Koreograafiliste liigutuste tegemine hanereas meenutas kangesti lasteaia ringmängu, kus tuli mängida lindu. Ainult et lasteaias ei läinud sammud nii sassi.: F: Helin LoikKui oled juba proovinud pilatest ja joogat tavalises spordiklubis, aga seda
tõelist tunnet pole ikka kätte saanud, siis mine meditatiivse tantsu tundi. Nalja siin ei mõisteta ja enda sisse tuleb vaadata sada protsenti.

Et nalja ei mõisteta, on ehk pisut karmilt öeldud.  Studio 108s tantsutunde juhendav sakslane Nandi Devar on lõbus inimene ja julgustab pooleteise tunni pikkuses trennis kõiki kaasa tegema vastavalt oma kogemustele ja oskustele.
Ausalt öeldes siin teisiti kui vastavalt oma oskustele taielda ei saagi, sest meditatsiooni ja koreograafiat siduv tund nõuab sügavale endasse keskendumist. Pole mõtet lootagi, et see kohe esimeses tunnis ideaalselt õnnestub. Vähemasti minul ei õnnestunud.
Tantsutunni alguses pakatan entusiasmist, sest Nandi rõhutab: olulisim on vabastada end argimõtetest. See ei saa ju olla keeruline, usun siiralt. Aga juba pärast esimest käteharjutust hindan oma võimed ümber: iseenesest ei tohiks selles ju midagi rasket olla, aga mõtete väljalülitamine ja liigutustele keskendumine lihtsalt ei õnnestu. Ikka hiilib mõni trenniväline mõte pähe. Näiteks arutlen seina taga veesolinat kuuldes endamisi, et ei tea, kas läheduses on mõni tualettruum või tuleb see hoopis radiaatoritest... No kas pole oluline?!

Siis hakkame tegema tantsulisi liigutusi. Vaat see on õudus kuubis! Pole mul ju tantsukogemust ega rütmitunnet. Selgub hoopis, et ma oskan väga hästi keskenduda mõttele, kui lõbus võib olla fotograafil meid kõrvalt vaadata. Või mis meid, pigem mind, sest teistel näib kõik iseenesest tulevat. Kas nad oskavad nii hästi teeselda või on tõesti jäägitult endasse süvenenud? Tahaks teada!
Vähemasti mõneks ajaks pääsen trennikaaslaste pilkude alt: silmad tuleb kinni panna. Liigume rivitult ja Nandi ütleb ette, kuhu astuda. Kaaslasega kokkupõrkamist peab vältima tunnetamise teel, aga selleks hetkeks on mulle juba selge, et ei õnnestu mul seekord midagi tunnetada ja ma võtan kasutusele väga alatu võtte: piilun.
Niimoodi sohki tehes elan selle tunniosa vigastusteta üle, et jõuda järgmisse etappi, kus tuleb kujutada ette tuleleeki enda sees ja seda kehakeele abil väljendada. Siin saab minu mõistus otsa: ma ei oska ja ausalt öeldes ei tahagi seda teha. Kõigutan end veidi küljelt küljele ja piilun vargsi (silmad peaksid endiselt kinni olema), mida teised teevad.
Siis taipan küll, milleks absoluutne keskendumine on vajalik: mõni trennikaaslane on kusagil oma maailmas ja väänleb tõesti nagu tuleleek. Keskendumata selleni kindlasti ei jõua.
Tunni mõnusaim osa on see, kui võib mati võtta, sellele pikali heita ja silmad sulgeda. Olen väsinud ja nüüd keskendudes tajun, et ehk ma siiski suudan seda — ma ei mõtle millelegi vähemalt paar sekundit. Anna-Liisa Mets

Kohe ei peagi õnnestuma!
Studio 108 meditatiivse tantsu juhendaja Nandi Devar ütleb, et kui ei keskendu, ei ole ka tulemust. See pole niisama jõutrenn, mis aitaks lihast kasvatada ja kaalu alandada, siin üritatakse kontakti saada oma sisemaailmaga, et selle kaudu leida parem elukvaliteet. «Meie elu juhivad sageli tähtsusetud asjad ja kui suudad neist sulle sobival hetkel välja lülituda, võid elada palju õnnelikumalt.»
Sellest, kui enese kõigest väljalülitamine esimesel korral ei õnnestu, ei tasu meelt heita: see ei tulegi kergelt, aga see ei tähenda, justkui ei sobiks trenn algajaile. Kõik on õppimise küsimus. Kas ja kuidas enda sisemise maailma leidmine õnnestub, saab proovida neljapäeviti 17.15–18.45 Tallinnas, Narva maantee 9A 150 krooni eest.