kasutama ei hakka. Ehk siis iial ei helista Gerli näiteks kolleeg Koit Toomele, et kuule, Koit, räägi nüüd ausalt ära, kuidas...
Kardinaalselt elustiili vahetada ning laulmist tagaplaanile jätta Gerli ei kavatse. Lavale jääb ta ka edaspidi. Niisiis — kas uus laulev telenägu Reet Linna moodi?
Gerli naerab ja ütleb, et kui ta suudaks Reeda eas olla samasugune tulesäde ning nii avatud ja töövõimeline, oleks ta oma eluga väga rahul. «Ma loodan, et saan eluaeg teha asju, mis mulle meeldivad ning mulle endale ja ka publikule rõõmu teevad.» Signe Lahtein