Varem tekitas Kerli teleesinemine pereringis ja sugulaste seas ikka põnevust. «Lehvita meile,» oli vanaonude palve ja «Tead, ma nägin sind hommikul telekas!» tütarde humoorikas tögamine.: F: Kalev Lilleorg«See on kindlasti teletrikk,» mõtlevad televaatajad, kui saavad teada Kerli Dello tegeliku vanuse, ega suuda kuidagi uskuda, et «neiul» on kaks teismeikka jõudvat tütart. «Minu saladus on ilu-uni,» reedab alati särav naine.

On varahommik, kell näitab 4.48(!), kui Kerli Dello (32) kodus heliseb äratuskell — nii nagu igal tööpäeva hommikul. Abikaasa Aller ja tütred Ketlin (13) ja Gerri-Grete (9) pööravad tüütu helina peale teist külge ja nohisevad edasi magada. Kerli aga lendab justkui püssist lastud kuul voodist ja hakkab kohe toimetama. «Mul on hommikuti kõik lausa sekundi pealt välja arvutatud, seetõttu ei helise kell ka mitte 4.50, vaid 4.48,» rõhutab naine. Nagu tavaks, on Kerli õhtul kõik pesud, sokid, kampsunid, saapad jne välja valinud. Riided seljas, sööb ta ühe võileiva, haarab kapi pealt prillid ja telefoni ning tõttab õue, kus teda juba ootab takso. Kümmekonna minuti pärast astub Kerli telemaja uksest sisse ja siirdub uudistetoimetusse toimetajate poolt ette valmistatud uudistega tutvuma. Peagi algab «Terevisioon», kus Kerli toob televaatajateni päeva esimesed uudised.

Kuigi Kerli teab täpselt, mitu sammu on telemaja uudistetoimetusest stuudiosse, ja ta võib une pealt ette lugeda suurriikide peaministrite nimed, ei saa teda kuidagi pedantseks ja kuivaks inimeseks pidada. «Olen lihtsalt enda suhtes ülimalt nõudlik, sest näiteks kahekümnesekundiline hilinemine või kohanime vale hääldamine on minu töös juba suur jama,» selgitab naine ja lisab, et samas ta tõesti armastab oma ametit.
Kerli elu keerlebki kahe suure armastuse — töö ja pere ümber. Nii nagu tema tööpäev algab, nõnda ka lõpeb tavapäratult vara, siis, kui osa Tallinnast alles uniselt ärkamas. Kolmveerand üheksast on Kerli juba reipal sammul teel kodu poole, kust mees ja lapsed on äsja kooli-tööle tormanud. «See on minu omaette olemise aeg,» õhkab Kerli ja jutustab, kuidas ta võtab siis ühe kuuma tee ja hea raamatu mõneks ajaks ette ning seejärel teeb mõnusa uinaku. «Kõik lähedased teavad, et enne kella kahteteist mulle päeval helistada ei tasu,» naerab Kerli. Talle on ülimalt oluline, et ta saaks päeval paar tundi magada, sest kui tütred kolme-nelja paiku koolist ja huviringidest tulevad, on Kerlil kohustused nagu kõigil emadel: valmistada süüa, koristada kodu ja aidata lastel koolitükke teha.

Tütardega ühevanune
Paljusid televaatajaid võib üllatada, et Kerlil on kaks peagi teismeikka jõudvat tütart ja seljataga kümme aastat õnnelikku abielu. «Ta on ju ise alles kahekümne tuuris,» usub suurem osa meist ekslikult. Noorusliku välimusega Kerlit peetakse tihti isegi tema enda tütarde õeks. «Olime mõni aeg tagasi koos vanema tütrega «Laululahingu» salvestusel ja seal küsis üks kohalviibijatest Ketlini käest, et kas tema õde töötab televisioonis,» meenutab Kerli üht seika.
Noorusliku ja särava välimuse kirjutab Kerli peamiselt heade geenide arvele. «Mu ema on väga ilus naine,» kinnitab ta. Oma hea vormi teiseks saladuseks peab Kerli juba mainitud harjumust vara tõusta ja õhtul samuti varakult, umbes kella kümnest magama minekut. «Ilu-uni on minu töö ja elurütmi puhul väga tähtis,» toonitab naine, keda kuuldavasti pole tema pikaajalise raadio- ja teletöö jooksul mitte keegi mitte kunagi väsinuna ja kottis silmaalustega kohanud.
Huvi meedia vastu on Kerlil juba ammusest — ta hakkas Rakveres 16aastaselt keskkooli kõrvalt kohalikus Viru-R-Raadios noortesaateid tegema. Samal ajal langetas ta ka otsuse kolida oma sõbranna juurde üürikorterisse. «Vanematega ei olnud mul mingeid riide ja pärast esmast ehmatust mõistsid ja toetasid nad mind täielikult,» meenutab Kerli oma ühe hüppega iseseisvumist.
Oma uues kodus elades tutvus neiu majanaaber Alleriga, kellega aasta pärast leivad ühte kappi pandi. «Kui ikka suur armastus peale tuleb, siis mõtledki, et oled selle inimesega koos terve elu,» põhjendab Kerli, miks ta 19aastasena ka emaks saada ei peljanud.
Noored lapsevanemad pidid läbi ajama üsna kesiselt ja olude sunnil töötas Kerli vahepeal ka poemüüjana. «Oleme lugenud sente ja unistanud palgapäevast, millal võib endale jäätist või viinamarju lubada,» meenutab ta.

Pulmad mustas kleidis
Raskused ainult tugevdasid nende suhet ja kui Kerli kolm aastat hiljem teise tütre ootele jäi, otsustati kooselu ka ametlikult registreerida. «Soovisime, et minul oleks sama perekonnanimi, mis mu mehel ja lastel, ja nii saame hoida ka tuludeklaratsiooni täitmisel raha kokku,» muigab Kerli ja tunnistab, et abiellumine oligi peamiselt just ratsionaal­ne otsus. «Panin selga piduliku musta kleidi ja käisime kahekesi kiirelt ja lihtsalt ära,» meenutab ta oma pulmapäeva. Nüüd, aastaid hiljem, unistab Kerli, nagu iga naine, siiski valgest pruutkleidist ja suurest pulmapeost: «Ehk kunagi kahekümnendal pulmaastapäeval teeme selle ära.»
Seda, et unistused tasapisi täituvad, usub Kerli kindlalt. Mõni aeg tagasi said nad endale nõnda ka maakodu. «Kõik vaba aeg ja raha ongi läinud selle toreda Lääne-Virumaal asuva koha korda tegemisele ja kunagi tahakski linnast päriselt maale kolida, sünnitada veel mitu last ja ruttavast elutempost veidi eemalduda,» unistab Kerli julgelt. Seni aga heliseb Dellode kodus äratuskell ikka hommikul kell 4.48...
Epp Reinmets