Viieaastane Marta tutvub isa Justini abil ema Epu äsjailmunud lasteraamatuga «Siis, kui seened veel rääkisid». Kaheaastane Anna oli kahjuks külge saanud sügisese külmetuse ning seekord pildile ei tulnud.: F: Aldo LuudEesti üks tuntumaid blogijaid, kirjutaja ja kirjastaja Epp Petrone ning tema ameeriklasest abikaasa Justin peavad lähiajal langetama tähtsa valiku – kumma sünnimaaga end pikemalt siduda? Nende vanem tütar jõuab järgmisel sügisel kooliikka, nii et otsustamisega on üsna kiire.

Epp (35) ja Justin (29) on vaheldumisi elanud nii ühe kui teise kodumaal. Pärast Marta (5) sündi olid nad USAs, kaks ja pool aastat tagasi kolisid noorema tütre Anna sünni eel Eestisse ja punusid kodu Tartusse. Epp ja Justin mõistavad, et kui Marta kooli läheb, ei saa pere enam nomaadlikku eluviisi viljeleda — kuhugi tuleb püsivamalt paigale jääda.
Epp tunnistab, et tema pea ja süda on selle valikuga lausa lõhki aetud. Kui üks variant oleks hea ja teine halb, poleks ju raske otsustada, ent ta näeb mõlema maa plusse ja miinuseid.

Kaks võrdselt armsat maad
Epult ilmus äsja lasteraamat «Siis, kui seened veel rääkisid», mis on suuresti sündinud tema enese lapsepõlve elamustest ja mälestustest — kuidas ema ta metsa viis ja seeni tundma õpetas. Epp soovib, et ka tema lapsed kasvaksid üles teadmisega, et mets on nende sõber, mitte midagi võõrast ja ohtlikku. Selles mõttes on Eesti kindlasti parem valik kui New York.
Teiselt poolt on kultuurielu Suures Õunas elavam ja eripalgelisem. «Seal on palju kirevust, mis kasvatab lastes tolerantsust,» ütleb Epp. Talle meeldib ameeriklaste avatus, meeldib, et kui ta läheb lastega välja, näevad põnnid palju rõõmsaid naeratusi ja kuulevad ohtralt sõbralikke sõnu. Eestis võõrastele lastele naljalt ei naeratata.
Ameerikasse kolides jätkaks Epp kirjastustegevust Eestis — praegusel infoajastul on see ju võimalik. Ta usub, et kaugel maal jääks tal ka kirjutamiseks rohkem aega. Siin kipub see oma kirjutamise aeg muu sehkendamise peale kaduma. «Samas on tohutult tore, et mul on Tartus sõbrad, on see turvavõrgustik, millest ma Ameerikas puudust tundsin,» toob ta välja asja teise külje.
Säästliku eluviisi pooldajana ei meeldi Epule ameeriklaste pakendi- ja
plastihullus. Kultuurierinevused löövad väga selgelt välja Justini vanemate poolt Martale ja Annale tehtavates kingitustes. «Olen palunud, et nad ei kingiks patareidega ja plastmassist asju, aga nad teevad seda ikka,» ohkab naine. «Samas —
kindlasti kingivad nad neid vähem, kui kingiks siis, kui ma neile oma «eripära», keskkonnahoidmist, meelde ei tuletaks.»
Lisaks mänguasjade iseloomule ollakse eri meelt ka nende hulga suhtes —
vanavanemad toovad kingitusi ikka kotitäie korraga, mitte üheainsa. «Eks need uued asjad teevad lastele rõõmu küll, aga seda rõõmu on umbes üheks päevaks,» sõnab Epp. «Mina siis oma karmi käega võtan kaks korda aastas ette sorteerimise, et millised asjad jätame endale ja millised anname ära.»

Kas laps vajab 22 Barbie’t?
Epp pakkus Martale, kellel oli juba 22 Barbie’t, et kingiks õige neist pooled lastekodulastele. Marta jäi nõusse. Kuid Justini ema solvus sellest kuuldes hingepõhjani — kõik need nukud olid ju tema kingitud. Siis hakkas Martagi virisema, et äkki saaks ikka oma nukud tagasi...
Taolised seigad kurvastavad Eppu, sest ta tahaks lastele õpetada kinkimisrõõmu ning arusaama, et asjadest pole tarvis kümne küünega kinni hoida. Veel leiab Epp, et kui lelusid on liiga palju, siis ei teki lapsel ühegagi neist sooja isiklikku suhet. Perenaisena teab ta väga hästi sedagi, et mida rohkem on asju, seda raskem on koristada.
Näib nii, et Epul ja Justinil tuleb veel tublisti pead murda. Hetkel kaldub Epp siiski sinnapoole, et kolitakse Ameerikasse, ent pikad suved veedetakse Eestis. «Meid hirmutavad New Yorgi higine suvi ja Eesti päikeseta talv,» väristab Epp õlgu. Ta loodab, et suved on piisavalt pikad, et lapsi oma kodumaa ning selle loodusega sõbraks teha, seda enam et peale Tartu kodu ootab neid alati ka maakoht Setumaal Obinitsas.
Epp ja Justin on mõelnud sellelegi, et võib-olla koliks hoopis ökokülla (Ameerikamaal) või hakkas maainimesteks (Setumaal). Nii et valikuvariante on rohkemgi kui kaks. Aga kui lapsed suured, sätib paar end ehk hoopis Itaalias sisse. «Me oleme mõlemad kosmopoliidid ja sellised avantüristid, kes tahavad küll stabiilsust, aga mitte nii, et asjad on paigas igavesest ajast igavesti,» naerab Epp. Eve Jaakson

Justini Eesti-elamustest saab raamat
Justin Petronele on abikaasa kodumaa pakkunud hulga üllatusi. Ameeriklasena hämmeldas teda seenekorjamine («Aga kust te teate, et keegi pole neid seeni mürgitanud?»), põdrasamblatee («Aga siin on ju mingid loomad peal kõndinud! Äkki on siia mõni põder isegi sittunud!») ja palju muudki tema meelest veidrat.
Kord läksid Epp ja Justin rabamatkale. Kesk sulnist jalutuskäiku nägid matkalised, et kaugemal kirjendab maa murakatest. Padavai tormasid eestlased marjade poole ja hakkasid nendega aplalt maiustama. Ehmatanud Justin hüüdis laudteelt: «Tulge tagasi! Tulge tagasi! See on ju soo!» Taibanud, et ei tormanud teised siiski otse mülkasse ja laukasse, võttis ta fotoaparaadi ja hakkas kummalist nähtust pildistama. Hiljem saatis ta fotod oma Ameerika sõpradele, et needki seda ilmaimet näeksid – tsiviliseeritud inimesed tormavad SOHU ja hakkavad seal metsikuid marju kahe suupoolega sisse vohmima!
Liialt Justini üle siiski naerda ei maksa, sest nagu Epp ütleb – võõrsil oleme kõik võhikud. Justini Eesti-kogemustest saab rohkem lugeda juba oktoobris, kui ilmub tema raamat «Minu Eesti».