|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Rustam ja Nadežda õpetavad oma lapsi eakaaslaste norimisest-narrimisest mitte välja tegema maast madalast. Siiamaani pole nende lapsi ema «huvitava töö» pärast keegi narrinud.: F: Kalev LilleorgSuperstaarisaate kolmas hooaeg kruvib tuure, kuid see pole ainus võimalus täheks saada. Kaheksa lapse ema Nadežda lauljakarjäär edeneb hoopis Tallinnas Viru keskuse bussiterminali tunnelis.
Kel viimati terminali asja olnud, on kahtlemata kuulnud ingelliku häälega naist, kitarr käes ja laps kõrval, laulmas. Naine ei näe sugugi tüüpilise tänavamuusiku või kerjuse moodi välja — riided on seljas korralikud ja ta ise puhas ning selge silmavaatega. Ometi laulab ta tunnelis, avatud kitarrikastil silt, mis tutvustab teda kaheksa lapse emana.
Laulmine on köitnud Nadežda Atajevat (37) juba 15 aastat. Aegapidi on muusikaarmastus kasvanud nii suureks, et peale laulmise, kitarrimängu ning lastekasvatamise tal muuks aega ei jäägi. «Jumal on minu kõige suuremaks inspiratsiooniks! Olen õppinud lasteaiakasvatajaks, kuid seda tööd olen teinud vaid kaks aastat,» räägib naine.
See aeg jäi aastate taha, mil Nadežda veel Moskvas elas. Eestisse kolis naine pärast Rustamiga tutvumist. Pulmad peeti 1997. aastal.
Müünud üle 500 plaadi
Nadežda neljatunnistel tunneli-kontsertidel on alati üks tema lastest kaasas. Kui laps väsib, vahetab keegi õdedest-vendadest ta välja. Miks? Kas möödakäijates rahakotiraudu avava haletsuse tekitamiseks? «Ei, nad on kaasas sellepärast, et nad juba väikesest peale näeksid, et maailmas on palju erinevaid inimesi, ja et nad ei kardaks rahvast,» kummutab laste isa Rustam selle arvamuse.
Peale selle kinnitavad nii mees kui naine, et avatud kitarrikarpi kogunev raha ei kulugi pere vajaduste rahuldamiseks, vaid hoopis Nadežda järgmise plaadi väljaandmiseks. Just nimelt järgmise plaadi — üks helikandja on naisel juba ilmunud ning seda on Rustami sõnul müüdud üle 500 eksemplari!
Ka sildil «8 lapse ema» Nadežda kitarrikastil on ootuspärasest erinev selgitus: et möödakõndijad teaksid imetleda naise pealehakkamist.
Et tähetund kiiremini saabuks, on Nadežda proovinud läbi lüüa nii teles kui raadios. Kuigi Vene telekanal STV näitas tema lugu «Teekond» päris mitu korda, on abielupaar veendunud, et kõige otsem tee inimeste südamesse jõuda on vahetult nende ees laulda.
«Mu soov oma muusikat inimesteni viia on väga suur,» sõnastab naine selle tõuke, mis teda iga päev tunnelisse laulma viib. «Ka meie tutvusringkond suureneb iga päevaga. Teatud inimesed, kes päevast päeva mööda käivad, naeratavad Nadeždale,» rõõmustab Rustam.
Nadeždal ja Rustamil on palju lapsi. Kohe nii palju, et nimesid ette lugedes jäävad seitsmenda juures jänni — võta või jäta, aga meelde ei tule, kes nimetamata jäi! Ärge sellest nüüd kohe järeldage, et tegu on halbade lapsevanematega. Vastupidi, kuigi Rustam tööl ei käi ning Nadežda on pühendunud laulmisele, on lastel soe söök laual.
«Ma polegi sellepärast tööle läinud, et saaksin laste eest hoolt kanda, kuni Nadežda oma talendi arendamisega tegeleb,» märgib mees ning kinnitab, et suudab juhutöödega pere ülal pidada.
Eesti keeles oskab ainult laulda
Nadežda pole laulmise eest sugugi alati kiidusõnu kuulnud. Kord pragas temaga üks Toompea riigiametnik. «Ta tuli ja karjus, et mida sa siin üldse teed! Ja miks sa vene keeles laulad, aga mitte eesti keeles?» meenutab Nadežda. Kuigi mälestus on mõru, sai naine sellest tõuke oma laulud eesti keelde tõlkida. Nüüd ta mitte ainult ei laula riigikeeles, vaid ülistab lauludes ka Eestimaad.
Nadežda usub, nagu ta peregi, et edu saabub peagi. See ei tähenda raha, vaid eelkõige võimalusi kontserte anda. Ja mitte enam maa-aluseid, vaid suurtel lavadel ja neile, kes just teda kuulama on tulnud. Triinu Uprus
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
