Ingrid ja Toomas Tõniste: F: Kalev LilleorgKuigi Ingrid ja Toomas Tõniste tähistasid sel suvel oma 15. pulma-aastapäeva, mis on tänapäeval tõeline saavutus, on selle aja sisse mahtunud lisaks armastusele ka argipäeva. Ingrid meenutab, kuidas ta Toomase pärast muretses, kui mees poliitikasse suundus, ning jagab nippi, kuidas 24 tunni jooksul jõuda
võimalikult palju.

Kui Ingrid (39) 23aastaselt Toomasega (42) kohtus ning paar kuud hiljem jõulukuuse alt kihlasõrmuse leidis, kujutas ta tulevikku ette pisut teisiti, kui see on kujunenud. Mitte et ta rahul poleks. «Kõik meie elus on tulnud väga õigel ajal, aga seda mõistad lihtsalt alles tagantjärele,» arutleb naine, mõeldes selle all peamiselt laste sündi. «Veel kümme aastat tagasi ma nii mõelda ei osanud. Siis oli mure, miks meie lapsed, keda me nii väga ootame, ometi tulla ei taha? Esimest last oodati nende peres ju üheksa aastat. Ingrid mäletab veel ahastust, mida tekitasid arsti sõnad: teil on kõik korras, võtke lihtsalt vabalt ja ärge MÕELGE nii palju. «Seda on lihtne mõista, aga proovi sa tegelikkuses nende sõnade järgi toimida!»
Kui Maria Heleen kuus aastat tagasi lõpuks saabus, polnud ilmas õnnelikumaid vanemaid. «Oleme ehe näide sellest, mida arstid tihtilugu räägivad — kui esimene laps oma sünniga vanematel selle pinge maha võtab, tulevad teised juba riburada järele,» naerab Ingrid, silitades kõhtu, kus üks väike poiss veel kaks kuud mõnusalt oma ilmatulekut ootab.

Uued krutskid iga sekundi tagant
Kõik kolm rasedust on Ingridil kulgenud mõnusalt ja probleemivabalt. Vaid nüüd on ta vahel tundnud, et vihmasem hommik võtab jõu ära. «Aga kõike tahaks ju ikka jõuda, ei raatsi midagi tegemata jätta.»
Hommik algab Tõnistete majas kella 6 paiku, kui nende pisike äratuskell Marten Thomas (1 aasta 4 kuud) endast rõõmsalt märku annab. Viimastel kuudel on kujunenud nii, et «esimese vahetuse» võtab enda peale Toomas ja annab nii Ingridile lisauneaega. «Ehkki harjumuse jõud on nii tugev, et ega minagi üle kella 7 pikuta. Siis on juba hommikused pesud-pudrud ja muud toimetused,» kirjeldab naine.
Martenit hüütakse tema iseloomuliku rõõmsa meele tõttu pereringis Päikesepoisiks. Ema sõnul pole selle poisiga kunagi igav, sest ikka on vaja teda kuskilt alla või välja sikutada, kuna ta pea vaaritab uusi krutskeid iga sekund. «Kui köögis toitu valmistan, siis ikka nii, et varbaga hoian Marteni eest külmkapiust ja järgmisel hetkel peab juba hoolitsema, et ta prügikastikapist midagi «põnevat» välja ei tiriks. Endal tal on sealjuures kogu aeg nii mesimagus naeratus näol,» naerab Ingrid ja kinnitab, et tema kogemuse järgi on tütar ja poeg neis asjus ikka väga erinevad. Mariaga polnud selliseid muresid üldse, tema toimetas vaikselt oma asjadega emme-issi läheduses.
Eks mõnel hetkel, kui Marten eriti hoos on ja emmel kahest käest väheks jääb, mõtleb Ingrid küll, et kuidas siis saab olema, kui üks veel väiksem samuti tähelepanu nõuab. Aga väga palju ta selle pärast ei muretse. Vastupidi, naisel on hea meel, et novembris sündiv poisike otsustas tulla just nüüd — nii saab ka Marten emme kodusolekuajast veel oma osa enne, kui lasteaiaiga kätte jõuab.

«See on saatus, seda ma usun küll,» kinnitab Ingrid. «Kui Marten sündis, siis ma arvestasin selle võimalusega, et ta jääbki meil pesamunaks — tüdruk ja poiss ju olemas ning vanust ka juba omajagu. Olin vahel päris kurb, mõeldes, et rasedus juba möödas, sünnitus möödas, rinnaga toitmine lõppenud — ja äkki ma ei saagi seda elu imelisimat aega enam kunagi uuesti kogeda!» Ilmselt jõudis Ingridi sõnum õigete kõrvadeni, sest vahetult pärast seda, kui ta oli lõpetanud Marteni imetamise, jäi ta uuesti lapseootele — ootamatu rõõmu-uudisena nii endale kui kogu perele.
Kolmandal korral pole vanemail endil olnud mingit eelistust lapse soo osas —
on ju nii tütar kui poeg juba olemas. Küll aga ootas Maria Heleen tuliselt õekest. Kui ta sai teada, et on ikkagi poiss tulemas, oli ta algul natuke kurb, aga üsna kiiresti sündis neiu peas lahendus ning nüüd räägib ta vahel seltskonnas, et «kui meil neljas beebi tuleb, siis tema on tüdruk!». Ingrid vaid naerab: «Ilmselt nüüd siiski meile juba aitab ka — kolmest me Tomiga abielu algul unistasime ja kolm ongi varsti käes! Aga mine tea, kui keegi veel peaks meile sellise üllatuse tegema nagu see väike poiss siin, siis — muidugi võtame ta rõõmuga vastu.»

