Karastunud teras: Anis on kogu elu pidanud kannatama rassistlikke märkusi ja kiusamist, kuid enda meelest on see teda vaid tugevamaks teinud. Viit keelt valdav tõmmu noormees peab oma trumbiks konkurentide ees erilist välimust ja head lauluhäält.: F: Aldo LuudTelesaates «Eesti otsib superstaari» kohtunike poolt otse finaali lennutatud Anis Arumets usub, et laulab hästi ja näeb ka hea välja. Tema enesekindlus on aga karastunud rassistlikes kiusamistes. «Võitlesin iga päev oma koha eest,» meenutab Anis, kelle koolitee pärast kümnendat klassi pooleli jäi.

Anis (18) peab end objektiivseks ja usub, et oskab end hinnata. «Ma tean, et olen andekas laulja, pealegi näen hea välja.» Mida veel ühele superstaarile vaja on?
Ilmselt oskust kriitikat taluda. «Ma ootasin kohtunikelt väga palju kriitikat, aga seda tuli üllatavalt palju vähem,» nendib Anis.
Konkurentsi peale ta praegu suurt ei mõtle. Sest ennekõike on superstaariks pürgijad head sõbrad, mitte enesekesksed võistlejad. «Me läheme käsikäes võistlusse ja tuleme käsikäes tagasi, hoolimata sellest, kes millise tiitli sai,» usub Anis. «Meie vahel pole mingit kadedust, intriige ega egotsemist — see on kõige tähtsam.»

Lapsepõlv terrori küüsis
Kuigi Anis on alles 18, on ta juba jõudnud töötada kohvikus kelnerina ja teinud koos isaga betoonitöid. Kooliharidust on musikaalsel poisil vaid kümme klassi.
«Kooliaeg oli mul väga raske,» tunnistab ta. «Mind narriti ja kiusati pidevalt.» Rassistlike märkuste ja kiusamise põhjuseks oli Anise tõmmu välimus, mille ta on pärinud pärslannast emalt.
Ka õppimine ei kulgenud tal kõige ladusamalt ja hinded olid kesised, ehkki heatahtlikud õpetajad üritasid poissi «vee peal hoida». «Ma võitlesin iga päev oma koha eest koolis ja lõpuks läks asi päris koledaks kätte,» jutustab Anis. Ainsaks kaitseks näis olevat endassetõmbumine ja omaette hoidmine. «Kiusamine toitis valu, mis muutus kreatiivsuseks — nii et ma lihtsalt laulsin päevast päeva end valust tühjaks,» tõdeb Tartus elav Anis.
Salvavaid kommentaare on tema võõramaise välimuse pärast sadanud ka staarisaate vaatajatelt. Kuid poolehoidjad jäävad siiski peale ning üllatuslikult tundub Anisele, et meesfänne on tal rohkemgi kui naissoost austajaid. «See tuleb ilmselt sellest, et ma pole just kõige mehelikuma välimusega,» muigab noormees ja ütleb otse, et teda mehed ei huvita. Anise süda kuulub juba ühele kenale neiule.

Loodab saada heliloojaks
Üllatuslikult on Anis oma peres ainus, kes viisi peab, ja ta usub, et sai laulupisiku poistekoorist. Aasta jagu on noormees õppinud ka Heino Elleri nimelises muusikakoolis basskitarri — seda aastat peab ta oma ande arendamise seisukohalt väga tähtsaks.
Anis kirjutab laule ja tahaks ühel päeval olla sama andekas helilooja kui Rein Rannap. «Ta on ainulaadne mees Eesti muusikamaastikul, temasuguseid on väga vähe,» imetleb Anis oma iidolit. Lauljatena on talle eeskujuks Urmas Alender ja Tõnis Mägi. Viimane on tema lemmik juba poisipõlvest saati. «Alati, kui Mägi laulab, tekib tunne, nagu muusika tõmbaks mind kuhugi sügavale, tema hääl ja võimsus on lummavad,» kiidab Anis.
Pilkupüüdev noormees ise on koos bändiga Ignorance laval esinenud oma tosin korda. Kuid see arv kasvab nüüd mühinal — nii kui Anist televiisoris näidati, hakkas talle bändidelt siit ja sealt kutseid sadama. Ta ei salga, et on mõne neist ka vastu võtnud. Nii et kui Anis peakski superstaarisaatest välja langema, ei kao ta muusikasõprade silmist.
Anis peab end ehedaks kinnituseks kõnekäänule, et mis ei tapa, teeb tugevamaks. Tagakiusatud lapsest on sirgunud elutark noormees, keda ei vii enam naljalt endast välja ükski terav märkus ja kes peab just oma erilist välimust suureks trumbiks.
Kunagi läheb Anis kindlasti edasi õppima, kuid praegu püüab ta muusikat teha, meelerahu leida ja enesega toime tulla. «Mind ei huvita inimeste arvamused, vaid ainult iseenda tee.» Hille Kõrgesaar

Anise ema Rano Arumets: «Anise kooliaastad polnud kerged!»
Anise ema Rano (49) tuli 1987. aastal Tartusse turismireisile ja kohtus siin oma tulevase abikaasa Jaaniga (pildil). Ranotki sõimati siin algul põlglikult mustlaseks, aga niisugust rassismi kui tema poeg pole ta enda sõnul pidanud kannatama.
«Anise kooliaastad ei olnud tõesti kerged,» räägib ema. «Juba esimeses klassis tekkisid konfliktid klassikaaslastega, kes narrisid ja terroriseerisid teda nii füüsiliselt kui ka vaimselt.»
Ühel päeval teises klassis käies keeldus poiss kooli minemast. «Emme, palun ära saada mind kooli, ma olen hea laps, ainult, palun, ära vii mind kooli!» meenutab ema poja sõnu, mis talle veel praegugi pisara silma toovad. Poiss nuttis, et teda kiusatakse, sõimatakse ropult, nimetatakse neegriks ja mustlaseks. «Kaks poissi hoidsid teda kinni ja kolmas peksis,» mäletab ema ka füüsilist vägivalda.
Algul ei julgenud laps kodus rääkida, et teda koolis kiusatakse, sest klassikaaslased ähvardasid siis veel rohkem peksa anda. «Oleme Anist kasvatanud nii, et kakelda ei tohi, aga näib, et see oli viga – see on talle julmalt kätte maksnud,» kurvastab ema.
Olukord paranes, kui vanemad panid Anise ja tema õe Kamilla (16) väiksemasse maakooli. Probleemid tekkisid Anisel taas Elleri-koolis – jälle oli rahvus «vale». Seekord mitte kaasõpilaste, vaid ühe kiusliku õpetaja meelest.
Ka staarisaatesse mineku idee tekitas emas kõhklust: «Mõtlesin, et kui teda juba niigi rünnatakse, kas tasub üldse proovida. Kuid ega rumalate inimeste eest saa end ju peita.» Nüüd on kõik kodused Anise suurimad fännid ja julgustajad, kes muuhulgas aitavad tal ka negatiivset tagasisidet taluda. «Olen sisendanud oma pojale julgust iseenese üle uhke olla!» ütleb Rano.