|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
Koreograafiliste liigutuste tegemine hanereas meenutas kangesti lasteaia ringmängu, kus tuli mängida lindu. Ainult et lasteaias ei läinud sammud nii sassi.: F: Helin LoikKui oled juba proovinud pilatest ja joogat tavalises spordiklubis, aga seda
tõelist tunnet pole ikka kätte saanud, siis mine meditatiivse tantsu tundi. Nalja siin ei mõisteta ja enda sisse tuleb vaadata sada protsenti.
Et nalja ei mõisteta, on ehk pisut karmilt öeldud. Studio 108s tantsutunde juhendav sakslane Nandi Devar on lõbus inimene ja julgustab pooleteise tunni pikkuses trennis kõiki kaasa tegema vastavalt oma kogemustele ja oskustele.
Ausalt öeldes siin teisiti kui vastavalt oma oskustele taielda ei saagi, sest meditatsiooni ja koreograafiat siduv tund nõuab sügavale endasse keskendumist. Pole mõtet lootagi, et see kohe esimeses tunnis ideaalselt õnnestub. Vähemasti minul ei õnnestunud.
Tantsutunni alguses pakatan entusiasmist, sest Nandi rõhutab: olulisim on vabastada end argimõtetest. See ei saa ju olla keeruline, usun siiralt. Aga juba pärast esimest käteharjutust hindan oma võimed ümber: iseenesest ei tohiks selles ju midagi rasket olla, aga mõtete väljalülitamine ja liigutustele keskendumine lihtsalt ei õnnestu. Ikka hiilib mõni trenniväline mõte pähe. Näiteks arutlen seina taga veesolinat kuuldes endamisi, et ei tea, kas läheduses on mõni tualettruum või tuleb see hoopis radiaatoritest... No kas pole oluline?!
Siis hakkame tegema tantsulisi liigutusi. Vaat see on õudus kuubis! Pole mul ju tantsukogemust ega rütmitunnet. Selgub hoopis, et ma oskan väga hästi keskenduda mõttele, kui lõbus võib olla fotograafil meid kõrvalt vaadata. Või mis meid, pigem mind, sest teistel näib kõik iseenesest tulevat. Kas nad oskavad nii hästi teeselda või on tõesti jäägitult endasse süvenenud? Tahaks teada!
Vähemasti mõneks ajaks pääsen trennikaaslaste pilkude alt: silmad tuleb kinni panna. Liigume rivitult ja Nandi ütleb ette, kuhu astuda. Kaaslasega kokkupõrkamist peab vältima tunnetamise teel, aga selleks hetkeks on mulle juba selge, et ei õnnestu mul seekord midagi tunnetada ja ma võtan kasutusele väga alatu võtte: piilun.
Niimoodi sohki tehes elan selle tunniosa vigastusteta üle, et jõuda järgmisse etappi, kus tuleb kujutada ette tuleleeki enda sees ja seda kehakeele abil väljendada. Siin saab minu mõistus otsa: ma ei oska ja ausalt öeldes ei tahagi seda teha. Kõigutan end veidi küljelt küljele ja piilun vargsi (silmad peaksid endiselt kinni olema), mida teised teevad.
Siis taipan küll, milleks absoluutne keskendumine on vajalik: mõni trennikaaslane on kusagil oma maailmas ja väänleb tõesti nagu tuleleek. Keskendumata selleni kindlasti ei jõua.
Tunni mõnusaim osa on see, kui võib mati võtta, sellele pikali heita ja silmad sulgeda. Olen väsinud ja nüüd keskendudes tajun, et ehk ma siiski suudan seda — ma ei mõtle millelegi vähemalt paar sekundit. Anna-Liisa Mets
Kohe ei peagi õnnestuma!
Studio 108 meditatiivse tantsu juhendaja Nandi Devar ütleb, et kui ei keskendu, ei ole ka tulemust. See pole niisama jõutrenn, mis aitaks lihast kasvatada ja kaalu alandada, siin üritatakse kontakti saada oma sisemaailmaga, et selle kaudu leida parem elukvaliteet. «Meie elu juhivad sageli tähtsusetud asjad ja kui suudad neist sulle sobival hetkel välja lülituda, võid elada palju õnnelikumalt.»
Sellest, kui enese kõigest väljalülitamine esimesel korral ei õnnestu, ei tasu meelt heita: see ei tulegi kergelt, aga see ei tähenda, justkui ei sobiks trenn algajaile. Kõik on õppimise küsimus. Kas ja kuidas enda sisemise maailma leidmine õnnestub, saab proovida neljapäeviti 17.15–18.45 Tallinnas, Narva maantee 9A 150 krooni eest.
Siiri ei mõista inimesi, kes tahavad igal võimalusel käsi mullaseks teha. Tema teeb aiatöid kindlasti kinnastes, sest muidu ei saa käsi pärast enam puhtaks. «Pese või käsitsi meeste sokke – ikka ei aita!» teab ta oma kogemusest.: F: Kalev LilleorgMis te arvate, kust ammutab Siiri Oviir jõudu, et pikki aastaid poliitikas ilma teha? Õigete vastuste esikolmikusse kuulub kindlasti ka: oma aiast!
Haljas oaas, ehkki vaid kümneminutilise autosõidu kaugusel kesklinnast, on vaikne ja hele. Siiri (62) ja Mihkel Oviiri (67) kolmkümmend aastat tagasi ostetud elupaik on ehe kinnitus väitele, et lihtsuses peitub võlu.
«Mulle meeldib siin tõesti väga,» on Siiri õnnelik. Pererahva imetlusest on nakatunud ka sõbrad-tuttavad, kes alati tahavad just nende Nõmme õuele aega veetma tulla. «Nad on nõus söögid-joogid kaasa võtma, peaasi, et saaks tulla. See on kõige suurem kompliment meie aiale,» ütleb Siiri.