Toomas poliitikuks liiga leebe?
Nii Toomas kui Ingrid on tegusad inimesed. Lisaks riigikoguliikme tähtsale tööle tegeleb Toomas koos venna Tõnuga, kes veab praegu nende ühist hulgifirmat LTT, endiselt ka purjetamisega. Melges24-klassi Euroopa meistrivõistlustel Lõuna-Prantsusmaal ei õnnestunud neil kahjuks meistritiitlit kaitsta ning nad jäid tänavu amatööride seas neljandaks. Küll aga loodavad tuleval aastal Tallinna lahel toimuvatel maailmameistrivõistlustel seda kohta kindlasti parandada.
Vastupidiselt paljudele pereemadele, kelle meelest mehe hobid on vaid üks ettekääne kodustest töödest kõrvale hoidmiseks, soosib Ingrid oma mehe purjetamist igal moel. Purjetajasse ta ju omal ajal armus ning purjetajaks on Toomas oma hinges ka jäänud.
Ingrid kiidab, et vastutusrikkale tööle ja muudele tegemistele vaatamata on abikaasa palju ka pere päralt. Sest eks tegelikult tule neid televiisorist nähtud riigikogu öiseid maratonistungeid ette ju vaid paar korda aastas. Ning tööd koju kaasa Toomas eriti ei võta. Isegi kui koju jõudes on tal mõni töine telefonikõne pooleli, räägib ta selle garaažis lõpuni ning tuleb alles siis tuppa.

«Kui Toomas üle kümne aasta tagasi poliitikasse suundus, pelgasin pisut, et ehk on ta poliitikuks liiga hea ja leebe loomuga,» tunnistab Ingrid ausalt. Kuid nüüd ta enam ammu ei muretse, olles veendunud, et täna jagub ta abikaasal konkreetsust ja oskust õige asja eest võitlemisel piisavalt. «Jääb mulje, et paljud pürgivad poliitikasse peamiselt isiklike huvide eesmärgil. Mina võin küll oma mehe poolt kerge südamega hääletada, sest näen, et tema mõtleb ja tegutseb üldsuse huvides.»
Muide, ka Ingrid ise on ühiskondlikult aktiivne. Kui ta nelja aasta eest kodukohas Viimsis vallavolikogusse valiti, oli see talle tõeliselt ootamatu üllatus. Nüüd aga usub ta, et on selle ajaga kaasa aidanud nii mõnegi hea otsuse sünnile. Just seetõttu kavatseb Ingrid seda — niipalju kui suureneva pere kõrvalt jõuab — teha ka järgmisel neljal aastal, kui valijad nii tahavad.

Uneajast saab lisa
Ehkki ka Ingridi ööpäevas on vaid 24 tundi, on ta aastatega harjunud palju jõudma. Maria Heleeni ja Marteni beebipõlves tegi naine vaid pisikese pausi oma lastekaupade maaletoomisega tegeleva perefirma juhitöös. Juba mõnekuuste põnnide päevaste unetundide ajal kiirustas Ingrid ikka paariks tunniks tööle, et siis juba järgmiseks toitmisajaks kodus tagasi olla. Õnneks on ka kodus võimalik üht-teist ära teha. «Tööd saab teha ikka muidugi ainult siis, kui lapsed söödetud, pestud ja magavad. Siis istusin umbes kolm-neli tundi arvuti taga kuni Marteni järgmise öise toitmiseni. Mõni tund und ja kuuest jälle üles,» kirjeldab Ingrid veel aasta alguses toiminud rutiini. Nüüd aga tunneb ta, et pere kolmelapseliseks kasvades nii enam ei jaksa. «Tahaks olla päris kodune emme. Seega üritan töökoha vahet sõitmisele pikema pausi teha ning hädavajalikud tööd kodukontoris laste päevase une ajal ära teha. Kui üks pisipõnn juurde tuleb, olen õhtuks ilmselt nagu tühjaks pigistatud sidrun, kes koos lastega voodisse kukub.»

Sellist juttu ei räägi Ingrid sugugi murelikult. Vastupidi, ta tunneb, et lapsed on tulnud nii õigel ajal, kui vähegi saab — vanemad on jõudnud meelepärast tööd teha, kahekesi reisida ja olla, oma kodu üles ehitada.
Muidugi ei tähenda see, et kahekesiolemise limiit täis oleks ja Toomas ning Ingrid seda enam ei vajaks. «Lapsed on väga harjunud meiega koos olema. Nii et kui Toomasega midagi rahulikult arutada tahame, saame seda teha ikka kas laste uneajal või näiteks kahekesi autos sõites,» räägib naine seda, mida enamik lapsevanemaid omal nahal kogenud. Tõnisted lahendavad asja nii, et lubavad endale umbes korra kolme-nelja kuu tagant lasteta nädalalõpureisi lähemale või kaugemale. «Seda on vaja kas või selleks, et ainult kahekesi olla ning ennast korralikult välja magada,» naerab Ingrid ja kinnitab, et sel moel ei saa «patareid» tühjaks ning jaksadki teha seda kõige tähtsamat — nautida (pere)elu argipäeva. Signe Lahtein