Riina imestab, kui palju uutel ja huvitavatel teemadel tal nüüd lastevanematest sõbrannadega rääkida on.: F: Kalev Lilleorg«Olen olnud valmis emaks saama juba mõnda aega, aga pole seda otsust tahtnud kunagi üksinda langetada,» ütleb neljandat kuud lapseootel aeroobikatreener Riina Suhotskaja. Mees, kes soovis last sama palju kui tema, saabus Riina ellu saatuse tahtel aga alles üsna hiljuti.

Riina Suhotskaja (38) on üks neist paljudest edukatest ja kenadest naistest, kelle puhul on aastaid teemaks olnud — kuhu jäävad lapsed? Kas tõesti on ideaalne sportlik vorm eduka aeroobikatreeneri jaoks nõnda tähtis, spekuleerisid ühed. Aga äkki ei ole tervis korras, on end lõputu trenniga «ära ajanud», kahtlustasid teised.
Riina jäi alati endale kindlaks ega lasknud kuulujuttudel end häirida. Samas ei teinud ta iial saladust, et tahab emaks saada. «Kuid laps peaks olema mõlemapoolne soov,» vihjab naine põhjusele, miks ta alles nüüd on oma esiklast ootamas.

Õnnelik taaskohtumine
«Muidugi arvasin ka mina kunagi, et peale ülikooli on loomulikuks jätkuks abielu ja lapsed. Aga elu ei saa ju planeerida niimoodi, kõige jaoks on oma õige aeg,» ei kahetse Riina, et alles nüüd, kaks aastat enne neljakümnendat sünnipäeva oma esimest last kannab.
«Ma ei ole absoluutselt mingi karjääriinimene,» lükkab ta suure kaarega ümber arvamuse, justkui oleks ta fanaatiliselt spordile pühendunud. See, et ta on raudselt Eesti tuntuim aeroobikatreener, pole sihiteadliku kavandamise tulemus, vaid heade juhuste kokkulangemine. Oma osa siin on kindlasti ka tema alati naerataval, soojal ja sõbralikul natuuril.
Elukaaslase Alar Kajariga (36) juhatas elu neid kokku neli aastat tagasi spordiklubis Status, kus Riina aeroobikatreenerina töötab. Kuigi mõlemad on lõpetanud samal kevadel  Nõmme spordikooli, nad kooli ajal kokku ei puutunud, sest Riina põhialaks oli kergejõustik ja Alaril laskesuusatamine. Alar märkas Riinat spordikooli lõpuaktusel, kui  naine  parima noorsportlase tiitliga pärjati, ja jälgis tema edasisi tegemisi meedia vahendusel.
Kui üle aastate taas kohtudes mõlemad  vabadeks-vallalisteks osutusid, hakatigi lähemalt suhtlema. «Kõik läks nii loomulikku rada, nagu oleksime teineteist juba aastaid tundnud,» õhkab Riina, kes hindab Alaris eelkõige sihikindlust ja tahtejõudu, ka hoolivust ja mõistmist.
Sama loomulik kui üksteisest hoolimine tundus mõlemale  ka valmisolek last saada. Nii mõtleski Riina endamisi, et tore oleks ju suvel rasedaks jääda. Aga et see hea uudis juba jaanipäeva hommikul saabus, tuli mõlemale suure üllatusena. «See oli selline sõnadeta rõõm, mitte hollywoodlik kätega vehkimine ja kiljumine,» mäletab Riina. On ju laps mõlemale, nii Riinale kui Alarile, esimene ja seetõttu tõeliselt eriline ning oodatud.

Aeroobikaga lõpparve?
Riina on olnud alati tuntud oma rõõmsa meele poolest, kuid nüüd õhkub temast lausa maagilist rahulolu. «Jah, olen väga õnnelik,» kinnitab ta ka ise ja lisab, et erilisi hirme tal lapseootuse või eelseisva sünnituse pärast ei ole. «Ma tunnen oma keha läbi ja läbi ning võtan tõesti kõiki neid igapäevaseid väikeseid muutusi väga loomulikuna — ja jälgin huviga,» tõdeb Riina.
Liigseid kilosid ei karda ta seejuures absoluutselt ja muretsemiseks ei tundugi põhjust olevat — Riina on hetkel, neljandal raseduskuul, endiselt heas vormis ning võtab kaalus juurde täpselt nii, nagu peab.
Sportliku ja tervisliku eluviisi pühendunud harrastajana ei näe ta põhjust, miks ta peaks raseduse ajal oma treeningharjumusi oluliselt muutma.
«Praegu tuiskan küll veel mööda trenne ja teen praktiliselt kõik harjutused ise kaasa,» jutustab ta, kuid lisab siis, et naised, kes pole harjunud sporti nii intensiivselt tegema, ei tohiks teda pimesi eeskujuks võtta. «Igaüks peaks siinkohal ikkagi kuulama oma sisetunnet ja küsima kinnitust ka arstidelt,» nendib ta.

Üldlevinud arvamus, et rase peab trennist täiesti loobuma, vältima käte üle pea tõstmist ja muud seesugust, on Riina arvates iganenud müüt. «Mulle on õnneks antud arstide poolt roheline tuli trennidega jätkamiseks,» lausub ta. Seega võib Riinat ilmselt kuni viimaste raseduskuudeni aeroobikatrenni andmas näha.
«Kuigi praegu tundub üle paari kuu trennidest eemal olek väga võõra ja võimatu mõttena, siis ometi ei plaani ma kohe pärast sünnitust spordisaali üleliigse innukusega tagasi kiirustada,» lausub ta ja lubab emarõõme täiel rinnal nautida.
«Ja äkki hakkab mulle emaroll nõnda meeldima, et kes teab — sünnitan enne neljakümnendat sünnipäeva veel teisegi lapse,» muigab ta kavalalt.
Epp Reinmets