Aias vanaema ei karju
Kui Siiri ja Mihkli kolmetütreline pere aastaid tagasi Õismäe korterist «välja kasvas», pöörati pilgud kohe Nõmme poole. «Meie vanemal tütrel Maarjal olid lapsena neerud haiged ja Õismäel tõmbas majade vahel alati tuul. Korterielu teiseks miinuseks oli see, et kui lastega õues olin, jäid kodutööd tegemata. Niisiis otsisimegi kohta, kus lastel oleks turvaline omapäi õues olla,» meenutab pereema.
Kergelt majaost siiski ei läinud. Silma jäänud esimese vabariigi aegne maja oli räämas ja lagunenud ning takkapihta elas seal mitu peret. «Tollal sai ju ainult vahetamise teel uut elamist. Meie pidime neile viis korterit vastu leidma,» jutustab Siiri. Nüüd vaatab pererahvas raskele ajale õnnelikuna tagasi, sest nõnda kaunist funkstiilis maja ja suurt aeda praegu enam nii lihtsalt ei leia.
Õhtuti mängitakse selles peres lauamänge, päeval käiakse koos ujumas. Poistele meeldib ka kala püüda ja tüdrukutele kassiga mängida. «Me oleme pere nagu pere ikka!» kinnitab Maire. «Vahel nad kaklevad ka, aga seda teevad ju kõik vennad-õed!»: F: Kalev LilleorgKui Maire Kaljuvald meile ilusas majas oma pesakonda tutvustab, tundub tegu olevat täiesti tavalise suuremat sorti Eesti perega: viis naerusuist last Triinu, Heidi, Jaanika, Jaan ja Rein ning mõned päevad nädalas perest eemal viibiv isa Elmar. Eriline on see, et nad elavad SOS Lastekülas.
«Viis aasta tagasi nägin ajalehes kuulutust, et Keila SOS Lasteküla pakub tööd emale. Elasin tol ajal Tartus, üks mu tütardest oli juba kodust ära kolinud ning teine kohe-kohe pesast välja lendamas. Minu abikaasa ehitab üle Eesti katlamaju, seega on ta töö tõttu palju ära. Olin Tartus täitsa üksi ja tundsin seda kuulutust lugedes, et vot just seda ma tahaksin teha,» jutustab Maire (51), kes töötas siis hoopis kondiitrina.
Mõtet asendusemadusest oli ta mõlgutanud varemgi — ta tahtis ühiskonnale midagi vastu anda, midagi head teha.
Ja otsustaski Maire kandideerida. Abikaasa Elmarile (63) ei tulnud naise uudis, et tema läheb nüüd elama Keilasse ja hakkab kasvatama suurt peret, sugugi üllatusena. «Tema ju tunneb mind kõige paremini ja teadis, et see oli juba pikka aega olnud mu südamesoov,» on Maire mehele toetuse eest tänulik.
Nii pakkiski tartlanna asjad ja kolis Keilasse. «Enne veel käisin mitmes peres nii-öelda proovipäeval ja iga kord küsiti minult pärast, et kas see on ikka see, mida ma teha tahan. Teadsin kohe esimesest päevast, et tegin õige otsuse ja pole siiani kordagi selles kahelnud.»
Kui laud on piisavalt suur, võib sellel seista ka arvuti. Vastasel juhul tuleks kaaluda eraldi arvutilaua ostmist, sest väikeselt laualt võtab arvuti liiga palju õppimisruumi ära. Arvuti peaks laual asetsema otse, nii et selle taga saab ka sirgelt istuda.: F: Kalev LilleorgKool surub maal ringijooksmisega harjunud lapsed peagi kirjutuslaua taha toolile. Kuidas see neile võimalikult mugavaks ja tervislikuks teha?
Sotka mööblimaja juhataja Irina Dunets aitab meil komplekteerida just sellise — mugava ja tervisliku töökoha ja selgitab, millised on ideaalsed kodused õppimistingimused.
Lapse töötuba võiks olla ühes rahulikus toonis: kirju väsitab märkamatult, hele seevastu rahustab. «Kui laps läheb alles esimesse klassi, tuleks mänguasjad paigutada nii, et need jääksid töölaua suhtes selja taha ega juhiks tähelepanu kõrvale,» soovitab Irina. «Isiklikku töölauda on lapsel kindlasti vaja, nii et kui tuba kasutab mitu last, peaks igaühel seal olema oma õpinurk.»
Kui läheb koolilaua ostmiseks, tuleb laps kindlasti poodi kaasa võtta, et ta saaks lauda ise proovida, selle taga istuda ning veenduda, kas sahtlid asuvad talle käepärases kohas, jalgadel on piisavalt ruumi ja lauaplaat parasjagu lai. «Mugav asend on korraliku kirjutamistehnika eeldus,» märgib Irina.
Õppimiseks ei sobi ka suvaline köögitool. Enne kui lähed tooli ostma, mõõda kodus laua kõrgus üle. Poest leitakse sama kõrge laud, mille taga saab siis proovida, milline on kõige parem tool.
Viiendasse klassi mineva Nikolai arvates on kõige tähtsam, et töönurk talle meeldiks — siis on ka õppida mõnusam. «Mulle meeldib, kui on palju sahtleid, kuhu asju panna. Jalad peavad maha ulatuma ja toolil ei tohi olla käetugesid, muidu ei saa lauale lähedale,» teab ta hästi, mida vajab. Kerttu Jänese
Lamp
Anu Saagim arvab, et etiketiõpetaja Maaja Kallast on vulgaarne frukt.
