Kohvik kui tragikomöödia: «Kohviku tegemisel ootavad iga päev uued üllatused, et see on valesti ja see on veel rohkem valesti. Aga siis on ka ilusad momendid – need, kus saad aru, et sinu idee hakkab vormi võtma,» jutustab Anni.: F: Kalev LilleorgKui Anni Arro kuulis, et Solarises on lagi alla kukkunud, hakkas ta esimese ehmatusega ... naerma! Selliseid asju tuleb ikka ette! «Ja kui peakski juhtuma, et minu kohviku lagi ka millalgi alla kukub ja ma ise sinna alla jään, siis – ju on see mu saatus!» arutleb Anni, kes peatselt avab Solarises kohviku Komeet.

Anni (26) on aidanud jalule mitu vahvat kohvikut Eestis, kuid Komeet on esimene päris tema oma. «Tegelikult on mul ka kaasosanikud,» parandab ta. «Aga tunne on siiski selline, et on päris oma. Ma ei oskagi muud moodi asju luua — ikka täie rinnaga otse elukeeristesse.»
Kuigi «Anni nägu» on ka Müüriääre kohvik Haapsalus, pole see vastupidiselt levinud legendile kunagi tema oma olnud. Küll aga on ta tänulik, et Müüriääre omanikud talle omal ajal nii vabad käed andsid. «See oli väga hea kool — nullpunkt, kust alustada ja tõestada, et ma saan hakkama ning mis ma teen, on just see õige ja hea.»
Kuid Annil on ka valusaid õppetunde. Tema vastuolu Viljandis muusikaaidas asuva Kirsimäe kohviku omanikega on jõudnud meediassegi. «Aga olen jälle kogemuse võrra rikkam: ei tasu usaldada kõiksugu hulle, kes uksest sisse astuvad ja koostööd pakuvad. Selle kohviku omanikud olid ja on sulid. Ütleme nii, et meie arusaamad kogu maailmast läksid lahku,» kommenteerib Anni skandaaliga lõppenud koostööd.

Nimetatud kogemused on aga sama väärtuslikud kui kõik muu selles pagasis, mis andis Annile tunde, et ta on valmis avama päris oma kohviku. Laskmata end kõigutada ka kahtlasest masuajast. «Ma olen tihti teinud elus risti vastupidi, kui soovitatakse. Ja küll saab ükskord ka majanduskriis läbi. Me ei saa istuda selle hirmuvalitsuse all ja oodata, millal tohib koopast välja tulla. Elu nõuab elamist! Miks mitte oma päev rõõmsamaks muuta ühe korraliku kohvi ja seemnetest pakatava moonirulliga,» on ta veendunud. «Tunnen, et just nüüd ja praegu on õige hetk Komeedi jaoks.»
Kas aga on Solaris õige koht Komeedile, selles polnud Anni algul sugugi nii kindel. Ta ei salga, et teda pidi selles küsimuses omajagu veenma. «Kuna tegu on ikkagi ostukeskusega, mis sellest, et kultuurisugemetega, siis olin pisut kahtleval seisukohal. Mind hirmutavad nii suured ja rahvarohked kohad. Aga kui Priit Rebane mulle lõpuks kiivri pähe surus, objektile viis ja läbi tellingute ja seinteta ruumide kohviku tulevast vaadet näitas, hakkasin asju pisut teise nurga alt vaatama,» jutustab ta. Oma katusekohviku suurimaks plussiks peabki ta nüüd just kaunist vaadet.

Ehitamise kirev protsess on pakkunud üksjagu ootamatusi ja pingelisi momente. Kuni selleni välja, et üsna vahetult enne Solarise pidulikku avamist värvus tema kohviku kena puitpõrand kokkupuutest veega roheliseks! «Pidime kogu põranda üle lihvima ja õli asemel lakiga katma,» meenutab Anni ja naerab, et hetkel on ta Komeediga just nagu abielus. «Terve elu käib tema ümber! Aga mul on palju tublit abijõudu, nii et hätta me ei jää. Kui asi juba toimima hakkab, saan loodetavasti pühenduda ka teistele projektidele. Ideid on mul palju!»
Igavust tunda Anni ilmselt tõesti ei saa, sest ta toimetab endiselt ka Haapsalus, oma ema Epp Maria Kokamäe kunstigalerii Veinitoas ning loodab sealsamas avada peatselt koogitoa. «See on selline mõnus projekt, mida teen naudinguga! Armastan Haapsalut ja tahaksin oma elu selle armsa kuurortlinnaga rohkem siduda. Iga Eesti väikelinnake vajaks rohkem kohvikuid!» Epp Reinmets